Karin Seina ja Merike Ristikivi raamat „Õigusriigi taastamine. Eesti seaduste ja institutsioonide reformid 1992–2002“ pole ainult õiguse ajaloost, vaid Eesti riikluse ajaloost ühel kõige murrangulisemal perioodil.

Juristi kuvand on konservatiivne. Kindlasti põhjusega, sest juristi töö on hoolitseda, et elu käiks reeglite järgi. Reeglid loovad stabiilsust, meelevaldsusele ja ebareeglipärasusele juristi maailmas eriti kohta ei ole. Seda põnevamad on hetked, mil jurist satub reegliteta maailma ja hakkab selles korda looma.

Õigusteaduskonna õppejõud Karin Sein ja Merike Ristikivi on kokku pannud raamatu Eesti õiguskorra taastamisest möödunud sajandi viimasel kümnendil. 1991. aastal Eesti iseseisvus taastati, mitte ei loodud uut riiki. Õiguskord tuli aga luua täiesti uus. Nõukogude õigus loomulikult ei sobinud liberaalsesse turumajandusse. Ei kõlvanud ka enne teist maailmasõda kehtinud seadusi lihtsalt „üles äratada“ ja uuesti elu aluseks võtta. Elu ise ja arusaam õiglasest õigusest oli vahepeal liiga palju muutunud.

Riik ja õigus on lahutamatult seotud. Seina ja Ristikivi raamat pole ainult õiguse ajaloost, vaid Eesti riikluse ajaloost ühel kõige murrangulisemal perioodil. Raamat algabki sellest, kuidas 30 aastat tagasi jõuti otsuseni töötada välja täiesti uued seadused, kust ammutati eeskuju ning kes olid otsustajad ja teostajad. Teises peatükis kirjeldatakse valdkondade kaupa era-, haldus- ja karistusõiguse kõige tähtsamate seaduste väljatöötamist. Kolmandast peatükist saab põhjaliku ülevaate kohtusüsteemi ja -registrite käivitamisest, põgusalt ka uue prokuratuuri ja kohtutäiturite ametkonna loomisest.

Suurem osa teosest pärineb koostajate sulest, kuid autorite seas on veel Tartu Ülikooli õppejõud Jaan Sootak ja Katre Luhamaa, kohtunikud Ragne Piir ja Kadriann Ikkonen ning jurist Gerda Johanson. Autorid on kasutanud Riigikogu protokolle, õigusaktide tekste jm kirjalikke allikaid, aga lõviosas tugineb raamat asjaosaliste meenutustele.

Intervjueeritud on ligi 30 õigusloome- ja kohtureformis osalenud isikut. Mälestusi on jaganud toonased justiitsministrid Kaido Kama, Jüri Adams, Paul Varul ja Märt Rask, Riigikohtu esimehed Rait Maruste, Uno Lõhmus, Priit Pikamäe ja Villu Kõve (kaks viimast selle tõttu, et olid ise oluliste seaduste kirjutajad), Justiitsministeeriumi kantsler Mihkel Oviir jt. Elava sõna kasutamine on raamatu suur voorus – see muudab kirjeldused põnevaks ja osatäitjad inimlikuks.

Tõeotsijaid ei tarvitse see siiski rahuldada. Neid võiks teos ärgitada meenutusi dokumentidega kõrvutama ja teadmist Eesti lähiajaloost uuele tasemele viima.

Tartu Ülikooli kirjastust tuleb kiita raamatu ilusa teostuse eest. Kaante vahelt leiab veel toredaid fotosid asjaosalistest, mitu informatiivset lisa ja isikunimede loendi.

Pöörane sõit

Juuragurmaanide jaoks on raamatus põhjalikult avatud omaaegsed kontseptuaalsed valikud ja nende taga peitunud kaalutlused (või hoopiski juhused) ning kirjeldatud uute seaduste valmimise protsessi. Kel aega vähe, kuid on soov heita pilku 1990. aastate pöörasesse maailma, võib alustuseks läbi lugeda peatüki B.3 (lk 27–32) seadusekirjutajate tööelust.

Töötasin aastatel 1993–1996 ülikooli kõrvalt Välisministeeriumis ja puutusin raamatus kirjeldatud õhinaga üsna lähedalt kokku. Mäletan, et pidin ühe esimese tööna koguma ja süstematiseerima kõik Eesti kahepoolsed välislepingud. Ülesanne polnud lihtne, sest lepinguid ei sõlminud ainult Välisministeerium. Restardi teinud riigi ametnikud reisisid kõige paremate kavatsustega mööda maailma ringi ja sõlmisid kultuurikoostöö, maksu-, transpordi‑, keskkonnakaitse jm lepinguid. Ikka juhtus, et Välisministeerium sai Eestile rahvusvahelise kohustuse võtmisest teada tagantjärele.

Mu tööandja sai olukorra enam-vähem kontrolli alla alles 1993. aasta lõpus välissuhtlemisseaduse maksmapanekuga. Noorele diplomeerimata spetsialistile anti võimalus osaleda välislepingute läbirääkimistel, valmistada ette konventsioonide ratifitseerimist ja teha palju muud põnevat. Meie vastas teisel pool lauda istusid või eksperdinõu andsid meiega võrreldes väga vanad inimesed.

1993. aastal Justiitsministeeriumisse seadusi kirjutama läinud Priidu Pärna, Priit Kama ja Villu Kõve olid 22-aastased. Neid ootasid ees koguni 27-aastased Anre Zeno ja Juhan Parts. Paari aasta jooksul lisandusid Heiki Loot, Priit Pikamäe, Harri Mikk ja palju teisi nüüdseid tippjuriste (vt nt lk 24–25). Kogu seda seltskonda ohjas kantsler Mihkel Oviir. Oviir meenutab raamatus, et „töötati entusiasmist, idealismist, õhinapõhiselt: 12–14-tunnised tööpäevad olid täiesti tavalised, töötati ka laupäevadel ja pühapäevadel, ehkki mitte alati“ (lk 27). Praegu ei lubaks ranged tööajanormid juhtuda millelgi ligilähedaselgi.

Üliõpilase meenutus

Olin veel üliõpilane, kui võeti vastu esimesed tsiviil- ja kaubandusseadustiku osad. Need olid üldse esimesed Eesti omariiklikud eraõiguse alusseadused. Enne teist maailmasõda ei jõutud tsiviilseadustikku vastu võtta ja kehtisid tsaariaegsed õigusaktid. Esimesed pääsukesed olid pankrotiseadus (1992), asjaõigusseadus (1993), tsiviilseadustiku üldosa (1994) ja äriseadustik (1995).

Kohe lisati vastavad ained õigusteaduskonna õppekavva. Enamikku neist luges professor Paul Varul. Olgu mainitud, et n-ö vana kooli õppejõud eirasid uusi seadusi. Tsiviilõiguse üldosa loeti meile ENSV tsiviilkoodeksi põhjal ajal, kui uue üldosa eelnõu oli juba Riigikogus või kohe sinna jõudmas. Varulil oli aega ülinapilt ja ta pressis suured seadused üksikutesse loengukordadesse. Pole kindel, aga ta võis mõne kursuse lugemise ajal olla juba justiitsminister. Igal juhul pidas ta vajalikuks tulevasi juriste õpetada ja leidis selleks aega.

Õigusainete õpetamine seisnes tol ajal loengus paragrahvide ettelugemises ja mõnede olulisemate põhimõtete selgitamises. Rakenduspraktika puudus ja seminarides läbimänguks ehk kaasuste lahendamiseks aega ei jätkunud. Kaasusi lahendasime esimest korda juba ametis olles, kes advokaadi, kes pangajuristi, kes linna- või valla-sekretärina jne.

Mida sellest raamatust õppida? Vahest seda, et tugev ühiskond ei tohi karta eksimist. Heas usus innuka tegevusega kaasneb paratamatult viltuminekuid. Praegused noored juristid tahavad samuti kogeda entusiasmi ja õhinat, tunnet, et osaletakse suurtes sündmustes. 25 aastat hiljem on arvustatava teose kangelased ise tööandjad või muud ülemused. Seina ja Ristikivi raamat võiks neid julgustada lubama õhinat ja eksimusi ka oma noortele kolleegidele. Lõppeks on nad ise omal ajal teinud suurepärast tööd ja kirjutanud Eestile uskumatult hea kvaliteediga seadusi.

Hannes Vallikivi (TÜ õigusteaduse bakalaureus 1996, õigusteaduse magister 2001) on vandeadvokaat ja advokaadibüroo WALLESS partner.