Igikestev küsimus elu mõttest on leidnud ühe võimaliku tõlgenduse 1993. aastal, mil toona 24-aastane ja alles oma loometeed alustanud kunstnik Albert Gulk (snd 1969) lükkas Võrumaal kodutalus lahti kaheksameetrise paberrulli.

Järgmise nelja kuu jooksul valmisid fantaasiaküllased visioonid, mis said pealkirjaks „Elu mõte“ 1. Teose reproduktsioon on üleval hiljuti renoveeritud Oecologicumi (J. Liivi 2) fuajees.

Albert Gulk on kunstinäitustel esinenud alates 1988. aastast, mil ta koos kunstnike Peeter Alliku (1966–2019), Ilmar Kruusamäe (snd 1957) ja Priit Pangsepaga (snd 1966) asutas Tartus Kursi koolkonna. 1990-ndate alguses tegi Kruusamäe Gulgile ettepaneku katsetada joonistamist ka suurematel pindadel. Mõeldud – tehtud. Valmis kahemeetrine joonistus „Kabet mängimas“ (1992), mis muu hulgas trükiti ära ajakirjas Looming2. Viimane ei jäänud märkamata kunstnik Andrus Kasemaal3 (1941–2016), kes lubas bravuurikalt teha kaks korda suurema joonistuse. Lubadus jäi täitmata, kuid kinnas oli Gulgile heidetud – võistlustahtest sai alguse joonistuse „Elu mõte“ loomine.

Teose kompositsiooni visandades mõtles kunstnik nii maaelule, oma nooruspõlve unistustele kui ka seninägemata tulevikule.4 Seejärel kattis ta paberipinna 40 × 40 cm ruudustikuga ning tegi endale ülesandeks töötada läbi ja joonistada valmis iga päev üks ruut. 1993. aasta kevadel alustatud töö sai valmis varasügisel Tartus (juulikuus tegi Gulk edukalt Tartu Ülikooli maaliosakonna sisseastumiskatsed). Tagasi vaadates nähtub, et elu ja kunst on tõesti omavahel põimunud – pildi narratiiv algab Võrumaa metsa vahelt ja Võhandu jõeäärest, kus kunstnik teose loomist alustas, ning lõpeb peoga linnas, kus ta joonistusele punkti pani.

Pildil kujutatu võib liigendada kolmeks suuremaks stseeniks. Vasakul servas toimub Võrumaa ürgses metsas noormehe ja neiu kohtumine. Samal ajal sõlmivad kokkuleppeid kosmoselaevalt saabunud mehed, kelle tegevust jälgivad kosmilised mungad, päkapikud ja loomad nii siinsest loodusest kui ka eksootilisemast kliimast. Keskmisel motiivil istub täiskuuööl kivil alasti naine, taamal on veepinnale tõusnud kapten Nemo allveelaev ning selle kohal sammuvad taevalaotusel elevant ja ninasarvik. Paremal serval on tardunult keset suurt elule pühendatud tantsupidu futuristlikud figuurid.

Tervikut vaadates näeme kummalist ja lummavat hetke – staatilist kompositsiooni, kus liikumist ei ole. Tekib paralleel mustvalge filmiga, mis oleks justkui keset kõige pöörasemat kulminatsiooni pandud pausile. See on stoppkaader, mis on loome- ja mõttevabaduse manifestatsioon. Joonistusel nähtavad nägemused ja motiivid pärinevad kunstniku enese mõtetest, ta ei kasuta oma teoste puhul modelle või fotosid, millelt šnitti võtta. Peamise inspiratsiooniallikana nimetab Gulk ise ainult muusikat (1990-ndatel nt Kraftwerk, Depeche Mode, U96). Sellele tuleks kindlasti lisada veel tema üleskasvamine Võrumaal ja sealse iseloomuliku kultuuriruumi mõju kunstniku pildikeele kujunemisele.

Albert Gulgile ei ole siinses kunstipildis vastast, tema võime luua mustvalgeid fantaasiailmu on ületamatu. Kui soovida teda kellegagi võrrelda, siis võiks see olla näiteks kunstiklassik Eduard Wiiralt (1898–1954), kelle pöörastel kompositsioonidel („Põrgu“, 1930–1932; „Kabaree“, 1931) on samuti reaalsus sulanud kokku unenäolisuse ja nägemuslikkusega.

Miks on selle suurejoonelise joonistuse pealkiri „Elu mõte“? Esmajoones võiks seda teost tõlgendada kui kummardust noorusele ja elujanule, mis kantud julgusest unistada (ja mis ajas kipub paratamatult kaduma). Kunstnik ise jääb siinkohal mõtlikuks: „Naiivne pealkiri. Mu elu polnud siis alanudki. Ega ta praegugi ole alanud.“

Tuletagu see töö meile siis meelde julgust unistada – unistada suurelt.

Viited

1           Pliiats, paber, 1,63 × 7,53 m, Tartu Kunstimuuseum.

2           Looming, 6 (1992), 783.

3           Andrus Kasemaa oli aastatel 1974–1993 Tartu Ülikooli kunstikabineti juhataja.

4           Tekst põhineb autori vestlusel Albert Gulgiga 5. jaanuaril 2023 Oecologicumi fuajees.