Nädal pärast eriolukorra kehtestamist oli „Aktuaalses kaameras“ ilmateade ainus uudis, mis ei olnud seotud koroonaviirusega. Nüüd on veel tükk aega möödunud, kuid olukord ei lähe eriti paremaks. Peale haigusega seotud terviseriskide räägitakse üha enam sellest, milline on viirusest põhjustatud kriisi mõju majandusele ja kogu ühiskonnale.

Viirusest ja Vabariigi Valitsuse kehtestatud eriolukorrast räägitakse ja kirjutatakse väga palju. See on täiesti arusaadav, sest nõnda äkilist elu pahupidi pööramist ei ole enamik meist varem näinud. Olukorda on võrreldud isegi sõjaajaga või aastatel 1918–1920 maailmas levinud ohvriterohke Hispaania gripiga, aga tänapäeva inimesele on need võrdlused võõrad.

Hoopis hirmutavam tundub võrdlus 2008. aastal alguse saanud ülemaailmse majanduskriisiga, mida kõik, olgu era- või avaliku sektori töötajad, omal nahal tunda said. Nii puudutab kriis kõiki ka praegu. Hirmu lisavad veelgi ennustused, et praegusest eriolukorrast tulenev majanduskriis on lõpuks hullema mõjuga kui viimane suur majanduskrahh.

Tundub, et midagi roosilist kogu selle tohuvabohu juures pole.

Kuid 25. märtsi „Pealtnägijas“ ütles majandusekspert Kristjan Lepik lootustandvad sõnad: „Aeg on selline paratamatu asi, et ta lihtsalt läheb. Ühel hetkel on kriis läbi, ka majanduslikus mõttes, ja algab uus tõusulaine.“

Lootus on võimas jõud ja nagu öeldakse: lootus sureb viimasena. Mulle näib, et maailmas ei sure lootus iialgi, sest igas halvas on killuke head. Mõtted võiksid olla positiivsed ja targad, et sel keerulisel ajal vastu pidada.

Laenates taas Lepiku sõnu: me ei ela enam samasuguses maailmas, kus elasime aasta alguses või isegi kaks-kolm nädalat tagasi. Ilmselt jõudsime sel aastal peale uue kümnendi päriselt ka uude ajastusse. Iga kriisiga lüüakse võnkuma mingi süsteemi alustalad, nii et need võivad isegi puruneda. Kaua on räägitud sellest, et meie maailm ja mõttelaad vajavad muutust; et Maa ei suuda peagi enam vastu pidada inimese põhjustatud kliimamuutustele või laialdasele reostusele.

Väidetavalt on juba selle lühikese aja jooksul, mil koroonaviirus on sundinud suuri reostusallikaid suletuna hoidma, veekogud ja õhk puhtamaks muutunud. Sestap võib loota, et sellest õudsest kriisist tärkavad uued mõtted ja uus süsteem – parem maailm – ning me ei naase vana ja hävitava eluviisi juurde.