Eesti on üldiselt meeldiv riik, siin on rikkalikult kultuuri, ajalugu ja loodust. Enamik inimesi on siin kenad, lahked, kahe jalaga maa peal, tagasihoidlikud, tegelevad oma asjadega ega tekita teistele probleeme. Ütleksin, et see on parim, mida ühelt ühiskonnalt tahta.

Siiski ei kirjuta ma seda artiklit selleks, et ülistada Eestis elamise eeliseid. Pigem soovin heita valgust varjukülgedele või pettumustele, mida võib siin elades kogeda. Need ei ole tegelikult omased üksnes Eestile – sama võib kogeda teisteski riikides, mis kalduvad poliitilisel skaalal paremäärmusluse ja marurahvusluse poole.

Välismaalaste seaduse mõni muudatusettepanek võib näida esmapilgul mõistlikuna, kuigi tegelikkuses see nii ei ole.

Ühe muudatusettepaneku järgi tuleb maksta Eestis kõrgkooli lõpetanule vähemalt keskmist palka. Mõte on anda Eestis kõrghariduse saanud inimestele rohkem hüvesid ja see kõlab hästi. Sama kehtib ka tasuta hariduse või maksusoodustuste kohta – on täiesti mõistlik küsida välisüliõpilaselt suuremat õppemaksu kui kohalikult.

Aga mis saab siis, kui Eestisse tuleb tööle keegi, kes on õppinud mõnes muus Euroopa ülikoolis? Niisugusel juhul saab Eesti tegelikult mitmekülgset kasu: esiteks tulu, mida see kvalifitseeritud inimene Eestile annab, ja teiseks veel ühe hästi haritud inimese. Kuid kavandatav seadusemuudatus ei kaitse seda inimest lihtsalt sellepärast, et ta ei lõpetanud kõrgkooli Eestis. See tähendab, et suurema tõenäosusega hakkavad tööandjad eelistama neid, kes on saanud kõrghariduse välismaal, sest neile saab maksta madalamat palka. See jällegi võib tekitada olukorra, kus Eestis ülikooli lõpetanutel on töö leidmiseks vähem võimalusi ning ilma sissetulekuta võidakse keelduda neile andmast elamisluba.

Küllaltki paljud Eesti ülikoolid ja ettevõtted sõltuvad Euroopa Liidu rahast – riik ise ei rahasta kaugeltki kõike. Kui Eesti suudaks end ülal pidada üksnes riigi rahaga, oleks see muudatusettepanek üsna mõistlik. Kuid Eesti saab raha ka Euroopa Liidult, mis tähendab, et teiste Euroopa ülikoolide lõpetanuid tuleks kohelda samaväärselt.

Seadusesse võiks teha muudatuse, mis seab teatud piirangud uute töötajate värbamisele Eesti ettevõtetesse – näiteks eelistada esimeses järjekorras Eestis ülikooli lõpetanuid, seejärel Euroopa Liidus asuvate ülikoolide lõpetanuid ja alles seejärel muude välisülikoolide lõpetanuid. Nii oleks kohalike lõpetanute tööhõive siinsetes ettevõtetes suurem, kuid samal ajal oleksid pärast tööle saamist nii kohalikul kui ka välistöötajal samad õigused ja sama kaitse.

Kõik, kes tahavad väga Eestisse tulla, jäävad üldiselt siia ja neid tuleks kohelda võrdselt, rahvusest hoolimata.

Täiesti absurdne on minu arvates ettepanek, millega kehtestataks piirangud nigeerlastele ja pakistanlastele (viide siseminister Mart Helme sõnavõtule, milles ta väitis, et kolmandatest riikidest pärit üliõpilased tahavad Eestisse kaasa tuua kogu oma suguvõsa. Siseminister tõi kiiresti kasvavate kogukondadena esile nigeerlased ja bangladeshlased. Seadusemuudatusega muutuks keerulisemaks perekonnaliikmete liitumine Eestis õppiva üliõpilasega – toim.). Pelgalt sellepärast, et me ei suuda teha korralikku taustakontrolli, ei saa ega tohi me keelata teiste riikide kodanikele õigusi, jätta neid õigustest ilma. Maailmas on riike, kus on käimas kodusõda või mida lõhestavad korruptsioon, terrorism või diktatuur. Mitte mingil juhul ei tohiks me öelda „ei“ inimesele või tema unistustele üksnes sellepärast, et ta on pärit mõnest sellisest riigist. Võime täiustada oma taustakontrolli protsessi või sõlmida nende riikidega paremad rahvusvahelised kokkulepped, kasutades diplomaatilisi kanaleid. Tean, et selliseid ettepanekuid on kergem teha, kui ellu viia, kuid pean seda õigeks. Kõik, kes tahavad väga Eestisse tulla, jäävad üldiselt siia ja neid tuleks kohelda võrdselt, rahvusest hoolimata.

Pean kõiki inimesi võrdseteks. Seega on rahvus minu jaoks vaid vahend, mille abil kirjeldada, kus olen sündinud ja kasvanud. Muidugi saaks rahvuse alusel üldistada mingeid statistilisi andmeid, näiteks et võrreldes Aasiast pärit inimestega on skandinaavlased üldiselt pikad. Ka mõned haigused esinevad teatud riikides rohkem. See aga ei tähenda, et peaksime end inimestest distantseerima pelgalt seetõttu, et nad on pärit mingitest kindlatest riikidest.

Praegune koroonaviirushaiguse puhang näitab ilmekalt, et isegi viirused ei hooli kellegi väljanägemisest ega rahvusest. COVID-19 võtab iga inimest just sellisena, nagu ta on. Leian, et ka meie, inimesed, peaksime olema avatumad ja valmis suhtlema teistest riikidest, rassidest ning meist erineva usutunnistuse või sooidentiteediga inimestega, ja mis veel tähtsam – kohtlema kõiki võrdsena.

Mõnes mõttes tähendab see, et eestlased peaksid muutma üht oma kultuurile omast tüüpilist iseloomujoont: muutuma teiste suhtes avatumaks. Oma asja ajamine ja vaikimine on väga tore, aga mitte olukorras, kus kedagi kiusatakse, sunnitakse järgima ebamõistlikke reegleid või taluma ebaõiglust. Vaikimisega muutute lihtsalt kaassüüdlaseks ega ole ksenofoobsest fanaatikust või kiusajast sugugi parem. Sellised hoiakud peavad muutuma, nii et tõstke häält, eestlased! Kui mitte te ise, kes siis veel saab ohvrite eest kosta? Muutused algavad seestpoolt.

Artikkel on kirjutatud inglise keeles ja tõlgitud eesti keelde, seepärast andestage, kui mõni mõte tundub ebaviisakas või kohatu – tõlkes võib kaduma minna nii mõndagi. Kirjutis väljendab minu seisukohti Eesti poliitika ja kultuuri mõne tahu suhtes, mida olen aastate jooksul jälginud.

Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Ann Kuslap.