Päev enne eriolukorda märkis kolleeg Margit Keller ühel koosolekul: „Kas pole hämmastav, kui kiiresti saab käitumine muutuda!?“ See mõte jäi mind saatma.

Meid ühendavas käitumisteaduste valdkonnas uuritakse sekkumisviise, mis aitavad inimestel toimida tervislikumalt, vastutustundlikumalt või ettenägelikumalt. Näiteks kutsutakse nende abil Eesti koole üles liikuma ja kiusamisest vabanema. Käitumisteadlaste koostatud e-kiri aitas Maksu- ja Tolliametil mullu parandada tööjõumaksude laekumist ehitussektorist umbes 7%, mis oli väga hea tulemus. Enamasti on niisuguste meetodite ühekordne mõju pigem väike.Käitumisteaduses on välja selgitatud, et maailma saab muuta väikeste sammude haaval. 

Seevastu koroonapuhangust tingitud käitumismuutused on olnud silmapaistvalt kiired ja laiaulatuslikud nii Eestis kui ka mitmel pool mujal. Muidugi oleks võinud mõni käitumisviis muutuda veel kiiremini ja muutunult käitujaid olla veel rohkem. Võimalik, et ka valitsuse kriisikomisjon oleks võinud rohkemat nõuda. Viirus ei lähe kahjuks Eestist mööda ja selle teksti mõte pole traagikat vähendada. Jutu mõte on püüda mõista toimunud muutusi sõltumata nende piisavusest. 

Tugeva koroonareaktsiooni muudab eriti huvitavaks selle psühholoogiline ebaloomulikkus. Kui sõbraga planeeritud õhtusöök tuleb ära jätta, avalduvad selle otsuse negatiivsed tagajärjed isiklikult, kohe ja on selgelt tajutavad. Inimene jääb ilma heast seltskonnast ja toidust ning võib-olla saab sõbralt ka pahandada. Õhtusöögi ärajätmise positiivsed tulemused avalduvad seevastu suuresti kellelgi teisel, alles tulevikus ja on abstraktsemad: ma võin, aga ei pruugi säästa kedagi tundmatut millestki, mida ma hästi ette ei kujuta. Maailm kubiseb probleemidest, mille üks põhjusi on inimeste kalduvus eelistada iseennast teistele, kohest tulevasele ja tajutavat abstraktsele. Koroonapuhangus käituti aga vastupidi. Miks läks seekord teisiti? 

Laias laastus võivad inimesed ohuga silmitsi seistes maandada kas oma ärevust või ärevuse allikat ehk ohtu. Ärevuse maandamine on küll tervislik, kuid epideemiaga võitlemisel võiks vähemalt osa ärevusest kanduda üle ohtu maandavasse käitumismuutusesse. Selle saavutamiseks peaks ohule reageerimise lihtsa mudeli järgi inimese psüühikas kohtuma ja rakenduma korraga kolm tunnetusviisi – piisav ohutaju, piisav riskitaju ja piisav kontrollitaju. Oma käitumist muudab inimene, kes tajub ohtu (koroonaviirus viib inimesi intensiivravipalatisse), riski (see võib juhtuda ka minu või mu lähedasega) ja riski kontrollimise võimalikkust (koju jäämine aitab). Kui kasvõi üks tunnetusviis on puudu, järgneb pigem ärevuse maandamine ja käitumine ei muutu. See juhtub siis, kui inimene ei taju erilist ohtu (see pole hullem kui gripp), ei pea riski kuigi suureks (ma olen noor, intensiivravipalatisse satuvad eakad) või ei näe nende vältimiseks võimalusi (mis mõttega ma pingutan, kui ventilatsiooni kaudu saab viirus mu niikuinii kätte). Koroonareaktsiooni mõistmiseks tuleb seega küsida kolm täpsustavat küsimust: mis tagas piisava ohutaju, mis piisava riskitaju ja mis piisava kontrollitaju? 

Oma käitumist muudab inimene, kes tajub ohtu, riski ja riski kontrollimise võimalikkust.

Alustame ohutajust. Kui praeguseks on koroona ohtlikkus selge, siis alles hiljuti võis näha selle ohu pisendamist. Osa sellest oli seotud ideoloogilise lootusega demonstreerida globaliseerunud linnainimese ülitundlikkust. Enamjaolt oli tegu aga loomuliku psühholoogilise reaktsiooniga. Uudiste kõverpeegel näitab maailma pidevalt ohtlikumana, kui see on, mistõttu aitab ohtude pisendamine vaimset tervist hoida.

Mis aga muutus? Esmalt võtsid sõna eksperdid, kes mõistsid Hiina andmete põhjal ohtu. Omaette fenomen oli ühe tundmatu autori andmetiheda blogipostituse viraalne levik ja mõju. Aga laialdane ohutaju vajas lisaks tõenditele ka lugusid. Nii räägiti näiteks Itaalia arstidest, kes peavad valima, kellel lasta surra. Itaalia lood on mõjusad kahel põhjusel: esiteks on need lood ja teiseks on need Itaaliast. Lugu on kood, milles on info motiveeritud tegelaste, mitte näiteks mehhanismide, statistika või argumentide kohta. Me saame sündmustikku tegelaste silme kaudu kujutledes virtuaalse kogemuse. Sedasi võib lugu pakkuda nii sügavamat mõistmist kui ka argumente. See, et lood on pärit Itaaliast, st Euroopast, tegi neisse sisseelamise möödapääsmatumaks. Sarnaseid lugusid räägiti ju ka Wuhani kohta, aga neid saatis ärevuse maandamise meeskonna sosin: „See on ju Hiina, ega me ei tea, kas see kõik ka tõsi on“ või „Küllap nad seal on kannatustega harjunud“. Uhke selle sisekõne üle olla ei tasu, aga pelga uitmõtte pärast end hukka mõista ka ei saa. Selge on see, et lähedasem lugu kõnetab rohkem.

Kui pildid võikast triaažist arenenud Euroopas hõõrusid Eesti hanerasva maha, ilmnes käitumise muutumiseks vajalik ohutaju. Ohule reageerimise mudeli jaoks ei pruugi sellest aga piisata, sest tekkima peab ka riskitaju. Kui tuua paralleel suitsetajaga, siis isegi kui ta on kopsuvähiohuga kursis, võib suitsetamisest loobumine takerduda ebapiisava riskitaju taha – ta arvab, et temaga seda ei juhtu. Ka koroonaviiruse puhul pole põhjust ilmtingimata kõige hullemat karta. Täpset teavet pole kellelgi, aga mõnede andmete kohaselt jõuab haiglasse üks kuni kaks nakatunut kümnest ja elu kaotab paar inimest sajast. Neid riske võimendas inimeste tajus aga meediakajastus. Kui paluda inimestel reastada peamised ohud nende elule, sarnanevad ohuread pigem ajalehtede esikülgede uudistega, kus domineerivad terrorism ja lennuõnnetused, kui tegelikkusega, kus ülekaalus on südame-veresoonkonnahaigused. Neil päevil tundub koroonarisk suur, sest teema osakaal meie mõtteruumis on märkimisväärne.

Riskitaju võimendab ka teadmatus, mis jätab võimalike ohtude skaala väga laiaks. Selle ühes otsas on versioon viirusest, mis väljub nakatunud inimesest kõlava aevastusena ja elab maandumispindadel ehk paar päeva. Riskiskaala teises otsas on versioon hoopis hirmsamast viirusest, mis väljub end täiesti tervena tundvast inimesest pelgalt hingamise kaudu ning jääb mõneks ajaks õhku rippuma. Sellise viiruse vältimine näib peaaegu võimatu. Tõenäoliselt ei vasta kumbki äärmus tõele. Riski tajumiseks piisab aga sellest, et kõige hullemaid versioone on raske välistada. Psüühikal on kalduvus valida mõeldavate tagajärgede seast igaks juhuks kõige negatiivsemaid.

Isegi kui eksperdid ja Euroopa narratiivid võimendasid ohtu ning meediakajastus ja teadmatus riski, võinuks kiire koroonareaktsioon olemata jääda, kui poleks tekkinud ohule reageerimise mudeli kolmandat aspekti – piisavat kontrollitaju. Kui tuua näiteks taas suitsetaja, kes tajub ohtu ja kardab kopsuvähki, võib tema käitumine jääda ikkagi muutumatuks, kui ta ei usu, et harjumuse muutmine on tema võimuses. Õnneks on enamik koroonareaktsiooniga kaasnevaid käitumismuutusi paljudele jõukohased: käte pesemine ja rahvarohkete ürituste vältimine pole keeruline. Isolatsioon paneb inimesi rohkem proovile, aga julgust lisab Eestis kogemus virtuaalse eluga.

Kontrollitaju suurendas ka haigestumiskõvera laugemaks muutmise idee ehk üleskutse pingutada selle nimel, et hajutada haigestumist ajas. Retoorikavõttena annavad graafikule kantud andmed tõhusalt edasi suure hulga keerukust. Lisaks muudab see viiruse ohvrite arvu osaliselt kontrollitavaks suuruseks. Meditsiinisüsteemi ülekoormust arvestades võiks ju mõelda, et ehk peaks looduse karmil lotol laskma paratamatud piletid välja loosida, et kiirendada karjaimmuunsuse teket ja säästa pealekauba ka majandust. Kõvera laugemaks muutmine lubab selle mõtte seljatada ja annab tegutsemiseks ühise eesmärgi.

Paradoks seisneb selles, et mida edukamalt me käitumist muudame, seda pisemad paistavad põhjused, mille nimel seda teeme.

Neid ohu-, riski- ja kontrollitaju tekkimisega seotud õppetunde võib meil ka edaspidi vaja minna. Ees ootavad pikad nädalad segases ja väsitavas olukorras. Paradoks seisneb selles, et mida edukamalt me käitumist muudame, seda pisemad paistavad põhjused, mille nimel seda teeme. Samal ajal kerkib üha selgemalt esile muutunud käitumise pahupool – üksindus, peretülid ja majandusraskused. Küllap valab õli tulle ka ajakirjanduslik harjumus otsida kõikjalt konflikti. Ilmselt tekib ka päriskonflikte, nagu ilmnes Poola piiripoliitika demonstreerimisel.

Nende raskuste ületamisel võib nii ohu-, riski- kui ka kontrollitaju säilitamine olla kriisikommunikatsiooni eesmärk. Aga need ei ole kindlasti ainsad hoovad. Lisaks saab kujundada uusi kirjutamata reegleid, kuidas distantsilt sotsialiseeruda – skaipida sobib ju ka niisama! Keskkondi tasub kujundada selliselt, et need toetaksid kasulikku käitumist – selle näiteks on järjekorras seismisel turvalist pikivahet tähistavad märgised poe põrandal. Ja lõpuks sobivad ohu ja riski kõrvale hästi ka positiivsed eesmärgid, mille tajutud väärtus, saavutamise lootus ning kättesaamise kontrollitavus oleks piisavalt suured. Teeme Eesti viirusevabaks!