See lugu on mõeldud noore algaja (keele)toimetaja südamele koputamise tarvis. Kui kirjutad või kirjutatut toimetad, pead ikka väga mõttega aine juures olema. Minul juhtus nii.

Teadaolevalt asub peahoone taga ülikooli asutaja Gustav II Adolfi ausammas.

Ülikooli ajaleht Universitas Tartuensis kirjutas 2006. aasta aprillikuus: «23. aprillil 1992 avatud Carl XVI Gustafi taastatud ausambale on tekkinud tihenevast õhusaastest rohelise plaatina laike ... Selle põhjuseks saab pidada Tartu vanalinnas üha tihenevast autoliiklusest põhjustatud õhusaaste suurenemist. Rohelise plaatina teke on selle kindlaks indikaatoriks.»

Vask- või pronksskulptuurile oksüdeerumisel tekkiv rohekas kiht on paatina. Plaatina aga on teatavasti maailma üks haruldasemaid metalle, kallim isegi kullast.

Kahtlustamata, et artikli autor, tuntud keemik ja muinsuskaitsja Tullio Ilomets kirjutas iseenesest mõista paatinakihist Gustav Adolfi kuuel, asus hakkaja keeletoimetaja silmaklapid peas teksti kallale, toimetades hoogsalt sõnasse paatina õnnetu l-tähe juurde.

Arvata võib, milline rõõmus elevus tekkis peahoone naabruses keemiahoones keemikute seas, kui ülikooli ajalehte lugedes selgus, milline väärtuslik kuju Kuningaplatsil seisab –puha plaatinast. Nii ei peaks ülikool eelarve ega rahaga kunagi kitsikuses vaevlema, lähed aga peahoone taha ja nakitsed vaikselt väärismetalli kallal. Mured pikaks ajaks kaelast.

Õppetund see igatahes oli, kindlasti ka seepärast, et Tullio Ilomets härrasmehena paatina-plaatina segaduse enda näpuveaks võttis ja toimetajat tema raskel hetkel igati mõistis.