Ühes. Koos. Õppides (1966–1971), töötades ja õppides, iga päev (1975–2008). Toimetades, vahendades tudengile, õppejõule, ametnikule, koristajale, juhile.

Kas alma mater on oma tegelikkuses igaühele sama? Kas suudab nädala-, nüüd kuuväljaanne peegeldada selle terviklikku nägu oma heas ja halvas? Seitsmekümne aasta taha vaadates ei usu ju, et elatigi nii, nagu ajalehe loosunglikes tekstides kirjutati.

Võib vaid aimata, mida elasid hirmuajal läbi 1948. aastal ilmuma hakanud ajalehe Tartu Riiklik Ülikool kokkupanijad. Ei saada ilmselt kunagi teada, miks üks või teine toimetatud artikkel ilmus, kas tellis selle nn ühiskondlik toimetaja omal algatusel või survestatuna või tegi autor ettepaneku. Ega saa seda teada ka järgmiste aastakümnete kohta.

Iga põlvkonna uurijad näevad eelnenud protsesse uuest vaatenurgast, kasutavad uusi meetodeid, otsivad olnule põhjendusi, võib-olla ka ühiskonnas valitseva või soovitud suuna järgi. Neile võib aga jääda tabamatuks lehetegemise õhustik, toimetuse siseelu, millest samuti sõltus ülikooli ala- või ületoimetamine.

Kuldsetelkuuekümnendatel, mil aukartust äratanud suurkooli väravast arglikuna sisenesin, toimetati ülikooli ja aega särinal. Ehtsalt. Üliõpilaspäevade ja komsomolikonverentside teravad mõtted jõudsid avalikkuseni. Ülikool oli ja on pidevas muutumises, ei olnud ta muutumatu ka seisakuaastail seitsmekümnendail, kuigi akadeemilist kantsi mõjutasid nii ülevalt tulevad otsused kui ka nende täitjad või mittetäitjad.

Ka siis kirjutasid tudengid lugusid, millega ümbritsevat raputada püüti. Üliõpilaskogukond on ikka isemeelne, uuenedes, julgenedes kolme-nelja aasta järel. Sa lähed nendega kaasa, õpid ise neid toimetades ja vahendades, kombates avaldamispiire võimalikkuse ja võimatu vahel. Ja küsid endalt, kes sa oled – kas ülikooli töötaja, ametnik või ka loominguline töötaja? Selline seisundi dilemma saatis nii TRÜ rektoraadi, partei-, komsomoli- ja ametiühingukomitee häälekandja kui ka TÜ väljaande ajal.

Kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate algul paljastus leheveergudel kogu ülikooli heitlikkus. Kes ei tahtnud positsioone loovutada (komsomol), kes lõi uhinal uuendusi.

Ja sa ise jooksed loominguliste liitude pleenumilt muinsuskaitse seltsiga haudu korrastama, rahvarinde kongressilt Eesti lipu heiskamisele ... Oled osaline, kaasategija, aga ka teadaandja, jäädvustaja. Muidugi mitte üksi. Kunagi polnud nii palju kaastöid kui taasiseseisvumise ägedal ajal.

Aeg oli nii äge, et näiteks ülikooli nõukogu koosolekuil otsustatu polnud otsustajail endilgi alati selge ning seda tuli hiljem koos rektoriga täpsustada. Sel avatuse ajal sai ülikool ise hakata rektorit ja professoreid valima, kliinikumi moodustama jne, jne.

Toimetuse ukski oli alati avatud, lukustamata (nii nagu see oli alati olnud), ükskõik, kas olime söömas, koosolekul. Tagasi tulles leidsime laualt mõne kaastöö või kirjakese. Oli isegi logiraamat, kuhu oma käik või soov kirja pandi. Kusagil üheksakümnendate keskel ei võinud soovimatute «külaliste» pärast enam ust lahti jätta, asjad hakkasid kaduma.

Vaibuma hakkasid ka arutelud – uued institutsioonid olid moodustatud, ülikool suuresti paika loksunud. Aina enam küsisid endalt, kas leht näitab ülikooli tegelikku või äratoimetatud nägu, kui oled kohustatud tunnustavalt kirjutama näiteks 65-aastaseks saanud õppejõudude errusaatmisest, 3+2-õppeajale üleminekust või muust, mis välistas paljude oma peaga mõtlemise.

Struktuurimuudatused panid paika ka lehetoimetuse, see liideti teabetalitusega. Uues, internetiajastus sündis uus leht nii vormis kui ka sisus. Istudes päev läbi arvuti ees, suletud ukse taga, millest pääses sisse vaid kaardiga, tajusid sideme vähenemist inimestega, aina rohkem toimetamist ülikooli kallal. Peahoones oli loodud ka uusi ametikohti, mis osutusid vahel ülikooliga suhtlemisel takistavaks vaheastmeks ja arendasid bürokraatiat.

Üha suurenenud ülikool nõudnuks oma mitmekesisuses paksemat nädalalehte, kus sõltumata ametikohast saanuks kõik diskuteerida, toimetamata. Et ülikooli igapäevasisusse mahtunuks peale väljapaistvate edukate ka tagasihoidlikumate, kuid püüdlike liikmete panus. Kogu ülikooli sisu heas ja halvas, toimetamata.

Omal parimal moel on ülikooli aastakümnete jooksul toimetanud oi kui paljud ajalehe kaasteelised – toimetuses töötanud noored, veel arvukamalt ülikooli enda inimesed. Teeksin paljudele ülekohut, kui nimetaksin vaid mõnda. Seepärast teen kummarduse kõigile, kes kirjutasid, kes püüdsid ülikooli avatumaks teha, õpetades samal ajal mindki.

* Toimetamise all ei ole mõeldud teksti toimetamist, vaid ülikooli teemade, autorite valikut.