Kui alustasin 2004. aastal ülikooliõpingute kõrvalt tööd Tartu Ülikooli ajalehes Universitas Tartuensis, esialgu reporteri ja hiljem toimetajana, sai mulle üsna ruttu selgeks, et selle ameti üks põhilisi keerukusi on leida tasakaal oma sisemise seisukoha (parandamatu maailmaparandaja) ja organisatsiooni huvide vahel. Teisisõnu tuli osata õppida iseend tsenseerima.

Sain aru, et olin asunud tööle suures ja väärikas organisatsioonis ning minu ülesanne oli hoolitseda selle hea maine ja kuvandi eest. Samal ajal selgus, et ajakirjanikena – ehkki ma ei olnud selleks õppinud, koolitas ja juhendas toonane peatoimetaja Varje Sootak mind töötama just ajakirjanikuna selle sõna parimas tähenduses – on meie kohustus juhtida tähelepanu ja anda aruteluruumi eeskätt probleemsetele teemadele ning tõsta ülikoolipere ja avalikkuse ette neid kohti, kust king kõige rohkem pigistab.

Kuidas aga saavutada see nii, et tegudest ei kujuneks oma tööandja, oma organisatsiooni musta pesu pesemine?

24-aastase idealistina arvasin, et kui miski on mäda või isegi kõigest poolik lahendus, soovivad asjaosalised seda ära tundes probleemi kindlasti otsekohe lahendama asuda. Ma arvasin siis nii kõige kohta. Samuti uskusin, et õiged (või vähemalt õigemad) lahendused on päriselt olemas.

Ma ei taha öelda, et ma nüüd enam nii ei arva, kuid kindlasti olen muutunud mõnevõrra küünilisemaks, resigneerunumaks või lihtsalt realistlikumaks. Olen näinud ja mõistnud, et teised asjaosalised ei pruugi minuga nõustuda, kui pean midagi parandamisväärseks. Raske on olnud leppida sellega, et sageli ei soovigi inimesed poolikuid lahendusi parandada, sest iga muutus tähendab astumist tundmatusse. Suur osa inimesi eelistab aga tundmatusse astumise asemel rahulduda olemasolevaga, isegi kui see on puudulik.

Hilisem elu ja töökogemus on mulle õpetanud, et organisatsioonide heaks töötades – eriti kui ollakse mõnel vastutaval ametikohal – hakkab pilk kahe vaatepunkti vahel hägustuma. Ei ole enam nii selge, mis on minu enda sisemised tõekspidamised ning mis mitte.

See on loomulik ja paratamatu, sest elus tuleb väga tihti astuda uude rolli, esindada mõnd organisatsiooni, teisi inimesi või väärtusi. Mõistagi hakkab selles olukorras vahel sassi minema, mis on minu seisukohad ja mis need, mida ma esindan. Vahel, ja ka seda tuleb ju ette, on sisemised väärtused ja hoiakud vastuolus organisatsiooni või selle juhi arusaamadega.

Sellises keerulises olukorras tuleb vaagida vastutuse kaalu ja küsida: kui suur on minu vastutus organisatsiooni ja töökaaslaste ees ning kas need kattuvad? Lõpuks, kuid mitte väheolulisemana, tuleb küsida, milline on vastutus iseenda ees. Mulle näib, et see unustatakse vahel ära, ja ma ei tea, kas see on tahtlik või tahtmatu. 

Mõnikord elavad inimesed oma rolli sisse nii, et unustavad täiesti oma mina. Olen ka ise end sellisest olukorrast avastanud. Niisugusel juhul on ainus lahendus teadvustada neid olukordi. Teiste esindamine ja nende või organisatsiooni eest vastutuse võtmine on küll oluline, kuid unustada ei tohi ka ennast.

Mõista tuleb ka seda, et organisatsioonid on sageli ühtlustavad, sest nad sõnastavad ühiseid väärtusi ja seavad ühiseid sihte. Indiviidi sisemine tung on – või minu hinnangul võiks olla – pigem eristumine. Seetõttu on kollektiivi ja üksikisiku huvid juba paratamatult kas vastuolus või erinevad. Mulle näib see tõepoolest olevat paratamatu, just nagu on paratamatu, et kool haridusasutusena ühest küljest kasvatab ja toetab omapära ning teisalt pärsib seda.

Maailma või sündmuste kulgu muudavad just need inimesed, kes julgevad eristuda, astuda tundmatusse või teha midagi tavapärasest teistmoodi. Ehkki ma ei ole enam nii idealistlik kui Tartu Ülikoolis ajakirjanikuna töötades, usun siiski, et oma veendumuste eest vahel lihtsalt tuleb seista. On olukordi, kus peab julgema püsti tõusta ja mitte nõustuda või hoopis tegutsema asuda, selleks et asjade seisu muuta.

Ajakirjanikutöö kui teine kõrgharidus

Mind võttis toonane ajalehe peatoimetaja Varje Sootak tööle saksa filoloogia viimase kursuse üliõpilasena. Hiljem sain kaasa teha ajalehe muutumise ajakirjaks. Töötamine Eesti suurima ja vanima ülikooli häälekandja juures oli minu jaoks nagu teine kõrgharidus või tõeline elukool.

Varje õpetas mulle kõik hilisemas elus vajalikud ajakirjanduslikud ja, võib ehk isegi öelda, diplomaatilised oskused: kuidas lugusid kirjutada, kuidas fookust hoida, kuidas kuulata ja üles leida õiget infot. Ta õpetas läbirääkimisoskusi ja inimeste tundmist, samuti seda, kuidas tulla vastu intervjueeritavate soovidele, kuid siiski jääda kindlaks oma ajakirjanikukreedole.

Usun, et õppisin ülikooli ajalehe juures seda, mida tähendab hea ajakirjandus. Koos tollase küljendaja Ergi Prommikuga oli meil ääretult tore meeskond, kes toetas üksteist. Et see oli minu esimene töökoht, seadsid just need töökaaslased standardid mu edasiseks eluks.

Üks eredamaid juhtumeid oli peatselt pärast minu tööleasumist. 2004. aastal määrati teaduse elutööpreemia teiste hulgas eksperimentaalfüüsikule, akadeemik Tšeslav Luštšikule. Mu teisel töökuul saatis Varje just mind akadeemikuga lugu tegema.

Vene keeles kaugest ja keerulisest valdkonnast rääkida oli tõeline katsumus, kuid sain sellega hakkama. Luštšik osutus tõeliseks diplomaadiks, kes suutis mulle oma teadustöö olemust selgitada nii, et mulle näis, et sain sellest aru. Küllap sealt saigi alguse minu kultuuride- või valdkondadevahelise tõlgi teadlik teekond: soov tõlkida keerulist üldarusaadavasse, tõlkida ühest keelest ja kultuurist teise.