Paljud ülikooli töötajad ja üliõpilased eksivad vahel UT-d ajaleheks nimetades, kuigi kõik neist ei mäletagi ehk kümne aasta tagust aega, mil ajakirja asemel ilmus tõepoolest ajaleht.

Veel 2009. aasta jaanuaris oli Universitas Tartuensis suures formaadis kriitpaberil ajaleht, mis ilmus kõigest neljal leheküljel kord nädalas. Kuigi see võimaldas mõnevõrra kiiremini ülikoolis toimuvale reageerida, ei olnud paraku aega ega ruumi kirjutada teemadest ja inimestest põhjalikumalt.

Mina asusin ülikooli tööle 2008. aasta veebruaris. Nägin lähedalt ajalehe viimast aastat ja aitasin toonasel peatoimetajal, minuga koos alustanud Sigrid Sõerunurgal (nüüd Rajalo) jõudumööda ajakirja kontseptsiooni välja töötada.

Peale ruumipuuduse tegi meile muret üliõpilaste vähene kaasatus. Varasematel aastakümnetel olid ülikooli ajalehes kirjutanud just tudengid. Selleks ajaks, kui meie UT-sse jõudsime, oli otse üliõpilastele suunatud vaid mõni üksik artikkel. Tudengielu kajastasid pigem toona ilmunud Tartu Tudeng ja Eesti Üliõpilasleht.

Ajalehe peamiseks sihtrühmaks olid muutunud töötajad, kes said aga sama teabe kätte juba ülikooli siseveebi, postiloendite ja muude internetikanalite kaudu. Oli selge, et töötajad ja üliõpilased on tarvis uuesti kokku tuua ning pakkuda mõlemale midagi, mida mujalt ei leia.

Umbes aastapikkuse eeltöö tulemusena ilmuski 6. veebruaril 2009 Eesti esimene ülikooli ajakiri. Võttes eeskuju praegu sotsiaalmeedias hoogu koguvast kampaaniast #10YearChallenge, millega meenutatakse kümne aasta tagust aega, otsustasime ka meie heita pilgu minevikku.

Esimese UT ajakirja põhiteema oli ülikooli raamatukogu nukker seis. Suurema vihmaga tilkus maja katus läbi, ruumid olid külmavõitu ja ventilatsiooni undamine pani külastajatel pea valutama. Parandustöid tehti teibiga. Maa-alustel korrustel asunud fondides oli olukord aga lausa tuleohtlik.

Käisime nüüd, kümme aastat hiljem raamatukogu juhataja kohusetäitja Liisi Lembineni ja fotograaf Andres Tennusega raamatukogu uuesti läbi, et vaadata, mis on muutunud ja kas mõni mure on ka alles jäänud. Sellest saate lähemalt lugeda lehekülgedelt 16–18.

Otsustasime meenutada minevikku aga veel enamaga. Aastapäevanumbri kokkupanemisel on osalenud mitu viimase kümnendi jooksul ajakirjas töötanud inimest. Nii näete autorite seas tavalisest suuremat mitmekesisust. Kindlasti rõõmustavad paljusid tuttavad nimed, mida pole UT veergudel ammu kohanud.

Mis siis muud kui head lugemist!