Lastega seotud probleemide kajastamine meedias on tundlik teema, sest see võib minna vastuollu nende õiguste ja huvidega. Kuigi lapse eest peaks seisma tema vanem, siis lasub vastutus ka ajakirjanikul. 

Eelmise aasta lõpus möödus 25 aastat Eesti ühinemisest ÜRO lapse õiguste konventsiooniga, mis ühe punktina sätestab, et täiskasvanud, kes otsustavad lapsi puudutavate teemade üle, peavad oma tegevuses lähtuma laste huvidest. 

Meie meediaruumis tõuseb ikka aeg-ajalt esile mõni uudis, mis käsitleb lastega seotud probleeme. Seejärel kerkib ka tihti arutelu, kas vastava teema kajastamine ja viis, kuidas seda tehti, olid ikka õiged ning kas seejuures lähtuti laste huvidest.

Palju tähelepanu sai «Pealtnägija» 2015. aasta algul tehtud lugu käitumishäiretega noorukist. Sotsiaalministeerium saatis toona välja pressiteate, et saade on rikkunud lapse õigusi.

Põhjuseks toodi, et meedia­kajastuse põhjal oli lapse isik üheselt ära tuntav. «Abivajava lapse ja tema loo meediasse toomine võib esmapilgul nii vanemale kui meediale tunduda lapse abistamisena, kuid tegelikkuses muutub laps veelgi haavatavamaks, ebakindlamaks ning see võib probleemi süvendada,» kirjutas sotsiaalministeerium oma pressi­teates. 

Suurem kaitse

Õiguskantsleri nõunik Andres Aru rääkis, et kuigi esmane kohustus oma lapse õiguste eest seista lasub vanemal, on ka ajakirjanikul kohustus kaaluda, kas lapse äratundmine või kajastamine teatud olukorras on lapse parimates huvides. 

Vanemad võivad olla meediaga suhtlemisel kogenematud ega pruugi mõista nõusoleku andmise kõiki tagajärgi lapse jaoks. Ajakirjaniku vastutus on seda suurem, mida tundlikum on teema. 

Aru rääkis, et üldjuhul ei tohiks lapsi äratuntavalt kajastada, kui on käimas vaidlus hooldus­küsimuste üle või kui laps eraldatakse perest. Samuti ei tohiks üldjuhul alaealiste õigusrikkujate isik olla läbipaistev, selleks et alaealisena korda saadetud rumalused ei rikuks tervet ülejäänud elu. 

Aru seletas, et see ei tähenda, et lapsi ei peaks üldse saadetesse kaasama või lastega seotud teemasid ei peaks üldse kajastama – vastupidi. 

«On mitmeid küsimusi, milles lapsed on täiskasvanutest paremad asjatundjad, näiteks kuidas muuta linnaruumi või koolimaja lapsesõbralikumaks. Seejuures on oluline, et küsimused, mida lastele ja noortele esitatakse, oleksid neile eakohased ja arusaadavad,» lausus Aru. 

Aru rääkis, et Eesti meedias on nii häid kui halbu näiteid lapsi puudutavate teemade kajastamisel. «See, kuidas meedia lastega seonduvat kajastab, näitab ühiskonna väärtushinnanguid laiemalt,» sõnas ta. 

Ta tõi välja, et probleeme on näiteks meelelahutuslike tõsielusaadetega, kus tihti näidatakse tegelikult konkreetsete perede toimetuleku- ja sotsiaal­probleeme. 

Aru rääkis, et Soome kolleegi­dega selle üle arutledes ütlesid soomlased selgelt välja, et Soome ühiskonnas oleks vastukaja laste sellisel viisil meedias näitamisele üheselt hukkamõistev, mistõttu ei tuleks Soomes laste sellistesse projektidesse kaasamine kõne allagi. 

Lapse eraldamine

Aru meenutas, et mõne aja tagune vastavateemaline halb näide on see, et ajakirjanik avaldas lapsevanema sotsiaalmeediasse postitatud video, mis kajastas tema lapse perest eraldamist. Nii laps kui pere olid video põhjal ära tuntavad.

See on näide ajakirjaniku vastutusest olukorras, kus lapsevanem ei ole käitunud oma lapse parimates huvides. Aru seletas, et lapsevanem oli küll video sotsiaalmeedias ise avaldanud, kuid üleriigilised meediakanalid tegid selle kättesaadavaks oluliselt suuremale inimesteringile. 

Ta lisas, et lapse perest eraldamise juhtumite puhul on alati oht, et kajastus jääb ühekülgseks, kuna lapsevanem saab oma versiooni esitada, aga lastekaitseametnikke ja teisi riigiametnikke seob kohustus kaitsta lapse ja vanemate isikuandmeid, mistõttu ei saa nad oma verisooni ja põhjendusi esitada.

Siiski on õnneks ka häid näiteid. Ühtki kindlat lugu ei tahaks Aru esile tõsta, kuid üldistatult võiks välja tuua saated või lood, kus peategelased on lapsed ja noored ise ning kus nad saavad ise mõtteid avaldada, küsimusi küsida või oma ideid tutvustada.

Samuti on positiivne kogemus mitme meediakanaliga, mis on õigus­kantsleri nõuniku sekkumise järel lapse õigusi riivava materjali veebist eemaldanud.

Aru tunnistas, et hea meel on siiski selle üle, et ajakirjandus püüab ka ise laste kajastamisega seonduvat reeglistada, näiteks Eesti ajakirjanduseetika koodeksis. 

Ajakirjanduseetika koodeks ütleb, et lapsi tuleb üldjuhul intervjueerida või temast ülesvõtteid teha lapsevanema või lapse eest vastutava isiku juuresolekul või nõusolekul. Sellest reeglist võib teha erandeid, kui intervjuu kaitseb lapse huve või kui ta on niigi avalikkuse tähelepanu all. 

Vastavalt ajakirjandus eetika­koodeksile, peab kajastuses osalev inimene saama aru, mis eesmärgil temaga või temast räägitakse. Seega ka lapse puhul tähendab informeeritud nõusolek  täielikku mõistmist kajastuse sisu ja võimalike tagajärgede kohta. 

Ühiskonnateaduste instituudis toimus detsembri alguses samateemaline seminar.