Donald Trump on valitud Ühendriikide presidendiks.... Arvasin, et selliste sõnadega saab alata vaid «Näljamängude» paroodia. Ometi on see tegelikkus, milles täna elame, ja on keeruline ette näha, mida toob tulevik.

2016. aasta on olnud tormiline: Brexit ning Euroopas püsivad radikaalsed meeleolud, Lõuna-Korea presidendikriis, olukord Süürias, mis on endiselt pingeline, kõikjal toimuvad terrorismiaktid, mis on muutunud tavapäraseks. See on maailm, mis on meist kaugemal ja ometi otse meie ukse taga. Ka meie enda poliitilisel maastikul on toimumas muutused. Mis siis, kui ühel hetkel oleksid need päriselt radikaalsed? Kuidas reageeriks sellele Tartu ülikool?

2016. aasta on olnud ka Tartu ülikooli jaoks suurte muutuste aeg. Struktuurireform on kahtlemata jätnud maha märgi ja jätkab sissetöötamist valdkondades ning instituutides. Aga ometi seisame peagi jälle muutustega silmitsi. Järgmisel aastal valitakse nii senatit kui rektorit ning selles valguses oleks viimane aeg endalt küsida, milline asutus me olla tahame.

Milline on meie organisatsioonikultuur? Kas need tavad ja sümbolid, mille enda jaoks oleme loonud, on piisavad, kui ühiskonna ja demokraatia alustalad kõiguvad? Ja kuidas käitume siis, kui akadeemilise vabaduse ettekääne meid enam ei päästa ­­– siis, kui maailmas võimust võtvad hoovused hakkavad meile ette kirjutama, mida ja kuidas peaksime uurima ja õpetama?

Mulle tundub, et vastus on meie asutuse, Tartu ülikooli mõtestamises. On palju olukordi, kus räägime eelarvest või tudengite lõpetamise tõhususest. Või olukordi, kus seisame selle eest, et just minu uurimisvaldkond oleks edukas, et just minu õppetoolis oleks piisavalt raha ja inimesi.

Aga lõpuks on ülikool siin selleks, et harida meie inimesi. Selle jaoks, et olla ühiskonna üks suuri arengumootoreid, mis ütleb, et rahvana ei tee me teavitamata ega populistlikke otsuseid selle kohta, kuhu meie riik peaks suunduma. Et need asjad, mida me täna õpetame, oleksid olulised veel 15, 25 ja 50 aasta pärast ja et meie lõpetajatel oleks päriselt võime muuta maailma.

Mulle tundub, et selle iva peitub omakorda meie igapäevases arusaamas sellest, milline on Tartu ülikool – meie organisatsioonikultuuris. Näiteks, kui me laulame «Gaudeamust», siis kas kõik meie tudengid ikka teavad, miks ja mille jaoks?

Või mis tähendus on sellel, kui osaleme tõrvikurongkäigul või ballil – kas me mõistame vajadust sellise ühtekuuluvuse väljenduse järele? On need piisavalt tähendusrikkad? Need on lihtsad näited. Aga mis siis, kui ütleme, et õpetamine peab olema õppimiskeskne – kas me ikka mõistame seda kõik ühtemoodi? Või kas ja kuivõrd väärtustame ülikoolis sellist tegevust nagu inimeste juhtimine või meeskonnavaimu?

Mulle tundub, et täna on kriitiliselt oluline nendest asjadest rääkida. Tavad tavade endi pärast ei ole veel need, mis vormiksid kiirelt muutuvas maailmas meie ühiseid arusaamu ja looksid ühtsustunde. Aga mõned asjad on. Näiteks füüsiline keskkond. Google ja teised suured IT-firmad on tuntud oma mõnusa töökeskkonna poolest.

Kas meil on piisavalt kohti, kus tunneme end hästi ja kuhu meil oleks hea meel tulla? Kas meil on piisavalt ühiseid sümboleid: näiteks peale sammastega fassaadi, mis veel sümboliseerib meie kõigi jaoks Tartu ülikooli?

Aga mitte ainult füüsiline keskkond ei ole oluline, vaid ka tunne. Millist käitumist ootame oma kolleegidelt ja oma kollektiivilt, et tunneksime end motiveerituna? Et meil oleks hea meel teha tööd ja panustada ülikooli või ühiskonda? Ning mis veel olulisem – kuidas sellist keskkonda saavutada?

See ongi koht, kus rääkida organisatsioonikultuurist, selle mõtestamisest ja arendamisest. Täna on olemas mõned asjad, mis juba panustavad organisatsioonikultuuri vormimisse. Näiteks õpetamise või juhtimise head tavad, mis üritavad vormida meie nägemust selles, mis on loomulik ja mille poole püüelda.

Ehk peaks neid asju veelgi olema. Näiteks selge ühine teadmine, et me seisame vaba kõne ja mõtlemise eest, ning loomulikult see, kuidas me seda teeme. Äkki vajaksime avalikult arvamuse avaldamise head tava või ülikoolisisest petitsioonide tegemise kultuuri? Või näiteks ülevaadet sellest, millised on meie võidud ja edulood? Milliste väikeste võitude poole me püüdleme?

Seepärast kutsun üles rääkima meie organisatsiooni kultuurist – taas mõtestama või ümber mõtestama meie tavasid. Ja mõtlema selle kõige peale ka siis, kui on aeg valida juhtkonda. Seda kõike sellepärast, et ka järgmised sadakond aastat oleks Tartu ülikool tugev, erakordne ja suudaks mõjutada maailma enda ümber, hoolimata sellest, millised jõud maailmas valitsevad.

Tegu on Tartu ülikooli üliõpilaskonna esimehe Reelika Alunurme kõnega ülikooli 97. aastapäeval 1. detsembril.