Mai lõpus andis Kristiina Ehin Tartu ülikooli vabade kunstide professori ameti üle kirjanikule ja semiootikule Valdur Mikitale.

Tartu ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaan Margit Sutrop kirjeldas tuleval õppeaastal vabade kunstide professorina alustavat Valdur Mikitat kui loovat mõtlejat, kes oskab populariseerida nii loodus- kui ka humanitaarteadusi.

«Lisaks vaimsuse ja loovuse mitmekülgsele arendamisele võiks Valdur Mikita loengud panna kuulajaid mõtlema ka vabade kunstide ning teadusliku diskursuse suhete ning väljendusvahendite võimaluste üle,» tõdes Sutrop.

Lisaks ületab kirjanik erialade piire, loob mõttemängulisi seoseid kaugete kultuurinähtuste vahel ning esitab üllatavaid seisukohti, kutsudes lugejat ja kuulajat kaasa mõtlema ja tundma.

Mikita otsib Eesti kultuuri ajaloolist aluspõhja ja näeb ühiskonnas etnofuturistlikke suunitlusi, mis avalduvad kauge mineviku kultuurinähtuste (näiteks korilus) püsimises kõrvuti kõige uuemate teabeühiskonna tehnoloogiliste arengutega.

Ta oskab hinnata ajaloos kaduvaid kultuurinähtusi ja mõtteviise (näiteks maagiline mõte) ja otsib võimalusi neid alal hoida ja taaselustada.

Sutrop on kindel, et Mikita ideed ja tähelepanekud lubavad temalt loota uuel õppeaastal säravat loengukursust «Mõtterännak eestlaste elutundest», mis innustab mitte ainult Tartu ülikooli humanitaare, vaid kõigi valdkondade üliõpilasi ja ülikooli töötajaid.

Ühelt poolt toetab Mikita valimine Tartu ülikooli vabade kunstide professoriks ülikooli kui rahvusülikooli positsiooni, teisalt aitavad tema loengud luua sildu erialade vahele ning arendada loovust kõigis valdkondades.

Valdur Mikita lõpetas Tartu ülikooli bioloogina ja kaitses 1994. aastal magistrikraadi semiootika alal. 2000. aastal kaitses ta semiootika erialal doktoritöö. Mikita on viimase kolme aasta jooksul pidanud sadakond avalikku loengut eesti kultuurist ja identiteedist.

Tal on ilmunud arvukalt menukaid teoseid, nende hulgas «Lindvistika ehk metsa see lingvistika» (2015), «Lingvistiline mets» (2013), «Teoreem» (2011) ja «Metsik lingvistika» (2008).