Viimastel aastatel on Tartu ülikooli töötajate keskmine kogupalk jõudsalt tõusnud. Osalt on see seotud ka töötajate väheneva arvuga, mis omakorda viitab vähemalt osaliselt dubleerimise vähenemisele ja mõistlikumale ajakasutusele.

Kui veel 2012. aastal oli ülikooli töötajate keskmine kogupalk 1147 eurot kuus, siis 2015. aasta lõpuks tõusis see 1405 euroni kuus. Nelja viimast aastat vaadeldes on keskmise palga tõus olnud keskmiselt 6,6% aastas.

2014. aastal kasvas ülikooli töötajate keskmine kogupalk 7,9% ja 2015. aastal 8,3%. See tõus oli suurem kui Eestis tervikuna (riigi keskmine palk tõusis 2014. aastal 5,9% ja 2015. aastal 6,0% – toim.).

Personaliosakonna juhataja Kristi Tenno sõnul on oluline roll ülikooli keskmise palga tõusus olnud ülikooli palgaastmete miinimumkuupalgamäärade tõstmisel. 2014. Ja 2015. aastal on kõigi palgaastmete miinimummäärasid tõstetud vähemalt 10% aastas.

«2014. aastal toimunud palgaastmete miinimummäärade tõus mõjutas umbes kolmandiku ülikooli töötajate palka, 2015. aastal ligikaudu poolte õppejõudude ning umbes kolmandiku teadustöötajate ja mitteakadeemiliste töötajate palka,» viitas Tenno.

Palgad tõusevad vaikselt, aga kindlalt

Kõige kiiremini tõusis mullu mitteakadeemiliste töötajate keskmine kogupalk (10,2%), järgnes õppejõudude (6,5%) ja teadustöötajate palk (6,4%).

Akadeemiliste ametikohtade lõikes tõusis keskmine kogupalk enim assistentidel ja õpetajatel (12%), nooremteaduritel (9,4%) ja lektoritel (9,7%). Dotsentide keskmine kogupalk kasvas 6,9%, vanemteaduritel 6,1%, teaduritel 5,7% ja juhtivteaduritel 5,2%. Kõige madalam oli 2015. aastal keskmise kogupalga tõus professoritel (1,5%).

Mitteakadeemiliste töötajate palgatõusu mõjutas lisaks palgaastmete miinimummäärade tõstmisele ka riikliku miinimumkuupalgamäära tõstmine 2015. aasta alguses, mille tulemusel kasvas ülikoolis esimese ja kolmanda palgaastme töötajate keskmine palk 11,5%.

Ülikoolis kehtib alates 2014. aasta 1. jaanuarist 12-astmeline palgaastmestik (varasemalt oli selles 10 astet), mis võimaldab eristada eri raskusastmega ja erineva panusega töökohti. Iga astme kohta kehtivad palkade alammäärad, täpsed palganumbrid otsustatakse igas üksuses kohapeal.

Kuigi palgatõusu üle otsustavad töötajate otsesed ülemused, saab selles kaasa rääkida ka ülikooli juhtkond. Üks väheseid sekkumisi, mida näiteks rektor teha saab, on mõjutada keskmist palka palgaastmete miinimummäärasid suurendades. Miinimummäärasid on Tartu ülikoolis regulaarselt tõstetud.

Näiteks on rektor dekaanidega tulemuskokkuleppeid tehes eesmärgistanud valdkondade akadeemiliste töötajate palku tõsta 10%. Dekaanid peavad palgafondide suurendamiseks kas tulusid suurendama või kulusid vähendama.

Kulude vähendamiseks tuleb üle vaadata üksuse taristu- ja palgakulud. Kuigi palju räägitakse ruumikuludest ja kallist energiast, siis suurimat mõju struktuuriüksuse kulule avaldab siiski inimeste arv. Kõikide ruumikulude osakaal kogukuludest oli möödunud aastal vaid 5,1%.

Hea näite saab siinkohal tuua humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnast, kus maailma keelte ja kultuuride kolledži loomine võimaldab varasemast väiksemal pinnal ja vähemate inimestega sama töö ära teha.

Töötajate väiksem hulk aitab keskenduda olulisele

Ülikooli kantsleri Andres Liinati sõnul annab just töötajate arvu vähendamine hea võimaluse tõsta inimeste palku. Töötajate ja üliõpilaste arvu vähenemise tõttu on ülikoolis paranenud rahastus nii ühe üliõpilase kui ka ühe töötaja kohta.

Töötajaid värvatakse enamasti nn rohujuure tasemel, nii et rektoraadi liikmetel ei pruugi olla jooksvalt täpset ülevaadet töötajate arvu muutumisest ja nende põhjustest.

Väiksem töötajate arv toob kantsleri hinnangul kaasa ka muud positiivset kui võimalik palgatõus. Näiteks usub ta, et nii saab ülikool paremini oma tugevustele keskenduda.

«Ülikooli põhitegevused on õppe- ja teadustöö, aga meil on ka palju toetavaid tegevusi. Nende puhul on küsimus see, kui palju toetavad need tegevused põhitegevusi. Peame jälgima, et meie kulud ei kasvaks toetavates tegevustes kiiremini kui põhitegevuse valdkondades,» rääkis ta.

Ülikoolis õppides ja töötades on oluline ka võimalus tegeleda eri sorti hobidega, olgu selleks sport, muusika või muud huvitegevused.

«Loomulikult on ülikooli roll aidata, aga see ei tohi tulla põhitöö arvelt. Peab oskama aega paremini kasutada ja keskenduma põhitegevusele.»

Kindlasti aitavad sellele kaasa ka täpsemad fookused ülikoolis, ehk strateegiliste valikute tegemine.

Sel aastal jõustunud struktuurimuudatused pole ei ülikooli töötajate arvule ega keskmisele palgale veel märgatavat mõju avaldanud. 2016. aasta nelja kuuga on ametikohtade arv TÜ-s vähenenud siiski vaid paari protsendi võrra ning keskmine põhipalk on suurenenud veidi enam kui pool protsenti.

«2016. aastal tõsteti riikliku miinimumpalga tõusu tõttu ainult esimese palgaastme miinimummäära. Kuna struktuurimuudatused olid varasemalt teada ja uue aasta eelarvet kavandatakse oktoobris, oli juhtidel juba varem aega töökorraldust planeerida ja vajalikke muudatusi teha,» arvas Kristi Tenno.

Mullu vähenes täiskoormusele taandatud ametikohtade arv (FTE) Tartu ülikoolis 7,1% võrra. Tenno sõnul jäi ametikohti mõnevõrra vähemaks ka kahel eelneval aastal, varem ametikohtade arv ülikoolis aga hoopis suurenes.

Projektid teevad töökorralduse segasemaks

«2006. aastal hakkas ülikoolis teadustöötajate ja teaduskondade mitteakadeemiliste töötajate arv kasvama. See oli tingitud eelkõige ülikoolivälist rahastust kaasavate projektide arvu ning mahtude suurenemisest. Ilmselt saab ametikohtade arvu vähenemist 2015. aastal osaliselt seostada ka struktuuritoetuste jt ülikooliväliselt rahastatud projektide lõppemisega,» rääkis Tenno.

Samas on algamas uus struktuuritoetuste ja raamprogrammi periood ning uutele projektidele rahastust saades hakkab projektides töötavate inimeste arv tõenäoliselt taas kasvama.

Andres Liinat tõdes, et sõltuvus Euroopa tõukefondidest on tõsine risk, mida on ka erinevad analüüsid välja toonud. Kiire töötajate arvu kasvu taga on tihti suures osas just projektide vajadustest tulenevalt mitteakadeemiliste töökohtade loomine.

«Lisaks sellele, et projektipõhisus on sõltuvust tekitav, on see ka äärmiselt kulukas – osa rahast tuleb ikkagi asutusel endal kanda. See ei ole ainult Tartu ülikooli, vaid kogu Eesti majanduse probleem tervikuna,» ütles kantsler.

Projektidega kaasneb tihti ka osakoormusega töökohtade hulga suurenemine. Kuigi mõnel puhul võib see olla mõistlik, muudab see töökorralduse palju keerulisemaks. Kui ühe täiskohaga töötaja jaoks tuleb eraldada üks töökoht ja otse temaga suhtlemine on lihtne, siis näiteks viie 0,2-koormusega inimese tööd korraldada ja neile ruumid leida on juhile kordades keerulisem ja aeganõudvam ülesanne.

Omaette küsimus, mis projektipõhisusega koos tekib, on ka see, mis saab siis, kui 2020. aastal väheneb Euroopa tõukefondide osakaal märgatavalt. See ei puuduta ainult töötajate arvu ja tasustamist, vaid ka tegevusi ja teenuseid, mida ühiskonnale pakutakse.

Liinat loodab, et töötajate arvu langus mitmel viimasel aastal pole seotud ainult projektide lõppemisega, vaid tähendab vähemalt osaliselt ka seda, et ülikoolis tehakse tõhusamat tööd.

«Paraku ei oska me praegu öelda, kui suurt mõju töötajate arvule avaldab rahastatud projektide hulk ja kui suur on tõhususe mõju. Ma usun, et ka õppekavade reform ning sellega seotud dubleerimise vähendamine peab vähemalt mingil määral avaldama töötajate arvule mõju.»