Prima Vista festivali ja Tartu ülikooli muuseumi taasavamise puhul püstitati kirjanikele põnev ülesanne: minna TÜ muuseumi erinevatesse osadesse rändama ja luua selle põhjal mõni teos.

Luuletaja ja tõlkija Carolina Pihelgas ning kirjanik ja teoloog Meelis Friedenthal võtsid mõlemad ette retke muuseumisse – seda päriselt kohal käies või mälestustes seigeldes.

Carolina käis eelmisel kuul kaks korda TÜ kunstimuuseumis mõtteid ja inspiratsiooni kogumas. «Kuna viimasel ajal ei ole üldse olnud erinevate tööde ja tegemiste kõrvalt aega kirjutada, siis nüüd oligi hea võimalus see aeg võtta ja muuseumisse kirjutama minna.» Carolina sõnul mõjutab kirjanikku alati ruum või ümbrus, kus ta viibib, ning see võib jõuda ka tema tekstidesse.

«Esimene kord, kui ma muuseumirännu raames kunstimuuseumis käisin, oli seal suur lasterühm, parasjagu oli muuseumitund. Nii leidsin ootamatul kombel vaikse ja tardunud muuseumi asemel hoopis elu täis saalid. Eks siis hakkasingi kohe kinni laste toredatest ja vahetutest kommentaaridest. Näiteks jõudis luuletusse fraas kahe poisi jutuajamisest: nad vaatasid ühte kuju ja kommenteerisid lõbusalt: «Ohhoo, vaata, mida kanni,» kirjeldas Carolina muiates. Nii kirjutaski ta ühe teksti muuseumi õhustikust ja selle kontrastidest.

Inspiratsioon mälestustest

Meelis käis inspiratsiooni ja mõtteid kogumas aga hoopis mälestusteradadel. «Ma ei kirjuta kunagi eriti kiiresti. Seega ütlesingi, kui muuseumirännu ettepanek tehti, et mul on tegelikult juba midagi olemas ja kasutaksin seda,» sõnas Meelis. Nimelt ilmub kirjanikul uus romaan «Inglite keel», milles on samuti olukordi, kust Meelis on saanud ainest isiklikest mälestustest muuseumi kohta.

Meelise ülikooliajal toimusid kunstimuuseumis loengud. Näiteks mäletab ta hästi seda, kuidas Immanuel Kanti surimask oli üleval kapi otsas ja selles ruumis toimusid neil klassikaliste filoloogide Vergiliuse-seminarid. «Kui midagi kirjutada, siis mina olen püüdnud mõelda sellele, millised on minu kokkupuuted nende kohtadega, näiteks tähetorni või toomkirikuga. Samuti on need kohad mulle olulised ka sellise 19. sajandi taasasutatud ülikooliga seoses ja selle pinnalt olen ma ka kirjutanud. Muuseumid on ju muusadele pühendatud kohad.»

Oma romaanis on Meelis kasutanud näiteks üht mälestust toomkirikust. «Praegu on see torn tehtud selliseks, et on ohutu üles ronida. Aga 1990. aastatel oli see rauduksega kinni ja kui seda ust kõvasti nügida, siis läks see lahti. Nii saigi sinna torni ebaseaduslikult mindud.» Üleval tornis olid raudtalad, millelt olid lauad pealt ära võetud, et keegi ei saaks üles ronida. «Aga kui seal raudtalade peal kuidagi kõõluda, siis sai sealt ikkagi mööda torni väliskülge edasi minna,» meenutas ta.

Erilised paigad

Carolina kirjutas kunstimuuseumis viibides veel teisegi luuletuse. Selleks sai ta inspiratsiooni skulptuurilt «Pinnutõmbaja». «Seda teksti kirjutades püüdsin end mõelda skulptuuri loomise juurde, luua kujutluspilt sellest, kuidas skulptor otsib seda õiget vormi – nii nagu kirjanik otsib sõnu,» kirjeldas Carolina. Luuletaja kirjutas mõlemad tekstid valmis kunstimuuseumis ja toimetas neid hiljem kodus. «Ilmselt jõuan ühe korra veel muuseumis käia ja loodetavasti tuleb üks luuletus veel. Muuseum on iseenesest hea ja vaikne koht, kus kirjutada,» ütles Carolina.

Nii Carolina kui ka Meelis jagavad tunnet, et muuseumid, aga näiteks ka raamatukogud, on erilised ja loometööks sobivad paigad. «Muuseum on ühest küljest koht millegi sees, aga sealsamas on see väljastpoolt oma olemuselt eriline, nagu näiteks tähetorn, mis hakkab juba eemalt silma. Toomkirikuga on täpselt samamoodi – see loob juba eelnevalt mingisuguse pildi,» ütles Meelis.

Kui Carolina töötab iga päev Kirjanike majas, siis Meelis veedab suurem osa oma päevast raamatukogus. «Tööle tulles kõnnin Toomemäelt läbi ja ka tähetorni juurest mööda. Tähetorni ja selle muuseumiga seostub, et kunagi 1990. aastatel, kui ei olnud veel praegust vaskkatust, siis oli võimalik teatud hetkedel sinna üles minna. Seal katusel oli väga tore istuda, inimesed jõid õlut ja vaatasid alla linna peale,» kirjeldas Meelis. Seega on kõik TÜ muuseumi erinevad paigad kirjanikuga isiklikult seotud ja meenutavad ülikooliaega.

Põnev ülesanne

Mõlema kirjaniku arvates on seesugune kirjanike muuseumiränd üsna huvitavalt püstitatud ülesanne. «Kui minna kusagile mujale kirjutama, siis see aitab rutiinist välja murda. Enamasti töötan kodus või kontoris, väga harva lähen kuskile spetsiaalselt kirjutama, kuigi näiteks reisides on märkmik ikkagi alati kaasas,» ütles Carolina.

Muuseumid on kirjanike arvates ka head inspiratsiooniallikad, kus on alati midagi avastada. «Ikka võib juhtuda, et leiad juhuslikult mõne kunstiteose, mis hakkab sinuga kõnelema. Muuseumid on ka paigana sageli huvitavad ja meeldejäävad kohad,» ütles Carolina.

Meelise arvates mängib väga olulist rolli ka muuseumi väline pool. «Näiteks kui ERM-i ehitamisele pööratakse palju tähelepanu ja püütakse luua arhitektuurilist imet, siis see töötabki sellisel moel. Kui hakata sinna minema, siis ta juba valmistab millekski justkui ette. Nende vanade muuseumitega on samamoodi,» sõnas Meelis.

Kirjanike muuseumirännul osalesid peale Meelis Friedenthali ja Carolina Pihelgase ka Kristiina Ehin ja Jüri Kolk. Kõik kirjanikud kandsid oma muuseumitest inspireeritud teosed ette 4. mail Tartu ülikooli muuseumis.