Sügisel alustava või jätkava 19 ingliskeelse õppekava vastu on huvi üles näidanud nii kohalikud kui ka välisüliõpilaskandidaadid. Mis meelitab eestlasi Tartusse võõrkeeles õppima?

Nii rahvusvaheliste suhete ja regiooniuuringute magistriõppekaval õppiv Katre Sai kui ka semiootika magistrantuuri lõpetanud Kristin Orav ütlevad, et ingliskeelne õppevorm polnud nende jaoks eesmärk omaette.

Kuna ka enamiku bakalaureusetaseme erialade kohustuslikust kirjandusest on suur osa just ingliskeelne, siis ei tekita võõrkeelne magistriõpe noortes hirmu. Oma rolli võib valikul mängida ka see, et ingliskeelsed magistriõppekavad ei eelda alati sisseastujalt erialaseid kogemusi.

Kuigi võõrkeelsed erialased mõisted eeldavad vähemalt esimese õppeaasta alguses sõnaraamatuga töötamist, mis võtab lisaaega, võib ingliskeelne õpe aega kokkugi hoida. Kuna suurem osa teaduskeelest on ingliskeelne, jääb õppematerjalide ja koduste ülesannetega tegelemisel ära eesti keelde tõlkimine ja ühe keele piires toimetamine võib olla mõnus vaheldus.

Inglise keeles õppimine tähendab ka seda, et ülikool saab õppekavale vastu võtta välistudengeid ning mujalt maailmast õpetama kutsuda õppejõude, kes võivad olla oma ala nimekad asjatundjad. Samuti annab selline kogemus eelise ja julguse soovi korral välismaal edasi õppida.

Rohkem arvamusi ja teadmisi

«Minu õppekaval toovad välismaalased kaasa erinevaid vaatenurki, mis aitavad ka minu analüüsioskusi parandada ja oma seniseid arusaamasid mõnevõrra korrastada. Eriti suur boonus on muidugi see, et kui räägime näiteks Vene-Gruusia sõjast, Ukrainast, Moldovast, Armeeniast jm riikidest, siis saame küsida arvamust ka nende riikide kodanikelt endilt,» toob Katre välja.

Ühe suurema plussina märgivad ingliskeelsetel õppekavadel õppivad tudengid, et rahvusvaheline seltskond on enamasti väga kokkuhoidev ja tegus. Näiteks viitab Katre, et kuigi tema õppekaval õpib praegu teiste rahvuste esindajate kõrval vaid mõni üksik eestlane ning kõigil on erinevad kogemused ja huvid, saab kursus omavahel väga hästi läbi.

«Me suhtleme palju ka loengutevälisel ajal: toimuvad iganädalased ühislõunad, käime piljardit või keeglit mängimas. Äramärkimist tasub ka ühe vene tudengi pühendumus korraldada iganädalasi filmiõhtuid ja tantsukursusi,» loetleb Katre.

Ka Kristini kursusekaaslased tulid kokku maailma eri paigust: Põhja- ja Lõuna-Ameerikast, Türgist, Egiptusest, Ukrainast, Itaaliast jm. Täiesti erinevate huvide, uurimisvaldkondade ja taustadega inimesed sidusid oma semiootikaõpingud varasema haridustee jooksul omandatud teadmistega.

«See oli minu jaoks väga inspireeriv keskkond! Loengutes tekkinud arutelud nõudsid aktiivset kaasamõtlemist ning sujuvat ümberlülitumisvõimet, käsitledes üheaegselt näiteid nüüdiskunstist, -muusikast ja -tantsust, poliitikast, ajaloost, mängust, kultuuriteooriast ja paljust muust,» jutustab neiu.

Nii mõnigi loengus tekkinud küsimus võeti ühistel koosviibimistel või väljasõitudel taas päevakorda. Koolis alanud arutelud jätkusid vabas vormis ka mõnes Tartu lokaalis, ühiselamu ühisköögis või teel semiootika kevad- ja sügiskoolidesse. Kahe aasta jooksul jõudis kursus niimoodi tihedalt kokku kasvada.

Kristini kursusele sattus kokku palju kunstnikke ning õppetöövälisel ajal sai käima lükatud päris mitu projekti. Näidetena toob ta välja Alejandra Pineda Silva eestvedamisel tegutsenud tantsutrupi «Ajakaja», koos Svitlana Biedarievaga Tartu kultuuritehase performance’i «Mind Burrow» ning Arlene Tuckeri 2010. aastal alguse saanud interaktiivse ning seni jõusoleva kunstiprojekti «Translation is Dialogue». Neid koostööprojekte peab ta kursuse sünergiast sündinud loomepuhanguks, mis võimaldas teoreetilisi mudeleid ise praktikas katsetama hakata. 

«Mu silmaring laienes märgatavalt, ingliskeelne oskussõnavara kahekordistus, sain võimaluse tutvustada välisüliõpilastele eesti keelt ja kultuuri, tekkis rahvusvaheline kontaktvõrgustik ning alus edasisteks koostööprojektideks,» rõõmustab Kristin rahvusvahelisel kursusel õppimise plusside üle.

Kodu- ja välismaa hea suhe

Rahvusvahelises seltskonnas on tihti mõningate asjade suhtes teistsugused arusaamad, mis tulenevad erineva meediaruumi tarbimisest või senisest haridusest. Samas on suurel osal välismaal õppijatest eri kultuuriruumidega juba varasemad kokkupuuted: ollakse varemgi välismaal õppinud, töötanud või vabatahtlik olnud.

Need kogemused annavad kindluse, et pigem ollakse uuele avatud ning kultuurilisi arusaamatusi on vähemalt omavahel vähem.

«Minul on näiteks väga hea meel, et juba ülikooli ajal on olemas võimalus viibida rahvusvahelises seltskonnas ja et tudengid julgevad oma arvamust avaldada ning arutada ka teistsuguste seisukohtade üle. Eks meil on üksteise kultuurist teatav arusaam juba enne olemas, kuid tore on seda ka vahetult kogeda,» avaldab Katre.

Tema senine õppekogemus on olnud väga positiivne. Eriti meeldib Katrele, et tavapäraseid loenguid on üsna vähe – pole harv ka juhus, kui loengud muutuvad käigupealt seminarideks, sest tudengid ei ole huvitatud lihtsalt kuulamisest, vaid soovivad aktiivselt sõna võtta.

«Kui bakalaureuseõpingute ajal oli sagedasem olukord, kus õppejõud rääkis ja tudengid kõik usinalt üles kirjutasid, siis magistriõpingud on mõnevõrra teistsugused. Tihti tekib ka n-ö järjekord tudengitest, kes kõik soovivad oma mõtteid teistega jagada,» toob Katre näiteks.

Kuigi magistriõpingutele mõeldes kandideeris ta ka ühte välisülikooli, otsustas Katre juba enne tulemuste teadasaamist, et soovib siiski Tartusse edasi jääda. Eestis jätkata tundus lihtsalt parem mõte, seda enam, et välistudengid tulid n-ö koju kätte.

«Olen välismaal elanud ega tundnud seega vajadust ennast võõras keskkonnas proovile panna. Praegu on mul võimalik keskenduda õpingutele, mitte elukeskkonna vahetusega seotud praktilistele muredele,» jutustab Katre.

Kristin leiab, et ingliskeelse õppe populariseerimise juures on oluline, et tähelepanuta ei jääks kohaliku teaduskeele arengut puudutavad küsimused ning võimalus õppida igal õppeastmel ning erialal ka eesti keeles.

Ta lisab, et ingliskeelsed õppekavad sobivad hästi näiteks võõrkeelsetele välismaalastele, kes soovivad õppida Eestis, või neile, kes näevad kohalikus ingliskeelses õppes enda jaoks vajalikku tugipunkti sisenemaks teadusmaailma rahvusvahelisele areenile, mis on valdavalt ingliskeelne. Kuigi selleks ei ole ilmtingimata vaja õppida inglise keeles, võib see kogemus anda teatud eelise.

Ingliskeelsetele õppekavadele (v.a loodus- ja täppisteaduste valdkonna magistriõppekavadele) saab avaldusi esitada veel 15. aprillini. Seni on kõige suuremat huvi üles näidatud informaatika ja tarkvaratehnika õppekavade vastu.