Sel õppeaastal on Tartu ülikoolis tehtud akadeemilise petturluse tõttu 15 üliõpilasele noomitus. Eksmatrikuleeritud on kolm tudengit. Peamise põhjusena on tudengid välja toonud ajapuuduse ja teadmatuse.

Eelmisel õppeaastal said noomituse 22 üliõpilast ja eksmatrikuleeriti üks. Akadeemilise petturluse alla kuuluvad mahakirjutamised, viitamata jätmine, plagiaat ja kellegi teise töö enda töö asemel esitamine.

Ühiskonnateaduste instituudi asejuhataja õppekorralduse alal, Ragne Kõuts-Klemm ütles, et üks suurimaid probleeme on see, kui üliõpilane jätab viitamata. «Võetakse internetist suur hulk ainest, kasutatakse Vikipeediat, aga jäetakse sellele viitamata. Selliseid juhtumeid on hästi palju.» Vähe on olnud probleeme mahakirjutamisega ja üldjuhul lahendatakse need olukorrad kohapeal. «Kui õppejõud märkab, et tudeng kirjutab maha, võib ta üliõpilase ruumist välja saata ja üliõpilane on eksamil läbi kukkunud,» kirjeldas Kõuts-Klemm.

Ühiskonnateaduste instituudis on sel õppeaastal saanud noomituse kuus üliõpilast. «Oleme nende juhtumite menetlemisel läinud veidi keerulisemat teed ehk kutsume tudengid komisjoni ette aru andma. Seda selleks, et saada aru, kas tegemist on pahatahtliku, eesmärgipärase pettusega või on selle taga muud põhjused,» rääkis asejuhataja.

Kui üliõpilased teavad üldjuhul, et plagiaat on keelatud, siis see, milles plagiaat seisneb, võib olla arusaamatu. «Viitamisega ollakse tihti hädas, sest arvestada tuleb väga paljusid asju. Kas panna leheküljenumber, jutumärgid jne – palju on tehnilisi pisiasju, mis võivad segadusse ajada.» Üldjoontes kehtib aga põhimõte, et tudengi kirjutatud töös peab olema eristatav, milline on tema mõte ja milline kellegi teise oma.

Tudengitega vesteldes on välja tulnud, et ajaplaneerimisega on probleeme. Plagiaadikomisjonile on öeldud, et kogu aeg on kohutavalt kiire, tööde tähtajad on järsku käes ja kodutööd on mahukad. «Arvestades, et tudengid enamasti ka töötavad, eriti magistriastmes, on töökoormus väga suur.» Sund võtta semestris 30 EAP-d on muutnud süsteemi tudengi jaoks paindumatuks. «Üks kommunikatsioonijuhtimise magistrant ütles, et õppimise mõnu ei ole enam üldse. On ainult kiire läbirabistamine. Ja hiljutised juhtumid ongi näidanud, et petturlus on tingitud sellest, et aega ei ole,» ütles Kõuts-Klemm.

Eelkõige tähendab see seda, et kodutöö jaoks on olnud tarvis läbi töötada teoreetiline materjal ning seejärel on selgunud, et kõigesse ei ole aega süveneda ja siis minnaksegi lihtsama vastupanu teed. «Võetaksegi ülejäänud materjal Vikipeediast, sellele aga ei viidata. Või kasutatakse ideede korjamiseks teiste üliõpilaste töid, mis on Dspace’is kättesaadavad, aga mingil hetkel läheb töö esitamisega kiireks ja viiteid ei lisata.» Kõuts-Klemm lisas, et juhtumid on erinevad, kuid ajasurve on kindlasti üks põhjus, mis on tingitud tasuta kõrghariduse arusaamast.

Ei teata, mis on lubatud

Arvutiteaduse instituudis on akadeemilise petturluse tõttu tehtud sel õppeaastal seitse noomitust. Instituudi asejuhataja Varmo Vene ütles, et nende kogemuse põhjal on peamine petturluse põhjus olnud teadmatus. See on kõige suurem probleem välismaiste tudengite seas. «Meil on palju välistudengeid, kes ei mõista alati võib-olla päris täpselt, mis on lubatud ja mis keelatud. Samuti on olnud juhtumeid bakalaureuseõppe algusaastatel, kus on täpselt sama lugu: inimesed ei tea veel, mis on lubatud.»

Kõige rohkem on probleeme olnud erinevatel programmeerimisega seotud kursustel, kus tudengid on esitanud teiste töid enda töödena. «Või on väga suur osa mingisugusest koodist kopeeritud,» rääkis Vene. Kuna viimastel aastatel on plagiaadituvastussüsteemid muutunud tunduvalt paremaks ja tõhusamaks, on ka petturlust varasemast kergem avastada.

Muidugi on ette tulnud ka selget ebaausat tegutsemist. «Neid juhtumeid on ikka olnud, kus näiteks arvutis tehtava kontrolltöö ajal vahetatakse omavahel faile. Tänapäeval on nii palju võimalusi, kuidas välist abi kasutada ja me ei blokeeri reeglina internetti, sest see pole tõepärane. Eeldame, et tudeng on tulnud ikkagi õppima.»

Ühe ebaausa tegutsemise juhtumina tõi Vene välja selle, kuidas tudengid kirjutasid eksamil maha. «Nad pidid esitama töö klassiruumis arvuti kaudu. Kaks tudengit esitasid töö ära, läksid klassist välja, muutsid oma tööd ja esitasid selle uuesti.» Asejuhataja lisas, et tudengid said ise aru, et see oli ebaaus teguviis. Noomitus tuli teha aga sellegipoolest.

Vene arvates võib teadmatuse ja segaduse põhjus olla ka see, et õppeaineti on nõudmised väga erinevad. «Selge on, et ideaalis peaks õppejõud olema väga selgepiiriline selles, millised on tema nõudmised. Võib-olla ei ole esimeses loengus tudengit kohal ja siis ta ei teagi. See on üks suur probleem,» nentis Vene.

Võib olla jäämäe tipp

Varasematel aastatel tehti arvutiteaduse instituudis tudengitele esimesel eksimusel suuline hoiatus. «Teisel korral tegime kirjaliku noomituse ja kui kolmandat korda ikka veel ebaaus käitumine jätkus, tuli eksmatrikulatsioon,» selgitas Varmo Vene. Ta lisas, et sama süsteemiga taheti jätkata, kuid üle jõu hakkas käima eraldi andmebaasi koostamine neist, kes on suulise hoiatuse saanud. «Peale selle tundub, et mõnikord ei takistanud suuline hoiatus üliõpilast, ja kuna ÕIS ongi meie andmebaas, siis esimesel rikkumisel tuleb teha kirjalik noomitus.»

Sel õppeaastal on akadeemilise petturluse tõttu ka üks üliõpilane arvutiteaduse instituudis eksmatrikuleeritud. «Selle tudengi puhul oli nii, et tema oli saanud nii suulise kui ka kirjaliku hoiatuse ning kolmandal korral ei jäänud muud üle kui tuli vormistada eksmatrikulatsioon,» rääkis Vene.

Nii Varmo Vene kui ka Ragne Kõuts-Klemm ütlesid, et noomituse arvud – seitse ja kuus – on nende arvates suured. «Sellega tegelemine võtab ka palju aega: komisjon tuleb kokku panna, tööga tutvuda ja põhjendatud otsus teha,» rääkis Kõuts-Klemm. Ta lisas, et kui vaadata, kui palju on üliõpilasi kokku ja kui palju juhtumeid on avastatud, siis see võib olla vaid jäämäe tipp. «Loodame, et kui oleme tähelepanelikud ja tegeleme sellega tõsiselt, siis on ehk lihtsam välja töötada ka mingisuguseid lahendusi ja teadvustada tudengitele, et see on asi, mille puhul oleme tähelepanelikud.»

Kõuts-Klemm tõi näitena hiljutise TV3-ga aset leidnud juhtumi, kus väidetavalt pole ühe naljasaate tegemiseks õigusi ostetud. «See on minu arvates samasugune olukord. Kui üliõpilane ei mõista, et tööl käies mingi probleemi lahendamiseks ei või kasutada teiste ideid, kui need on autoriõiguse või litsentsiga kaitstud, siis võib ta väga suuri probleeme tekitada.»

Ta lisas, et tudengitel ei tasu mõelda, et ülikooli näol on tegemist gümnaasiumi pikendusega, kus midagi ei juhtu ja et seesugused juhtumid ei määra midagi. «See on esimene tööharjutus ja kui meie käest küsitakse, keda me mõnda ettevõttesse soovitaksime, siis kahtlemata mängib suurt rolli see, kuidas üliõpilane on siin käitunud. Ülikool on siiski suur samm tööturu poole,» rääkis Kõuts-Klemm.

Ta ütles, et võib-olla ei ole instituudis või ülikoolis üldiselt selgelt välja öeldud, mida tähendab akadeemiline petturlus üliõpilase edasises tööelus. «Mulle tundub, et peame rääkima ja ainult rääkima, sest see on üks tõhusamaid vahendeid, kuidas sellega tegeleda.»

Varmo Vene rõhutas samuti, et kui tudeng peaks tulevikus mõnes tarkvaraettevõttes ebaausaid võtteid kasutama, võib see tekitada väga suurt kahju. «Nii meile kui ka loodetavasti tudengitele endile on siiski oluline, et nad lahkuksid ülikoolist tublide ja ausate inimestena. See mõjutab nii ülikooli kui ka tudengeid endid,» lausus Vene.

Seetõttu peaks ka tudengkond olema üks meeskond, kes seisab selle eest, et õpitaks ausalt. Varmo Vene sõnul võiksid tudengid olla üksteise suhtes nõudlikumad ja kui kõik üliõpilased suhtuksid akadeemilisse petturlusse negatiivselt, toimuks seda vähem. «Informaatikas näiteks on väga olulised stipendiumid, mida saadakse hea õppetulemuse eest. Kui aus tundeng jääb stipendiumist seepärast ilma, et teine on petmise teel häid hindeid saanud, siis ei ole see ju aus. Usun, et selline olukord paneb tudengeid rahulolematust tundma,» ütles Vene.

Mis põhjustel leiab akadeemiline petturlus aset ja kuidas seda ära hoida?

Noomitusi oleme n-ö ära hoidnud sellega, et kui tegemist on olnud plagiaadi kahtlustusega, siis üksikute väiksemate kirjatööde puhul oleme selgitanud tudengile olukorda ja andnud võimaluse tööd parandada. Uues instituudis oleme sättinud õppeprotsessi nii, et selliseid juhtumeid on aina vähem. Selleks on meil olemas juhend, kuidas plagiaati vältida. Ennetustööna räägitakse nõuetest erinevate ainete raames, eriti neis, kus üks hindamismeetodeid on essee või uurimistöö. Teiseks annavad metodoloogia ained piisava ülevaate ja ka programmijuhid annavad eraldi nõu ning selgitavad tudengitele «akadeemilise maailma häid tavasid».

Olga Bogdanova, asejuhataja õppetöö alal
Johan Skytte poliitikauuringute instituut

1. märtsist kehtib sotsiaalteaduste valdkonnas akadeemilise petturluse juhtumite menetlemise kord. Selle alusel on õigusteaduskonnas loodud alaline komisjon, kes taolisi juhtumeid lahendab. Alalise komisjoni eelis on see, et on võimalik ühtlustada praktikat ja saada parem ülevaade sellest, mis paneb tudengeid akadeemilisi reegleid rikkuma. Noomituste põhjused on olnud erinevad (nt loomevargus, eksamil mahakirjutamine) ja iga juhtumit tuleb käsitleda eraldi. Mõnel juhul on tudeng oma käitumist põhjendanud teadmatusega, teisel juhul ajapuuduse või enesekindluse vähesusega. Kuna sageli on akadeemilise petturluse juhtumid tingitud sellest, et tudeng on õppides jäänud ajahätta, siis pean akadeemiliste reeglite tutvustamise kõrval oluliseks tudengi õpioskuste ja ajajuhtimisoskuse arendamist.

Age Värv, asedirektor õppetöö alal
õigusteaduskond

Varasema riigiteaduste instituudi kogemustele tuginedes võib öelda, et on olnud selliseid aegu, kus oli palju noomitusi. Võib-olla on tollane aeg tekitanud mingisuguse maine ja enam ei tule seda probleemi meie instituudis nii silmanähtavalt ette. Kõige enam tuleb plagiaat välja aga ingliskeelsete tööde puhul, võib-olla olemegi seetõttu selle probleemiga kokku puutunud. Ingliskeelsete tööde puhul on kerge plagiaati märgata, kuna neil puhkudel võib ootamatu ladus tekst õppejõu tähelepanu kiiremini köita.

Vello Andres Pettai, võrdleva poliitika professor
Johan Skytte poliitikauuringute instituut