Paljud noored sportlased seisavad pärast gümnaasiumi lõppu või varemgi raske valiku ees: kas jätkata sportimisega kutselisel tasemel või keskenduda hariduse omandamisele. Nii mõnedki noored on kuldse kesktee leidmiseks võtnud suuna USA poole.

Tartu ülikooli akadeemilise spordiklubi juhatuse esimees Harry Lemberg ütles aga, et seesugust valikut ei tohiks noortel üldse ollagi. «Sportlastesse tuleks rohkem panustada, sest kui nad teevad pärast gümnaasiumi aastaid sporti ja lõpetavad sportimise varem või hiljem, siis on neil väga raske pärast seda tööturule minna.» 

Tippspordijärgne elluastumine on probleem ka mujal maailmas. «Näiteks Inglismaal on see samuti murekoht eelkõige professionaalses jalgpallis, kus haridus on tegelikult lausa kolmandajärguline. Nende inimestega on hiljem palju probleeme, neil on pärast sportlasekarjääri keeruline hakkama saada.» 

Lemberg lisas, et noortel oleks kergem, kui neil oleks ka pärast kõrgel tasemel sporditegemist kõrgkooli diplom taskus. «Siis on inimest ka laiemalt mõtlema õpetatud. Muidugi õpetab sport ka, aga siis on olemas elukutse ja tal on kindlam tunne alustada uut ajajärku oma elus. See on oluline.»

Juhatuse esimehe arvates peaks riik süsteemsemalt mõtlema ja mõistma, et eesti spordi pudelikael asetsebki just seal, kus noor lõpetab gümnaasiumi. «Praegu panustatakse palju noortesporti, olemas on pea­rahad ja toetussüsteemid, kuid see kestab gümnaasiumi lõpuni ja siis on kõik,» rääkis Lemberg. Seega tuleks lahendada probleem, kus pärast gümnaasiumi jätavad paljud noored kõrgtasemel sportimise seljataha. 

Ühiskonna suhtumisest

«Andekad noored seisavad valikute ees. Sport ei ole Eestis väga püsikindel ja ainult selle peale oma tulevik üles ehitada...,» sõnas Lemberg. Kui ülikoolid ja riik leiaksid koos lahenduse, oleks noortel rohkem võimalusi. Eesti kõrgkoolid saavad praegu riigilt vahendeid õppe- ja teadustööks, kuid mitte üliõpilasspordi arendamiseks. «Seetõttu toetab iga kõrgkool oma üliõpilaste sporditegemist vastavalt võimalustele, nii ka Tartu ülikool.»

Sealsamas leiab juhatuse esimees, et probleemi lahendamiseks peaks ka ühiskond oma mõtteviisi muutma. Ta toob näite, et kuulas Eesti karikavõistluse reportaaži, kus räägiti ka Kristjan Kitsingust, kes mängis varem Kalev Cramo meeskonnas ning kes õpib nüüd Tallinna tehnikaülikoolis. «Reporter ütles tema TTÜ õpingute kohta, et tundub, et ta ei võta enam korvpalli tõsiselt ega sea eesmärke. See näitabki meie kultuuri suhtumist: kui inimene läheb õppima, siis ei ole tal justkui spordis enam kõrgeid eesmärke. See ei ole ju tegelikult nii,» ütles Lemberg.

Kirg ja õppimine üheskoos

Lembergi sõnul lähevad üsna paljud noored õppima ja treenima näiteks USA ülikoolidesse, kus üliõpilassport on osa riigi spordipoliitikast ja peamiseks USA tippspordi taimelavaks. «Noortel on seal head võimalused hariduse ja spordi ühendamiseks. Kõrvuti õpingutega on neile tagatud neljaks kuni viieks aastaks tipptasemel treening- ja võistlustegevus ja seda vanuses, kui ei ole veel selge, kas sellest noorest inimeses saab homo olympicus.»

Paljud noored kandideerivad stipendiumitele, et seal õppida ja sportida, ning selle eest nõutakse neilt vastutasuks palju, sest kord on range. Noorel sportlasel tuleb treenimise ja võistluste kõrval hästi õppida, loengutest ei tohi ilma põhjuseta puududa ja endast tuleb anda maksimum.

Paljud eesti noored ongi leidnud oma tee USA-sse, et seal kaks olulist osa elust ühendada. Tartu ülikoolis matemaatilist statistikat õppinud Heleene Tambet läks USA-sse, New Mexico ülikooli õppima ja tegeleb seal pikamaajooksuga.

USA-sse mineku mõtte sai ta Laura Suurelt, kes õppis varem TÜ-s bioloogia erialal ja kes tegeles San Francisco ülikoolis õppides samuti pikamaajooksuga. 

Heleene Tambet ütles, et alates 13. eluaastast on sport olnud tema suurim kirg ja identiteedi osa. Sealsamas on talle aga ka õpitulemused ja haridus väga tähtsad olnud. «Seega kui kuulsin, et USA-s on võimalus ühendada kraadi omandamine kõrgtasemel sportimisega, ei olnud mul kahtlust – see on sobiv lahendus.» 

Laura Suur 2015. aastal Monte Rio Vineman triatlonil võistlemas. FOTO: Maria Durana

Laura Suur toob samuti välja selle, et Ameerika süsteem võimaldab ühendada kõrgkoolis õppimise ja sportimise. San Francisco ülikooli pikamaajooksu meeskonna rutiin toimib nii, et hommik algab kell seitse trenniga. «Hommikune trenn eeldab, et oled vähemalt kell pool seitse kohal, et saaksid riided vahetada, vajadusel füsioterapeudiga nõu pidada ja passiivset soojendust teha.» Passiivne soojendus tähendab kuumavee vanni, foam roller’it (pehmekoe mõjutamine vahtplastist teraapiarulliga – toim) või harjutusi, kui taastutakse vigastusest. 

Pärast hommikust trenni saab kasutada taastumisvahendeid (näiteks jäävann), minna hommikust sööma ja loengusse. Pärast loenguid tehakse taaskord trenni (jõusaal, taastav jooks, ujumine vms). Suurema osa õhtust võtab kodutööde tegemine, et õppetempos püsida.

Heleene Tambeti sõnul käib treenimine New Mexico ülikoolis üsna sarnaselt: hommikune trenn, loengud ja õhtune trenn. Kaks korda nädalas tuleb käia ka jõusaalis. «Hariduse omandamine toimub tegelikult nii nagu kõigil teistelgi tudengitel ja samas mahus. Meie tunniplaan on aga üles ehitatud treeningute põhjal,» rääkis Tambet. 

Sportlaste eelisõigus

Kuna sportlaste tunniplaan sõltub suuresti treeningutest, saavad nemad teistest tudengitest varem ainetele registreeruda. «Nii saame ennast kirja panna ainetele, mis toimuvad meile sobivatel aegadel,» lisas Laura Suur. Kuna võistlemise jaoks tuleb päris palju reisida, peavad sportlased olema õppetöös usinad, et mitte liiga palju maha jääda. 

Loengutest puudumist jälgitakse väga rangelt ja kui tudeng on puudunud kolm korda ilma põhjuseta, on ta aines läbi kukkunud. Erandeid tehakse vaid ametlike võistlusreiside puhul. 

Heleene Tambeti sõnul on USA-s parem sportida ja õppida taustsüsteemi pärast. Tudengsportlastele on loodud olukord, kus nemad annavad endast parima õppimises ja treenimises ning ülikool tagab neile käe-jala juures oleva jõusaali, ujula, staadioni jne. Samuti on alati kättesaadavad spordimeditsiin ja füsioteraapia, tugiteenused ning spordivarustus. 

«Põhiline on aga see, et sportlased on alati osa meeskonnast. Nad on alati treeneri silma all, kohustatud iga päev treeningule kohale ilmuma ja seega ei teki üldse küsimustki, kas ma leian täna trenniks aega või mitte,» selgitas Tambet. Professorid on tudengi sportlasestaatusega hästi kursis ja nad on valmis üliõpilastega individuaalselt tööd tegema.

Ka Laura Suur hindab USA spordisüsteemi ja võimalusi, mis on ülikoolisüsteemi integreeritud ja teeb näiteks trennide ajastamisegi lihtsamaks. «Tartu ülikoolis õppides ja TÜ akadeemilise spordiklubi saavutussportlasena trenni tehes oli kohati keeruline treeningplaani täpselt järgida, kuna spordihoone ja õppehooned ei ole alati lähestikku,» ütles Suur. 

Peale selle on võistlustase seal oluliselt kõrgem, kuna noori innustatakse spordiga jätkama ka pärast keskkooli. «Sport võib olla võimalus, kuidas ihaldatud ülikooli pääseda ja õppimist rahalises mõttes lubada,» selgitas ta.

Heleene Tambet ütles, et kuna Eestis ega ka mujal Euroopas ei ole sellist käsitlust nagu tudengsportlane, siis ei muutuks väga palju ka lisavahendite leidmisel. «Kuna Eestis on akadeemiline õppetöö ja sport eraldiseisvad, siis paremate tingimuste olemasolul jääks saavutussport tudengite jaoks siiski millekski, mida tehakse oma vabast ajast.» 

Kui tahta tõsist muutust, oleks Tambeti sõnul esimene eeldus kõrgkoolide vastutulek ja valmidus arvestada tudengisporti kui ametlikku osa ülikoolielust. «See tähendaks, et õppejõud on valmis sportlastega eritingimustel koostööd tegema, neid arvestama kui osa kooli aust ja mainest.» Paraku on selle eeldus tugev konkurents tudengispordis ja üle-Eestiline võistlussüsteem, mida on raske toimima saada, lisas ta.

«Usun, et kui Eestis loodaks lihtsalt tudengsportlase staatus ja kui neile tagataks teatud tingimused, oleks see suur samm edasi.» Tema sõnul aitaksid muudatused Eesti spordi kasvulava laiendada ja tunnustada sporti osana ühiskonnast. «See aitaks omakorda pikemas perspektiivis kaasa meie riigi sportlikele saavutustele,» lisas ta.

POOLT ja VASTU: Kas Eestis tuleks välja töötada toimiv nn tippspordi mudel?

POOLT

Riik ja ülikoolid peaksid tegema koostööd, et töötada välja toimiv sportimise mudel. See tähendab, et Eesti ülikoolid võimaldaksid noortel sportlastel kõrgharidust omandada ja samal ajal tipptasemel sporti teha. Mudel oleks sarnane Ameerika ülikoolides olevaga. Taoline struktuur on tudengile nii innustav kui ka distsiplineeriv. Sport on laialt levinud vabaajategevus, seetõttu oleks ülikooli jaoks praktiline lahendus kaks valdkonda omavahel ühendada. Spordiga tegelemine võimaldab luua uusi sidemeid ja kujundab üksikisikust tõelise meeskonnamängija. Taolised oskused on hindamatud igas valdkonnas. Kui võimaldada tudengil ühendada sport ja kõrgharidus, on tulevik kindlustatud ka neile, kes otsustavad valida tippsportlase elu. Juhul kui sportlase teenistuskäik lõppeb, tagab omandatud kõrgharidus tema edaspidise eduka käekäigu.

Gertrud Metsa,
õigusteaduse tudeng

VASTU

Eesti ülikoolides ei tohiks olla tippspordi süsteemi. Ülikoolide peamine eesmärk on haridust ja teadust arendada ning spordile suurema rõhu asetamine ainult hägustaks ülikoolide fookust. Iga ülikooli tegevus nõuab rahalisi vahendeid ja valikutes peaks eelistama õppetegevuse kvaliteedi parandamist. Riikides, mille ülikoolides on tipptasemel sport, kulutatakse sellele tavaliselt ebamõistlikult palju raha. Näiteks on USA ülikoolide sporditreenerid avaliku sektori enim tasustatud töötajad. Eestis võiks ülikoolide raha suunata pigem õppejõudude ja teadlaste palgafondi. Soodustamaks tippsporti Eesti ülikoolides tuleks hoopis taastada süsteem, kus üliõpilastel lubatakse õppida osakoormusel. See jätaks tudengitele aega ka tipptasemel spordiga tegeleda.

Heiki Viisimaa,
rahvusvaheliste suhete magistrant

* POOLT ja VASTU rubriik ilmub koostöös Tartu ülikooli väitlusklubiga.