Kultuuriakadeemia teatrikunsti eriala tudengite teatri Must Kast lastelauluplaadi «Lood plaadi pealt» võtsid kuulamiseks ette TÜ inglise filoloogia lektor Berk Vaher ja tema 7-aastane tütar Ramilda.

«Lood plaadi pealt» koosneb kaheteistkümnest lastelaulust. Nende esitajaks on kooslus, mille algse nime väljaütlemiseks tuleb kõigepealt ämbritäis kartuliputru ära süüa: «Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna teatrikunsti eriala kümnes lend». Pikema nimega ansamblit pole maailmas olemaski – ega ei mahuks ka. Ent plaadi ilmumise ajaks oli noorte näitlejate uueks tiitliks sala- ja suupärasem Teater Must Kast, mis tegutseb nüüd Tartus, Genialistide klubis. Nüüd vast võib üheteistkümnes lend ka bändi teha.

Lood on mõistagi pärit teatri enda lastelavastustest, kuid neis võib aimata ka Olav Ehala «Buratino»-laulude mõjusid. Ehk mäletavad laulude autorid oma mudilaspõlvest ka VAT Teatri 1990. aastate raadiomuinasjutte. Olgu siis kohe ära mainitud, et peamiseks laululoojaks on plaadil Jaanika Tammaru, samuti on lugusid kirjutanud Lauri Mäesepp, Kaija M. Kalvet ja Kaarel Targo. Tekstid on osalt viisiloojatelt, ent mõne autoriks on ka lasteluule klassikud: Helvi Jürisson, Eno Raud ning bulgaaria kirjanik Valeri Petrov Leelo Tungla tõlgituna. «Kuningalaulude» tegijaiks on aga hoopiski Laura Niils, Birgit Landberg ja Kristjan Lüüs.

Kahest UT jaoks plaati kuulanust vanem, 39-aastane Berk otsustaski siinkohal jääda peamiselt taustateabe esitaja ning hinnangute kirjapanija rolli. Põhiliseks arvustajaks on noorem ja lastelaulude asjus märksa pädevam 7-aastane Ramilda, kes lisaks koos kuuldud-nähtud esitluskontserdile on kogenud ka Musta Kasti seikluslikku lastelavastust «Muinasjutumäng».

Plaadilt jääb enim kõrva algus ja lõpp: huvitava refrääniga avapala «Tule-tule meiega» ja sellele järgnev «Värvimise laul» ning albumit kokku võttev «Esiteks ja teiseks». Viimane, Daniil Harmsi loomingu ainetel kirjutatud teos annab välja lausa mininäidendi mõõdu, selles jagub nii juttu kui ka laulu ja naljakaid häälemoonutusi. Enam kui kuue minutiga moodustab «Esiteks ja teiseks» tubli veerandi albumist, mil kestust alla poole tunni – ent sel lool võinuks pikkust olla veelgi.

Muud plaadi lood kipuvad lõppema enne kaht minutit – seetõttu võinuksid ka nimetatud avalaulud kauemaks kõlama jääda. Samas ei jäänud jällegi kokkuvõttes muljet, et midagi oleks liiga vähe või palju. «Kuningalauludes» võinuks ehk kordustega mõõdukam olla, aga samas aitas see lool meelde jääda.

Lapskuulajal on raskem haakuda paari aeglase looga («Lumelambad» ja eriti «Hundi aaria») – ju on need siis pigem vanematele mõeldud. «Metsahirmude laul» mõjub tõesti oma kurjade karude, kummituse ja kiusamisähvardusega liigagi hirmutavalt. Keelemängulise tekstiga jääb kõrva «Rebase laul küla peal käimisest» (sõnade autor Helvi Jürisson). Laulude muusikalised seaded on lahedad, aga erilisena tõuseb esile «Kolm paksu», kus taustal on kasutatud vaid inimhääle efekte. See on ka plaadiesitluselt kõige eredamalt meeles.

Kaanekujundus on toredalt kirju ja paljude joonistustega – huvitav on ka see, et plaat ise on sama kirju ja sulab taustaga niimoodi kokku, et tuleb järele katsuda, kas ketas ikka ümbrises on. Laulusõnad on vahelehel segipaisatud järjekorras ja ootavad otsimist, mis teeb ka kuulamise lõbusamaks. Vaimukas on mõne pildikese (näiteks jooksva jaanalinnu) kordumine nii vahelehel kui plaadiümbrisel, samuti pealkirja «Sõber number üks» kujundus tekstivihikus.

Nagu teatrilaulud ikka, on «Lood plaadi pealt» kõige rohkem kodus lava peal. Või Mustas Kastis, kus laste kaasamängimisest valgem hakkab. Aga plaadi pealt lugusid kuuldes saab jällegi teatrietendusi meenutada või siis ette kujutada.