Eelmise aasta oktoobris teatas biotehnoloogia firma Icosagen AS koostöö alustamisest Soome ettevõttega FIT Biotech Oy, et töötada välja vaktsiinid ja bioloogilised terapeutikumid Ebola viiruse vastu.

Soomlastega on tartlased koostööd teinud varemgi. 1999. aastal Quattromedi nime all Tartu ülikooli spin-off-firmana alustanud Icosagen ja FIT Biotech Oy Eesti filiaal asusid varem mõlemad samas hoones ja inimesed töötasid külg külje kõrval koos.

Kui soomlased otsustasid firmas muudatusi teha, tuli suur osa nende töötajaid eestlaste ettevõttesse üle. Näiteks on ka Icosageni juht professor Mart Ustav FIT Biotech Oy endine teadusdirektor ja asepresident.

Ustavi kinnitusel on hea meel soomlastega koostööd veelgi laiendada ning kuna mõlema ettevõtte tehnoloogiad on ravimitööstuses häid tulemusi näidanud, annab ühistöö hea võimaluse panustada Ebola viirusesse nakatumise ennetamisse ja ravisse.

Koostöö võib tuua uue ravimi

Nimelt on Icosageni patenditud QMCF-tehnoloogia edukalt litsensitud tervele reale suurtele farmaatsia- ja biotehnoloogia firmadele, mida kasutatakse viiruslaadsete osakeste, antikehade, rekombinantsete valkude ja teiste bioloogiliste ravimite väljatöötamiseks ning tootmiseks. FIT Biotechi patenditud tehnoloogiat Gene Transport Unit on aga edukalt testitud ettevõttes arendatud terapeutilises HIV-vaktsiinis.

Arendustöös osaleb ka TÜ tehnoloogiainstituudi rakendusviroloogia labor professor Andres Meritsa juhtimisel.

Icosageni kommertsdirektor Andres Tover lisab, et kuigi hiljaaegu maailma ajakirjanduses üks põhiteemasid olnud Ebola puhang võib ravimi leidmise ajaks vaibuda, on samale haigusele uute bioloogiliste ravimite arendus oluline ja seda võib tulevikus vaja minna.

Toveri sõnul on Ebola küsimus maailmas praegu tõesti väga terav, aga see ei ole kindlasti ettevõtte jaoks suurim projekt. «Europrojektid, kus teeme oma partneritele valke või antikehasid, on palju suuremad. Koostöö Ebola ravimi leidmiseks võib aga tulevikus rahvusvaheliste projektide abil samuti selleks kasvada,» räägib Tover.

Nii võimaliku ebolaravimi kui ka üldse tulevaste Icosageni arenduste juures on siiani tööprotsess selline, et toodetakse valk, mis puhastatakse ja viiakse siis inimese organismi. Arendustöö on suunatud aga võimalusele, et tulevikus saaks organismi viia ka spetsiaalse DNA-riba, mis saab ise terapeutilist valku toota. See tähendaks, et inimeste ravimine muutuks kiiremaks ja ka soodsamaks.

Loomulikult on DNA-põhine ravi veel tulevikuteema, sest läbida tuleb palju arendusetappe. Enne inimesteni jõudmist tuleb olla kindel, et see süsteem elusorganismis tõepoolest töötab ja on ohutu.

Icosageni arendusosakonna juhataja, TÜ vilistlane molekulaar- ja rakubioloogia alal, Radi Tegova sõnab, et praegu katsetatakse seda ravivarianti hamstrilt võetud rakkudes ning seni on DNA väga hästi vajalikke valke tootnud.

Meditsiin muutub inimsõbralikumaks

«Muidugi on iga ravimi ja ravimeetodi puhul olemas kõrvaltoimete võimalus – ka arendustöö on seepärast nii pikk, et riske vähendada. Samas on ravimitööstuses edasiarendused järjest ohutumad ja kõrvaltoimeid järjest vähem. Näiteks paljusid ravimeid, mida me kunagi lapsepõlves kasutasime, ei peeta enam ohutuks ja need on tootmisest maha võetud. Selliste ravimite kasutamine väheneb, sest järjest paremini osatakse asju optimeerida,» räägib Tegova.

Valgutootmise labori juhataja Anne Kalling täpsustab, et valkude kogustest rääkimise puhul on kõne all enamasti nano- ja mikrogrammid, silmaga valke näha ei ole võimalik. Näiteks gramm valku on juba suur tellimus. Ravimitootmise lõpufaasis kasutavad farmaatsiafirmad osasid valke aga sadade grammide ja isegi kilodega.

Kalling räägib, et valkude tootmiseks on vaja rakke, kust tuleb protsessi lõpus õiged valgud kätte saada. Tavaliselt on see nn puhastustöö väga keeruline.

«Oleme oma tehnoloogia puhul üritanud saada toodetavad valgud selliseks, et nad tuleks ise rakust välja. Rakud settivad anuma põhja ja kogu meie jaoks vajalik materjal jääb ümbritsevasse vedelikku. Selle puhastamine on palju kergem kui tegeleda rakkudega, kus on väga palju eri valke,» seletab Kalling.

Icosagen ei ole siiski ravimitootmisfirma, vaid ettevõte, kus peamiselt toodetakse ja puhastatakse valke ehk ravimikandidaate, mida ravimifirmad saavad uute bioloogiliste terapeutikumide loomisel kasutada. Järjest enam soovitakse haigusi ravida just bioloogiliste, mitte madalmolekulaarsete ravimitega, millel on palju kõrvalefekte.

Esimesed bioloogilised ravimid tulid kasutusele paarkümmend aastat tagasi. Nüüdseks näeb USA ja Euroopa terviseameteid jälgides, et aastas tuleb arendusse juurde ligi tuhat uut bioloogilist ravimit.

Ettevõtte põhilised kliendid ongi farmaatsia- ja biotehnoloogiafirmad Euroopas, aga ka USA-s. Sellises vallas ei ole kliente aga sugugi kerge leida, kuna meditsiiniäris on isiklikul faktoril ja varasemal kogemusel väga suur roll. Mõned firmad on külg külje kõrval töötanud juba sada aastat ja uusi tegijaid ei usaldata piisavalt.

Eestlaste süsteem annab mänguruumi

Radi Tegova toob näiteks, et kui ettevõte kasutab oma tootmisprotsessis söödet, kemikaali või ensüümi, mida ta on alati ühelt kindlalt firmalt ostnud ja sellega probleeme pole, siis ei vahetata partnerit kergekäeliselt.

«Uue kontaktiga tuleb uuesti alustada optimeerimisprotsessi ja see, kas tulemus on sama hea või parem kui varem, ei ole sugugi kindel. Ühelt poolt on see valdkond väga innovatiivne ja kiirelt arenev, teisalt on uuena raske turule siseneda ja end tõestada,» ütleb Tegova.

Mõned kuud tagasi palkas Icosagen endale selleks kaks Belgia konsultanti, kellest üks on olnud ligi 35 aastat ühe globaalse farmaatsiafirma asepresident. Nii pikaaegse kogemusega inimest teatakse oma valdkonnas väga hästi ning tema sõnal ja soovitusel on kordades suurem kaal.

Lisaks klientidele valkude tootmisele pakub Icosagen ka farmaatsiafirmade laboritele võimalust litsentsida oma valgutootmise süsteemi. See tähendab, et kliendid saavad vajalikud teadmised ja tehnika, et eestlaste välja mõeldud tehnoloogia alusel ise vajalikus koguses valke toota.

Maailmas on mitmeid valgutootmissüsteeme, mis sobivad väga väikese hulga valkude tegemiseks, et teha esialgseid katseid. Ravimitootmise lõpufaasis olevad farmaatsiafirmad vajavad aga väga suuri valguhulkasid, mille jaoks on olemas oma süsteemid, stabiilsed rakuliinid, mille arendamine ja tulemuse saamine võtab pikki kuid.

«Meie tehnoloogia on kuskil seal vahepeal ja sobib hästi uurimus- ja arendusfaasis olevatele firmadele, kuni loomkatseteni välja. See võimaldab neil saada enda jaoks sobiv hulk valke ja on kiirem ning soodsam. Meil on rohkem mänguruumi,» seletab Tegova.

Selline protsess võtab alates konstrueerimisest kuni valgu kättesaamiseni aega 5–6 nädalat. Stabiilsete rakusüsteemide püsiliinidega võib kuluda ka pool aastat ja lõpus võib selguda, et midagi tuleb ikkagi muuta. Paindlikuma tehnoloogiaga saab vajalikke muutusi teha palju kiiremini.

Tulevikku silmas pidades on Icosagenis plaanis tootmisvõimekust suurendada ning praeguse paindliku tootmissüsteemi kõrvale luua ka stabiilsed rakuliinid, kus saab toota ka väga palju valke. Päris ravimitootmiseni ettevõte jõuda ei plaani, sest Eesti oludes oleks see liiga kallis.