Eesti keel on meie emakeel ja Eesti riigikeel ning lugupidamises või lugupidamatuses eesti keele vastu väljendub suhtumine Eesti riiki.

See käib ka igasuguse ametliku kirjavara kohta, olgu see ülikoolis siis käskkiri, määrus, protokoll, kiri teisele asutusele või eraisikule, pressiteade või artikkel ülikooli ajakirjas.

Meid ümbritseb iga päev väga palju tekste, osa on meie pärisosa kultuurilooliselt, osa loome ise, osa, mida ei tahagi, tungivad sisse aknast ja uksest. Eri tekstide puhul on vaja teada, mida üks või teine tekstiliik või -stiil eeldab või koguni nõuab.

Keelekasutusvaldkondade järgi eristatakse kõige üldisemalt argikeelt, ilukirjanduskeelt ja tarbekeelt, tarbekeele alaliikidena räägitakse nt ajakirjanduskeelest, ametikeelest ja teaduskeelest. Tekstiliikide olemasolu põhineb inimese harjumusel kasutada keelt ühesugustes olukordades ühesugusel viisil (Reet Kasik «Sissejuhatus tekstiõpetusse»).

Näiteks on ülikooli ajakirja artikli, pressiteate, turunduskampaania puhul tegu tarbekeelega, mis nõuab oma stiili – tähtis on objektiivsus, selgus, löövus, üldistamine, ja seda ka õigekirjas.

Ülikooli ajakirja tegijatelt on mitmel puhul päritud, mis ajast võib Tartu Ülikool kirjutada väikese tähega, s.o Tartu ülikool, seega mitte austades piisavalt oma koduülikooli. Teema on üpris teravalt esile kerkinud nii ülikooli instituutide, kooride kui ka metsaülikooli jmt asutuste, ühenduste või ürituste (viimati Tartu kevadpäevade) puhul.

Kui pole tähendusvahet, kas kirjutada asutuse või organisatsiooni nimetus väikeste tähtedega, nt haridus- ja teadusministeerium, riigikohus, Tartu akadeemiline meeskoor, Tartu ülikool või läbivalt suure algustähega, nt Haridus- ja Teadusministeerium, Riigikohus, Tartu Akadeemiline Meeskoor, Tartu Ülikool – asutus või organisatsioon jääb ikka samaks –, on soovitatav kirjutada see tavatekstis (nt ajalehes, ajakirjas, pressiteates) väiketähtedega, v.a nimetuses olevad kohanimed (nagu Tartu).

Suur algustäht, mis rõhutab nimetuse ametlikkust ja täielikkust, ei ole üldkeeles kohustuslik, kuid on tavaks ametlikus asjaajamises, õigusaktides jm. Seega, asutuste, organisatsioonide jms nimetuste puhul (Tartu ülikool on nimetus, mis koosneb kohamääratlusest Tartu ja liigisõnast ülikool) ei olene algustähe valik mitte konkreetsest nimetusest, vaid tekstist, kus nimetus esitatakse.

Universitas Tartuensise toimetus on otsustanud, et ei rakenda ajakirja tekstides ametlikkussuurtähte ning väljaande keelelise ja stiililise ühtsuse huvides kirjutatakse võimalikult kõik tekstis ette tulevad nimetused selle põhimõtte järgi. Ametlikkussuurtäht ei ole kohustuslik, vastupidi – keelekorraldajad ja -nõustajad on soovitanud, et kui suurel algustähel ei ole väiketähega võrreldes erinevat tähendust, tuleks eelistada väiketähelist varianti.

Muidugi on teatud kontekstis tava eelistada suurtähte (näiteks õigusdokumentides). Suure ja väikese tähe kasutamine sõltub seega teksti ametlikkuse astmest ja oskusest seda määrata. Tähtis on teksti laad, see, kas tegu on ameti- või tavatekstiga. Ja kui tundubki, et n-ö maailmarevolutsiooni kõrval on tegu pisiasja, ainult suure ja väikese algustähega, on siiski väga tähtis arvestada, millise tekstiliigiga on tegu ja milline on kontekst.

Keeletoimetajana olen seda meelt, et väiketäht ei vähenda kuidagi asutuse tähtsust ega väärtust, samuti ka vastupidi – suurtäht ei anna tähtsust ega väärtust juurde. Nõukogude ajal püüti eesti õigekirjas läbi suruda nõuet, et eriti tähtsaid asutusi (peavalitsused, parteiorganisatsioonid, ministeeriumid jne) tuleb kirjutada läbivalt suure tähega, kuid 1920.–1930. aastatel ja alates 1990. aastatest ei ole seda nõuet õigekirjareeglites enam järgitud (loe ka ajakirjast Õiguskeel Maire Raadiku artiklit «Kas suurtähel on tähtsust?»).

Austus ei sõltu algustähest, mis ei tähenda muidugi, et läbivat suurtähte asutuse või ühenduse nimes ei võiks muus kontekstis kasutada. Ometigi oleks narr kirjutada ühes väljaandes samalaadsed nimetused kord suurte, kord väikeste või kõik suurte tähtedega, sest kindlasti tuleb toimetamisel rakendada ka ühtlustamise printsiipi.

Aeg-ajalt on tekkinud segadus LOTE instituutide (nt Tartu ülikooli füüsika instituut, Tartu ülikooli keemia instituut, Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituut, Tartu ülikooli ökoloogia instituut, Tartu ülikooli tehnoloogia instituut) nimetuste algustähe teemal.

Kirjakeele normi järgi kirjutatakse asutusenimetustes iga sõna suure tähega üksnes juriidiliste isikute, mitte nende allüksuste puhul. Ülikooli instituudid on aga siiski ülikooli allasutused (olgugi teadus- ja arendusasutused ja väga tähtsad instituudid), mitte iseseisvad juriidilised isikud.

Ka on mõnel puhul muutunud instituudi staatus: näiteks on kunagisest omaette asutusest saanud struktuuriüksus, millega kaasneb paratamatus hakata kirjutama nimetust väiketähega, jättes läbiva suurtähe malli (st iga sõna algab suure tähega) ülaasutusele ehk Tartu Ülikoolile.

Tartu ülikool on meie rahvusülikool ja sellisena oleme Eesti jaoks eeskuju, mis muu hulgas tähendab ka eesti kirjakeele normide ja hea tava tundmist ja järgimist igas kontekstis.