Oxfordi sõnastik defineerib demagoogiat kui masside hulgas populaarsetele kirgedele ja emotsioonidele apelleerimist, mis vastandub ratsionaalsele argumentatsioonile. Dopingut spordi kontekstis on määratletud kui ravimite kasutamist eesmärgiga parandada või takistada sportlikku sooritust.

Dopingu kasutamine ulatub ilmselt antiikolümpiast tänapäevani. Avalik arvamus ning sellega koos antidopingu liikumise areng on aga viimase saja aasta jooksul muutunud sama kiiresti kui spordi olemuski. Olgugi et üleskutsed mõelda sportlaste tervise peale, kes stimulaatorite toel mitmepäevaseid kestvusdistantse läbisid, algasid juba 20. sajandi algul, soovisid pealtvaatajad sellist vaatemängu siiski näha. 1928. a keelustas rahvusvaheline kergejõustikuliit stimulaatorite kasutamise dopinguna, kuid tegelik sooritust parandavate ainete testimine algas alles 1960. aastatel. 1999. aastal loodud spordialaliitudest ning rahvusvahelisest olümpiakomiteest sõltumatu maailma antidopingu agentuur (WADA) on praegu dopinguvastase võitluse keskmeks.

Ajakirjanduses ilmuvad võistlusspordi kontekstis keelatud ainete tarvitamisega seotud lood üha tihedamini. Eesti suuremad päevalehed avaldavad oma internetiväljaannetes iga nädal isegi mitmeid lugusid, mis haakuvad dopinguteemaga. Otsingumootoris Google on viimase aasta vältel sõna «doping» otsitud keskmiselt rohkem kui sellele eelneva nelja aasta vältel. Kasvanud meediakajastuse taga on uudisekünnise ületanud juhtumid, uudislood tähelepanu all olnud edukatest sportlastest, keda on seostatud keelatud ainete tarvitamisega. Ning nendele järgnevad jätkulood, sest terav tähelepanu juhtumite vastu püsib, kuna väga tihti sellistel lugudel kulminatsiooniga lõppu ei ole. Selle tõusutrendi olulisimaks katalüsaatoriks on viimastel aastatel ilmselt olnud Lance Armstrong, kuid vähemalt väljastpoolt vaadates on WADA käed tööd täis ning nende süüdistuste osaks langeb üha enam sportlasi.

Ühest küljest soovivad spordiorganisatsioonid avalikult paremaid dopinguteste ning karmimaid karistusi. Selle arvamusega tulevad kaasa ka poliitikud ning mitmes Euroopa riigis on dopingainetega seotud eksimused spordi kontekstis koguni kriminaliseeritud. Teisest küljest on tegelikult võimatu kiiresti täielikult ühitada selle valdkonna seadusandlust üle terve maailma ning tagada piisavalt selge eristatus tavaraviprotseduuridest. Näiteks USA-s on praegu mitmed sportlased leidnud ametliku erandi võimaluse, et tarvitada ravi eesmärgil anaboolseid steroide. On spekulatsioon, kas nad tõepoolest seda ravi vajavad ning kui vajavad, kas nad peaks üldse sellel tasemel sporti tegema, aga juriidiliselt on kõik korrektne.

Reaalseks vastukaaluks sellisel juhul ei ole ilmtingimata karmim regulatsioon. Näiteks netikommentaaride ettepanekud stiilis «paneme kõik reegliterikkujad vangi ja võtame nende raha ära» ei aitaks sellise halli ala vastu. Samuti on selline suhtumine viljatu, spordis võitmisega kaasneb rohkem raha ja muid hüvesid kui lihtsalt osalemisega. Nimelt annab see dopingu väljatöötajatele ja tarvitajatele paratamatu tehnoloogilise edumaa: kõigepealt võimaluse olemasolevaid reegleid ennetada ning seejärel leida viise, kuidas reegleid rikkuda.

Teiselt poolt näeme sõnavõtte stiilis «sportlased – vabad inimesed, ise teavad, mis teevad, las rikuvad oma tervist, kui nad seda soovivad, meie tahamegi show’d näha». Me tõesti näeme, et spordi osaks olev inimvõimete piiride testimine käib juba ammu vahendeid kasutades, mida ei saa lugeda loomulikuks ja mida saab osta raha eest. Huvilistest tulenev rahavoogude liikumine tingib võitmise olulisuse juba noortespordis. Heade tulemuste toel on võimalik omandada haridust, saada otsest majanduslikku kasu. Kultuurile omane võidu- ja spektaaklifetiš kui ka sellest tulenev instrumentaalne kasu ongi see, mis paneb sportlasi oma edu kindlustama.

Me peame mõtlema noorte tervisele! Nemad ju ei suuda veel ise otsustada, mis on neile hea ja mis mitte. Ja nii pendeldavadki inimesed tihti äärmuslike seisukohtade vahel, teadvustamata, et nende endi hoiakutes on vastuolud, teadvustamata, et tegelikult nad toetavad neid seisukohti ka laiemalt kui enda peas – võttes sõna, vajutades nuppu «meeldib», vaadates televiisorit.

Selliste seisukohtade vahele saab kuulda ka argumenteerivaid, sõltumatuid hääli. Konkreetsetest organisatsioonidest või spordialadest kaugemal seisvaid isikuid, kes teravdatud meediahuvi all suudavad luua argumenteeritud ja avatud diskussiooni. Näiteks statistik Donald A. Berry oma artikliga «Science of Doping» 2008. aastal ajakirjas Nature või Oxfordi praktilise eetika professor Julian Savulescu, kes mitmes sõnavõtus on arutlenud selle üle, et nulltolerantsi poliitikat dopingu suhtes on praktikas võimatu rakendada ning sellest tulenevalt tuleks süsteemi lubada rohkem paindlikkust ning lähtuda eelkõige sportlaste reaalsetest terviseriskidest.

Näiteks noortel ja nende tugimeeskondadel on tippsportlastega võrreldes nii vähem raha kui ka informatsiooni. Ühest küljest loob see dopingu tarvitamisel lisaterviseriske nendele, mis niikuinii tulenevad spordiala enda füüsilistest nõudmistest. Teisest küljest muudab see lihtsamaks dopingutarvitajate tabamise. Kuhu tõmmata aga peenike punane joon, mis vanuse- ja võistlustasemel «tasuks ära» investeeringud selle teostamiseks – see on koht aruteluks.

Huvitav trend on märgata sportliku vabavõitluse fännide suhtumises anaboolsete steroidide ametlike ravierandite suhtes. Üha enam sportlasi tuli välja oma erandlike lubadega ning märkamatult hakkas avalik arvamus suhtuma sellesse negatiivselt – umbes kolmekümnendates meestel ei peaks olema probleeme testosterooni tootmisega oma kehas, või kui on, siis on see varasemast mitteravi eesmärgil steroidide kasutamisest. Fännide suhtumisest on mõjutatud nende sportlaste populaarsuse kasv, kes on olnud veenvad selles, et nad ei kasuta lisandeid, mis hetkestandardi järgi on keelatud. See on võimalus võitluseks dopinguga testide headusest sõltumatult – aidata fännidel mõista, miks kindla aine tarvitamine ei käi konkreetse spordiala vaimuga kokku. See suhtumine võib edasi kanduda ja omakorda mõjutada rahavooge. Oskuspõhistes sportmängudes saame olla kindlamad selles, et dopingu kasutamisel on tulemuses väiksem otsene osa. Sellistel aladel on ilmselt lihtsam olla ja esitleda end kui kirjutatud ja kirjutamata reeglite piirides mängivat sportlast. Kui aga huvitume sellest, et keegi saab üha rohkem ja rohkem sajandikke sprindis rekordilt maha lihvida, siis toetame seda, et sportlased otsivad oma füüsilist potentsiaali suurendavaid võimalusi. Nii lubatuid, keelatuid kui ka neid, mida veel keelata pole jõutud.

Doping spordi kontekstis on teema, mida on lihtne käsitleda mustvalgena. Siiski – see ei ole medal, millel on vaid kaks poolt ning lihtsustamine suurendab mõttevigade tegemist mitmetahulisemal teemal. Väheinformeeritud ja emotsionaalne otsustamine võib olla kahjulik tervele (spordi)kultuurile ja (spordi)kogukonnale. Kas või esmapilgul «mitte midagi mõjutava» tugitoolisportlase kasutu(te) vihastamis(te) kaudu. See võib tunduda triviaalne, aga palju fänne üheskoos juhib nii sportlaste kui ka spordialade saatust. Sportlikku sooritust mõjutavate ainete ja protseduuride reguleerimine on pidev ühiskondlik kokkulepe. See peabki olema pidevalt luubi all seni, kuni meid saavutussport üldse huvitab. Kokkulepped ei saa olla staatilised, vaid peavad olema pidevas arengus. Huvi selle teema vastu võib alata demagoogiast. Väärtused, millel selleteemalised sõnavõtud ja seisukohad põhinevad, võivadki olla väga isiklikud ja oma tuumas irratsionaalsed. Viljakas ning inimühiskonnale soodus areng saab siiski tulla kaugemale ulatuvatest informeeritud ja paindlikest vaadetest. Seda ka jalgadega hääletava ning spordikauge üksikisiku tasandil.