17. juulil ilmus Tartu Postimehes Marju Himma artikkel «Eksam peletas sisseastujaid». Pealkirja lugedes ilmub silme ette kuri vanaätt, kes hirmust värisevaid noorukeid ülikooliukselt minema ajab: kohutavad eksamid ei lase lastel ülikooli astuda! Jah, statistikast on selgesti näha, et eelistatakse erialasid, kus ei ole sisseastumiseksameid, kuid nagu mu klassijuhataja tavatses öelda: statistika on nagu miniseelik: näitab küll palju, aga kõige tähtsama jätab ikka varju.

Ilmselt on paljude noorte peas kumisenud küsimus, miks on sisseastumiseksameid vaja. Suurem osa neist on suutnud sellele küsimusele ka iseseisvalt vastuse leida, lõppude lõpuks plaanivad nad ju ülikooli minna. Kuid selgituseks neile, kes selle küsimuse üle ikka veel juurdlevad: kuna riigieksamid ei näita paljusid omadusi, mida teatud eriala õppimisel vaja, on ülikool sunnitud tegema oma eksamid, et vastu võtta kõige sobivamad tudengid. Ehk teisisõnu, kuna matemaatikaeksam ei näita kuidagi tudengi motiveeritust saada psühholoogiks või inimese näitlemisoskust, peab osa koolilõpetanutest enne suvepuhkust veel viimaseid pingutusi tegema. Mõistlik, kuid ometigi ääretult tüütu, palju mõnusam oleks rannas vedeleda või maale vanaema juurde sõita. Pole ime, et kõige rohkem avaldusi esitatakse erialadele, kuhu sissesaamiseks ei pea tegema eraldi katseid.

Siiski peab välja tooma ka eelpool mainitud artiklis esile tuleva tõsiasja, et bakalaureuseõppes populaarsed erialad kaotavad pärast kraadi kättesaamist oma võlu. Avaldusi jääb vähemaks, kuna noored leiavad, et see ei olnud ikka see eriala, millega tahetakse edasi tegeleda. Siinkohal tuleb välja sisseastumiseksamite üks võludest: mida tüütumad ja hirmutavamad need on, seda põhjalikumalt mõtleb tudengikandidaat oma valiku läbi ning seda tõenäolisemalt teeb ta otsuse, mida hiljem ei kahetse. Samuti aitavad katsed luua paremat pilti eriala populaarsusest, kuna avaldusi ei esitata puhtalt avalduse esitamise pärast.

Kas on veel põhjuseid näha eksamites pigem ranget lapsevanemat kui vaenlast? Võimalik, kuna olemas on akadeemiline test. See annab meile nii-öelda teise võimaluse, kui eksamipäeval juhtus olema peavalu või must kass jooksis teel sinna üle tee. Ja nii oligi 11. juuli hommikul paljudel noortel põhjust rõõmustada rohkema kui ilusa ilma üle: tänu akadeemilise testi tulemusele olid nad eritingimustel Tartu ülikooli vastu võetud.

Lisaks akadeemilisele testile on osal erialadest ka sisseastumiseksamid. Need on küll rohkem kahe otsaga noad: sisseastuja võib sellest küll kasu saada, kuid asi võib ka vastupidiselt kulgeda. Näiteks võib ajakirjanduse erialakatse olla ääretult kasulik noorele, kellel eesti keele eksam ei läinud nii, nagu loodetud. Samas võib seesama katse saada saatuslikuks neile, kellel oma eksamitulemust vaadates naeratus näole tuli. Sellegipoolest elan ma naiivses usus, et inimene, kes on valmis ülikooli astuma, elab ka sisseastumiseksamid üle.

Ma ei tahaks küll olla tähenärija, kes iga sõna kallal iriseb, aga ma arvan, et Marju Himma tegi selles artiklis sisseastumiskatsetele ülekohut. Akadeemiline test ei ole suur kuri paberihunnik, mille eesmärk on meid läbi kukutada. Pigem on see abivahend, et oma tuleviku rohkem läbi mõtleksime ja vale valikut tehes suurel hulgal enda aega ja riigi raha ei raiskaks. Lisaks kõigele sellele on hea teada, et kui riigieksamid ei juhtu päris nii minema nagu plaanis oli, on võimalik ka muid teid pidi enda unistuste poole edasi püüelda.