Juuni lõpus pidas Tartu ülikoolis Gottlob Frege loenguid teoreetilises filosoofias professor Wolfgang Spohn.

Spohn on Konstanzi ülikooli filosoofia ja teadusteooria õppetooli juhataja, tunnustatud teadusfilosoof ja Saksa teaduste akadeemia Leopoldina liige. 2012. aastal ilmus Oxfordi ülikooli kirjastuses tema mahukas raamat uskumuste dünaamikast «The Laws of Belief: Ranking Theory and Its Philosophical Applications», mille eest ta pälvis prestiižika Lakatosi preemia.

Palun võtke kokku oma Tartus peetud Frege loengute teema.

Loengute pealkiri oli «Refleksiivne ratsionaalsus». Ma vaatlesin praktilise ratsionaalsuse teooriaid. Selle valdkonna formaalse leeri moodustavad otsustusteooria individuaalsete otsuste kohta ning mänguteooria otsustamise kohta sotsiaalses situatsioonis. Need on väga olulisel kohal majandusteoorias, kuid ka poliitika- ja sotsiaalteadustes ning psühholoogias. Tegu on normatiivsete teooriatega selle kohta, kuidas me peaksime ratsionaalselt käituma. Seetõttu pakuvad nad huvi ka filosoofidele, kes tegelevad just selliste normatiivsete küsimustega.

Kõik need, kes rakendavad otsustus- ja mänguteooriat, on arvamusel, et normatiivne vaatepunkt on ammendatud, et alusteooria on valmis. Mina leian, et see pole sugugi nii. Ma soovin lisada otsustus- ja mänguteooriale refleksiivse vaatepunkti: inimesed saavad mõtiskleda omaenda otsustusolukorra ning mitte ainult oma praeguse olukorra, vaid ka võimalike tulevikuolukordade üle. Kui refleksiivset võimet arvesse võtta, saame tulemuseks standardteooriast erinevad soovitused ratsionaalseks käitumiseks. Sel on potentsiaali teha revolutsiooni praktilise ratsionaalsuse alusteooriates.

Tihti öeldakse, et tegelik elu on palju segasem otsustus- ja mänguteooria idealiseeritud mudelitest. Kas teie refleksiivsed mudelid on igapäevaeluga rohkem seotud?

Nad on igapäevaeluga paremini seotud, kuivõrd nende ratsionaalsuse ettekirjutused on mõnikord intuitiivselt usutavamad. Teisalt on see pigem küsimus lihtsatest ning keerulistest olukordadest. Sageli saab teoreetiliselt käsitleda vaid kunstlikult lihtsaid olukordi, mis pole võrreldavad päriselu olukordadega. Sama kehtib ka füüsikas. Ka seal läheb tarvis eriteooriaid eriliste, komplekssete olukordade jaoks. Ent see ei ole iseenesest argument alusteooriate vastu.

Olete sageli rõhutanud formaalsete meetodite tähtsust filosoofiale. Miks nad on kasulikud? Kardetavasti peletavad nad mõned inimesed eemale üksnes seetõttu, et neist ei saada aru.

Ma olen lihtsalt eelhäälestatud. Formaalsed meetodid pakuvad mulle lusti. Endastmõistetavalt on nad keerulised, aga teisel moel kui Hegeli lugemine, mis on samuti väga keeruline. See, mida formaalsete meetoditega teha saab, on väga selge ning kontrollitav. Igaüks, kes neid mõistab, mõistab neid enam-vähem samamoodi. Erinevalt näiteks Hegeli tõlgendamisest, kus seda laadi kontroll puudub.

Ma ei taha öelda, et hea filosoof saab olla vaid formaalne filosoof. See oleks nonsenss. On palju suurepäraseid filosoofe, kes teevad olulisi asju, ent kelle töö ei ole formaalne. Formaalsed meetodid ei rakendu ka kõikjal. Teatud filosoofiavaldkondades on nad kasulikud ning minu eesmärk on laiendada seda ala, kus saab kasulikult rakendada formaalseid meetodeid. Kuid siiski jääb mitmeid filosoofia valdkondi, kus see pole mõttekas.

Sellegipoolest – seal, kus saab rakendada formaalseid meetodeid, toovad nad tõesti kaasa eelise. Filosoofias on vana probleem, kuidas saavutada oma tulemustes kindlust. Me ei saa kinnitada filosoofilisi väiteid empiiriliselt. Üks standardne meetod, mis pärineb analüütilisest filosoofiast, on nõuda mõistelist selgust ning argumendirangust: kui eeldused on selged ning vastuvõetavad, siis saame olla järelduses kindel.

Minu meelest on formaalsed meetodid hea viis tagada veelgi suurem tõsikindlus. Kasutaksin järgmist metafoori. Ilma formaalsete meetoditeta saame ühekihilise katuse, millel on alati oht kokku variseda. Formaalsete meetodite abil aga saame konstrueerida kahekihilise katuse. Ühest küljest on meil endiselt intuitiivne kiht, kus esitatakse filosoofilisi argumente. Lisaks tuleb aga intuitiivse taseme formaalne selgitus, mis moodustab teise kihi. Formaalse teooria arendamine ei ole pelgalt esimesest kihist sõltumatu teine kiht. Pigem on tarvis alatasa järele kontrollida. Oletame, et olete loonud formaalse teooria, millel on teatavad tulemused. Millised näeksid need välja mitteformaalsele tasemele tõlgituna? Kas see on sama, mis me soovisime mitteformaalsel tasemel? Kahe taseme vahele on tarvis konstrueerida seda laadi püsttalad. Formaalsel teoorial ei saa lasta vabalt kulgeda kuhu iganes, alati on tarvis lisada need talad ning siis saadakse tulemuseks väga stabiilne ehitis. Intuitiivse usutavuse ning teoreetilise tõestuse vahel tuleb pidevalt hoida tasakaalu. Formalist filosoofias lahutab end intuitiivsest alusest ning tegeleb üksnes formaalse teooria arendamisega. Ta ei naase kunagi filosoofiliste küsimuste juurde. Mulle selline hoiak ei meeldi, see on matemaatika või loogika, mitte enam filosoofia.

Mõned filosoofid väidavad, et filosoofia ja teaduse vahel puudub terav piir. Kuidas teie sellesse suhtute?

Olen sellega nõus. Filosoofia on olnud emaks paljudele teadustele, seda isegi 20. sajandil, mida üldiselt ei teata. Filosoofia oli üks tehisintellekti vanematest. Lingvistiline semantika on peaaegu täienisti filosoofia laps. Veelgi olulisem on see, et filosoofia on jäänud mitme teadusharu õeks. Leidub palju poolfilosoofilisi valdkondi, kus filosoofid ja teadlased teevad koostööd, näiteks sotsiaalse valiku teooria ja meditsiinieetika.

Kas filosoofial on mingi omapära, mis seda teistest teadustest eristab: meetod, uurimisvaldkond, erilised normatiivsed praktikad vms?

Koostöö ei tähenda, et filosoofia ja teaduse vaheline üleminek oleks katkematu. Enamikul teadustest on mingisugune empiiriline metodoloogia. Filosoofia kohta see kindlasti ei käi. Filosoofial ei olegi ühtset metodoloogiat.

Erinevalt teistest teadustest uurib filosoofia normatiivseid küsimusi. Need puudutavad uskumise eetikat. Millistele reeglitele allub ratsionaalne uskumus? Millised reeglid valitsevad moraalset tegevust?

Võib öelda, et filosoofia püüdleb erilist laadi teadmise poole, nimelt aprioorse teadmise poole sarnaselt matemaatikaga, ent erinevalt teistest teadustest. Minu meelest on normatiivsed küsimused aprioorsusega lähedalt seotud. Aprioorsed on need meie episteemilise ülesehituse tunnused, mis on kõigi ratsionaalsete episteemiliste seisundite tunnusteks.

Arvan, et te nõustute, et filosoofias esineb progress, mida mõned inimesed eitavad. Samas on selge, et filosoofias on palju vähem progressi kui teaduses. Miks on see nii?

Mõned naeruvääristavad filosoofiat, öeldes, et filosoofias progress puudub. See on kindlasti vale. Progress filosoofias on väga erinev progressist teaduses, kuna filosoofiliste küsimuste iseloom on väga isesugune. Empiiriliste küsimuste korral on progressi mõiste selge – me avastame üha enam asju teatud empiirilise nähtuse kohta ning eeldatavasti läheneme tõele. Filosoofias ei leia me sageli küsimustele kindlaid vastuseid, nagu näiteks teaduses. Filosoofiline küsimus esitab meile väljakutse, mille tulemusel arendame võimalike vastuste teoreetilist spektrit. Kui me selle spektri kohta rohkem teame, siis ei tähenda see veel õige vastuse teadmist. Kuid võimalike vastuste spektri laiendamine ise on juba progress. Kui progressi niimoodi mõista, siis pole absoluutselt mingit kahtlust, et filosoofias on toimunud tohutu progress.

Milline on teie meelest filosoofia kõige olulisem saavutus selle 2500-aastase ajaloo vältel?

Kogu meie Euroopa kultuuri on sügavalt mõjutanud Kreeka filosoofia. Selle poolest on Euroopa kultuur unikaalne kogu maailmas. Teine tõeliselt oluline sündmus oli valgustus 17. ja 18. sajandil, mis jättis sügava jälje meie tänapäeva demokraatlikku kultuuri. Filosoofid olid kõige olulisemateks isikuteks selles liikumises, mis viis Ameerika ja Prantsuse revolutsioonideni. Olen veendunud, et see on meie kõige väärtuslikum panus tervele maailmale. Inimõiguste kujunemine ei oleks olnud mõeldav ilma valgustusliikumiseta. Need on filosoofia kaks kõige olulisemat saavutust.

Akadeemilise filosoofia praegune rahastamisviis sunnib meid jaotama oma tegevust kolm kuni viis aastat kestvateks projektideks, mis on liiga lühike aeg, et pakkuda välja midagi tõeliselt põhjapanevat. Mida te sellest suundumusest arvate?

See teeb ka mulle muret. Noored inimesed on palju keerulisemas olukorras kui varem. Pendel on kaldunud teise äärmusse. Meil on rohkem lühiajalisi ajutisi töökohti ning alaliste töökohtade arv ei ole kasvanud. Ajutiste ning alaliste kohtade vahel tuleks leida tasakaal, kuid seal puudub unikaalne optimum. Eri riikidel on eri strateegiad, kuid probleemid on kõikjal.

Sellise arengu üks põhjus on selles, et filosoofia on muutumas Kuhni mõttes normaalteaduse sarnaseks. Vanasti leidus vähe filosoofe, kuid nende projektid olid suured. Uuemal ajal on meil palju rohkem filosoofe, kes kõik ei saa tegeleda suurte küsimustega.

Nad on avastanud mitmeid nišše ning uurivad väikesi ja spetsiifilisi probleeme järk-järgult, nagu normaalteaduses. Ma ei soovi seda arengut kritiseerida. See on kindlasti parandanud arutelu kvaliteeti filosoofia harudes. Ometi ei ole ma selle arenguga täielikult kohanenud: minu ideaal filosoofiast on laiem.

Praegune olukord on filosoofidele raskem kui teistele inimestele, pelgalt seetõttu, et teistel inimestel on harilikult piisavalt võimalusi teha midagi muud, kui nad ei saa või ei taha oma valdkonnas edasi pürgida. Majanduses, informaatikas või arstiteaduses on olukord isegi vastupidine: ülikoolidel on raskusi inimeste kutsumisega, sest ülikoolivälised võimalused on tihti atraktiivsemad. Kuid filosoofias on inimestel väga vähe alternatiivseid võimalusi. Kui nad on kord filosoofias juurdunud, siis ei saa nad sealt välja. Mõistagi on neil ka kirg filosoofia järele. See on seesmine motiiv, kuid väline motiiv on, et neil puuduvad alternatiivid. Ma ei ole praeguse ajaga rahul, kuid mul pole ka soovitusi selle muutmiseks.