Hoolimata segadust tekitavast uuest õppekorralduseeskirjast oli tulevasteks õppuriteks kandideerijad Tartu ülikoolis ka sel aastal hulgaliselt.

Väga paljud kandidaadid sisseastumise pärast muretsema ei pidanudki, sest said võimaluse ülikooli astuda neile sobival erialal sisseastumiseksamiteta ja vestlusteta. Kolm eriti heade tulemustega ülikooli pääsenud noort torkavad silma enese- ja sihikindlusega, ent väike ootusärevus on esimese õppeaasta eel nende hinges siiski.

Kainelt kaalutlev tulevane informaatik

Kui midagi tulevases informaatikatudengis Sander Satsis segadust tekitas, siis olid need sisseastumise kohta levivad jutud. Seetõttu sai ta nõudmistest aru kord üht-, kord teistmoodi. Suurt hirmu ta ei tundnud, sest siht oli silme ees ja oma tulemuste kõrges tasemes oli ta samuti veendunud. «Alles sisseastumisel sain vist süsteemi selgeks, võtsin lävendikalkulaatori ette ja mõistsin, et sisse saavad siiski vist ikkagi kõik, kelle punktisumma on piisav,» räägib ta.

Segadus Sandri keskendumist ei häirinud, akadeemiliseks testiks harjutas ta hoolega. Tasus ära, sest lõppkokkuvõttes saavutas ta seal 89 punkti. Selline punktisumma tähendab, et ta saab igale erialale sisse sisseastumisvestluste ja -eksamiteta. Tegelikult tunnistab Sander, et ettevalmistuse poole pealt ta eriliselt midagi muud teinudki, kui lahendas akadeemilisi teste ülikooli koduleheküljel. Juba siis lubas skoor tulla üle 80 punkti, mis muutis ta veel enesekindlamaks. «Tavaliselt olen saanud igale poole, kartust pole väga olnud, kui ei saa kuhugi, siis lihtsalt ei saa,» lausub ta elutargalt.   

Pärast Tartu Annemõisa koolis põhihariduse omandamist mõtles Sander, et võiks lisaks keskharidusele veel mingi oskuse omandada. Nõnda langes otsus kutsehariduskeskuse kasuks, kus noormehel avanes võimalus õppimise kõrvalt töötada veebiprogrammeerijana. «Avastasin, et see on huvitavam töö, mõtlesin, et võiks hoopis seda edasi õppida,» räägib ta. Kuna varem oli ta õppinud IT-süsteemide spetsialistiks, siis nüüd tuli tahtmine oma teadmisi pisut teistsuguses valdkonnas täiendada. «Mulle lihtsalt meeldib kogu aeg targemaks saada,» tunnistab ta pisut mõtlikult. Sellest ajendatuna sündis otsus astuda Tartu ülikooli informaatika erialale.

Põlise tartlasena räägib Sander Sats, et mujale linna ta ei tahtnud õppima minna. Kodu, perekond ja hea töökoht on tal just siin olemas. Lisaks veel on Tartu ülikool mainekas koht, kus kõrgharidust omandada.

Tudengielu kommenteerides jääb Sander napisõnaliseks ja kainelt kaalutlevaks – ega oskagi veel sellest midagi oodata või tahta. Vennad on teda korporatsioonieluga kurssi viinud ja ilmselt sinna kavatseb ta astuda. Realistlikult üldist pilti vaadates tunnistab ta, et ega siis kodu, töö ja korporatsiooni kõrvalt ilmselt muuks tudengieluks väga aega jääkski. Mingisugused üliõpilaste atraktsioonid proovib ta kindlasti ära, kuid üldiselt jääb ta tagasihoidlikuks. «Tasapisi sõuad, kaugemale jõuad,» võtab ta jutu kokku.

Kaugelt maalt tudengilinna

«Ma teadsin kogu aeg, et lähen ülikooli, ma ei mõelnud üldse sellele, et ma sinna sisse ei saa või muud sellist,» tunnistab Tartu ülikoolis matemaatilist statistikat õppima asuv Kadi Õunas. Seetõttu läks sisseastumisega kaasnenud poleemika temast mööda – kõik kulges rahulikult ja erilise närvipingeta.

Läänemaalt pärit neiu oli sisseastumise suhtes enesekindel ja selle rahu andis talle edukas esinemine riiklikul ajaloo-olümpiaadil: võidetud esikoht tõi võimaluse asuda Tartu ülikooli õppima just sellel erialal, mis talle iganes meeldib. See, et gümnaasiumi lõpus koos lilledega kuldmedal anti, märgib tema meelest pigem eduka kooliastme lõpetamist – sellele ta liigselt lootma ei jäänud. «Ega medal ava uksi,» leiab Kullamaa keskkooli õpilane elutargalt. Endalegi üllatusena märkas ta hiljem, et kuldmedal andis sisseastumisel nagunii vaid kolm lisapunkti.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist oli Kadi kindel: õppima tuleb asuda Tartu ülikooli. «Minu jaoks ei olnudki valikutes teisi ülikoole, mind üritati küll ümber veenda, aga see ei õnnestunud,» tunnistab ta. Veenmine ei leidnud aset otseselt mingi konkreetse ülikooli suhtes, pigem tahtsid kaaslased-sõbrad, et Kadi Õunas läheks Tallinna. Neiu jäi endale kindlaks. «Tartu on alati olnud see koht, kuhu tunnen, et pean minema, mulle meeldib see linn, see on nii mõnus ja rahulik,» räägib ta.

Kõige suurem muutus ongi see, et neiu kolib oma kodust Läänemaalt kaugele Tartusse. «Tegelikult tulen päris maalt linna, selles mõttes läheb elu läheb väga mitmekesiseks – seda kindlasti,» arvab ta. Kadi loodab, et tudengiaastad Tartus on täis põnevust ja lõbu. «Keegi minu meelest ei kahetse, et ta on ülikooli läinud,» räägib ta. Seetõttu on ta julge lootma, et üliõpilaselu on midagi meeldejäävat.

Kuna suurem osa põnevamaid tudengijutte, mis temani on jõudnud, on tulnud ühiselamu teemadel, siis praegu lähevad need Kadist mööda. Ta kolib esialgu hoopis korterisse: seal on ruumi lahedalt ja mugav ka. Ühes on ta siiski veendunud – kuigi ühiselamu lõbud jäävad proovimata, siis vahetusõpilaseks plaanib ta kindlasti minna.

Tudengite nippe pole Kadil veel kõrva taha panna, kuid eks need tulevad ajaga. Ootusärevus on sees ja sinna on lisandunud väike kartuski. «Ma ei tea – see esimene kuu tundub väga hirmus,» tunnistab ta. «Tean, et õppeplaan tuleb ise paika panna, et oma punktid täis saaks ja kuskilt puudu ei jääks,» loetleb ta põhjuseid. Pealegi pole tal erilist mahti olnud selle kõigega veel tegeleda, sest on olnud tööl. Nüüd, kus puhkus käes, saab ta õppekava üle vaadata ja asuda tunniplaani kokku panema.

Pärast jõule näeb ta ennast kooli ja töö vahel jagamas. Seda tegi ta ka gümnaasiumi kõrvalt, seega on kogemus olemas. «Eks see on mingil määral kurnav, aga ei saa olla midagi väga rasket, loogiline on, et vanemad ei toeta täielikult,» mõtiskleb ta, «mõnel ei toeta üldse.» Seetõttu ei näe ta töötamises midagi enneolematut, vaid pigem head viisi, kuidas üliõpilasena oma aega kasulikult rakendada.

Arst või IT-spetsialist?

Oma matemaatika ja keemia eksamitulemusi lävendikalkulaatorisse lüües mõistis Kevin Kesküla, et on sees nii arstiteaduskonnas kui ka informaatikas. Jäi üle nuputada, kummas suunas noormehe süda eriti kisub. Valik langes väikeste mõjutuste saatel arstiteaduskonna kasuks. «Kodust tuli väike surve, kuna mu mõlemad vanemad on hambaarstid ja õde õpib ka hambaarstiks,» naerab Kevin.

Edukas esinemine olümpiaadil tõi Kevinile võimaluse astuda sisse ükskõik missugusele erialale, rääkimata väga headest eksamitulemustest, mis oleksid täpselt sama garanteerinud. Nii et sisseastumise juures peab Kevin kõige eredamaks mälestuseks pigem eriala valimist. «Mõtlesin, et tahan ikkagi rohkem inimestega tegeleda,» selgitab ta arstiteaduskonna kasuks otsustamise tagamaid. Praegu näeb Kevin ennast tulevase teadlasena. «Aga kui inimeste lõikumine atraktiivseks muutub, siis hakkan ikka arstiks ka,» lisab ta kiiresti juurde.

Suuri muutusi ülikoolis käimine Kevinile kaasa ei too. Muidugi peale selle, et tuleb ennast mööda loenguid vedama hakata. «Nägin tunniplaani – see oli suhteliselt hirmus, aga gümnaasiumis oli samuti väga suur koormus, arvan, et sellega probleeme ei teki,» räägib Hugo Treffneri gümnaasiumi hõbemedaliga lõpetanud noormees. Kuigi seni oli räägitud, et ülikoolis läheb elu lihtsamaks, siis arstiteaduskonna kohta on ta juba piisavalt hirmujutte kuulnud.

Ent Tartu ülikooli astumine polnud Kevin Keskülale algusest peale selge. «Kui ma oleksin kindel olnud, mida ma õppida tahan, siis oleksin ilmselt välismaale proovinud,» tunnistab ta. Kuna aga veel kevadelgi polnud kindel, mida ja kuhu, siis otsustas ta Tartu ülikooli kasuks. «Eestis on Tartu ülikoolil ikkagi kõige parem maine ja seal saab ka arstiks õppida,» räägib Kevin. Tartust ära minna ta ei plaaninud, vaid korraks oli laua peal TÜ kõrval reaalsuunitlusega Tallinna tehnikaülikool, mis lõpuks siiski valikust välja langes.

Kevin tunnistab, et kuigi ta õde on tudeng, pole ta ise sellegipoolest väga valgustatud, mida tudengielu endast täpsemalt kujutab. Ta loodab, et leiab palju kaaslasi, kes oleksid sama aktiivsed kui ta ise. Tuleb omal nahal järele proovida, mis muud. Vanemad on erinevalt õest oma kogemusi jaganud, aga need on olnud rohkem ühikaeluga seotud. «Kuna ma ühikasse ei lähe, siis see mind väga mõjuta, esimese aasta plaanin kodus elada,» räägib ta.

Noormehe hinges oli põnevus, ent mitte ainult kooliootuse pärast, vaid seetõttu, et ta pidas avaaktusel kõnet. «Juba see tekitab veidi ärevust, ühel päeval lihtsalt helistati ja pakuti, mõtlesin, et miks mitte,» selgitab ta. Kuna ta on suvel korralikult välja puhanud ja palju reisimas käinud, siis näib, et Kevin on tudengieluks igati valmis.