Kui seda alma mater’i ees (või sees) hõikaksin, saaksin kohemaid teada, et juuksureid Tartu ülikoolis ei koolitata, õpetajaid aga juba ammu. «Tartu ülikool ei ole kutsekool,» rõhutasid õppejõud loengus ja seminaris, kui küsisin veel ajakirjandusõpingute ajal, miks meie õpe ei võiks praktilisem olla. «Siin tehakse teadust,» nähvatakse, kui küsin seda õpetajaks õppides.

«Aga...» tahaksin protesteerida, kuid ma ei suuda. Ka mina omandan kraadi, tegelen haridusteaduse uurimisega, kuid mitte selleks ei astunud ma ülikooli – ma tahtsin saada õpetajaks. Tahan endiselt, kuid see muutub iga päevaga raskemaks.

Mina ja veel tosinkond inimest asusime kaks aastat tagasi viimase kursusena avatud ülikoolis klassiõpetajaks õppima. Tõik, mida meile igal sammul meelde tuletatakse – meie oleme viimased ja pärast meid ei tule enam kedagi. See on tähtis, sest kui meil läheb kehvasti, peame õppima aineid päevases õppes ja kui me sellega toime ei tule, sest töökohustused või muu elu iga päev koolis käia ei võimalda, siis hüvasti õpetajaks saamise unistus.

Praeguseks on meid poole vähem – ülikool on eri moel võtnud meist viimase, närinud läbi ja sülitanud välja. Mitte küll meid, aga selle teise poole, keda meie kursusel enam ei ole. Neid, kes otsustasid pereelu või mõne kergema eriala kasuks.

Meie kursusel on naljakas seis. Meist enam kui pooled on tegevõpetajad ja ainult üks pole kunagi õpetajana töötanud. See tõsiasi, ja ma mõtlen siinkohal erialast kogemust, ei räägi meie kasuks, vaid loobib pigem kaikaid ülikooli teadustöö ja meie õpingute edenemise kodaratesse. Seda, et meil on juba nüüd olemas klass, keda juhatada, lapsed, keda õpetada, on meie tõsine miinus, sest ülikool nõuab meilt kvalifikatsiooni saamiseks praktikat, mida pole võimalik oma töö kõrvalt sooritada.

Käime koolis samal ajal kui meie õpilased peaksid meie käe all õppima, kuid vaheajad on meil vabad. Istume neljapäeviti-reedeti oma tööajast kaheksast kuue, kui mitte kaheksani, koolis, aga laupäeval sõidame vaid ühe loengu nimel maha paarsada kilomeetrit ja pühapäeval oleme jälle vabad. Siis puudume õpilaste kontrolltöö tõttu ühest seminarist, ei saa õppejõu paindumatuse («see kõik on aine nõuetes kirjas ja te teadsite tingimusi») tõttu ainet sooritatud ja langeme ülikoolist välja, sest meil pole võimalik tööajast iga nädal loenguteks Tartusse sõita.

Oleme tulnud õppima, et oma armastatud töö tegemiseks nõutud paberit saada, kuid jääme lõpuks nii paberi kui ka tööta, sest selle paberi püüdmine töö kõrvalt on väga raske. Pärast meid juba sisuliselt võimatu.

Kuid ärgem unustagem, et meie hulgas on ka neid, kes õpetajana ei tööta või pole päevagi õpetajana töötanud. Avatud ülikoolis on neid vähem, päevases õppes on olukord loomulikult vastupidine. Me õpime nõutud aastad, olgu neid kolm või viis, läbime nõutud praktika, olgu neidki kolm või viis, jõuame oma diplomiga kooli ning avastame, et see ei meeldi meile. Oleme raisanud väärtuslikud aastad oma elust sellele, et teada saada, et me ei sobi õpetajaks või õpetamine ei sobi meile. See on ääretult kurb ja seda saanuks vältida.

Seda saaks vältida, kui me viskaks korraks kõrvale mõtte, et meile, pidades siinkohal silmas Tartu ülikooli ja selle õppureid, ei sobi lihtlabane praktiseerimine, vaid teeksime silmad lahti ning tunnistaksime, et õpetajaks ja juuksuriks õppimine peaks olema samasugune.

Õpetamine on nii praktiline eriala, kui praktiline üks eriala üldse olla saab. See on otsekui arstiks õppimine – me ei saada ju arsti loengutest otse operatsiooni tegema. Miks me siis õpetaja klassi ette saadame? Miks anname õpetajatele vaid kuus või seitse suhteliselt mõttetut paarinädalast praktikat, kui võiksime treenida aastaid? Miks peame tuupima elu eest pähe siniseid, kohati iganenud piibleid, mida samal moel tuupisid meie endi õpetajad, kui võiksime tutvuda teooriaga ning seda seejärel oma silma, kõrva ja käega katsetada? Kas see ei ole teadus? Kas see siis polegi uurimine?

Õpetajaks õppimine on peaaegu sama, kui juuksuriks õppimine. Mõlemal erialal on üsna suur mõju sellele, milline meie ühiskond välja näeb. Kui sinu juuksur pole saanud korralikku haridust, näed seda igal hommikul peeglist. Kui aga korralikku haridust pole saanud sinu õpetaja, pole kindel, kas saad endale üldse peeglit lubada. Aga me ei mõtle sellele, kuigi võiks või isegi peaks.

Ma küsin nüüd – miks me ei õpeta õpetajaid nagu juuksureid. Miks?

Ma usun, et õpetajana töötamise teoreetiline alus on võimalik omandada lühema teooriaõpingu jooksul kui praegu. Õpetagem põhitõed noortele õpetajatele selgeks ühe semestriga, miks mitte avatud ülikooli vormis, koolivaheaegadel ja nädalalõppudel, ning saatkem nad siis koolidesse, kus nad näevad abiõpetajatena kogenud pedagoogide kõrval seistes kooli igapäevaelu, kitsaskohti ja seda, mis meie haridussüsteemis on tõeliselt hästi.

Laskem neil siis tulla koolivaheaegadel tagasi loengutesse, seminaridesse ja praktikumidesse koolis nähtu ning tehtu üle mõtisklema ja arutlema. Pangem nad proovile, sundides neid omal käel, ent turvavõrgu kohal katsetama ja uurima.

See lahendaks mitmed probleemid, mis mulle omaenda vähese kogemuse ja pedagoogina töötava ema kõrvalt silma on jäänud. Meie õpetajad vajavad abi ka siis, kui nad seda ise ei tunnista, kuid koolidel pole võimalik seda neile pakkuda. Tudengitest abiõpetajad, kes oleksid vanematele kolleegidele toeks, aitaksid ühtlasi tuua pisut värsket verd, uusi ideid ja inimjõudu, mida on vaja.

Enam poleks muret kehalise kasvatuse tunnist vabastatud õpilastega, kui õpetaja peab teistega ujuma minema. Klassis oleks silmapaar, kes aitaks märgata hariduslikke erivajadusi ja nendega tegeleda. Õpetaja haigestumisel või täienduskoolituse ajal poleks vaja otsida tunde andma õpetajat, kes pole lastega tuttav või vahetuks iga paari tunni järel.

Tulevased õpetajad saaksid pildi sellest, mis koolides tegelikult toimub ja milline näeb välja õpetaja argipäev. Tudengid kohtuksid juba eos õppe-, aine- ja tunnikavade koostamise ning paberimajandusega, millega õpetaja iga päev kokku puutub. Nad saaksid luua vajalikud seosed teooria ja praktika vahel, mis on hea õpetaja eelduseks. Ja kas siis head õpetajad polegi Tartu ülikooli õpetajahariduse eesmärk?

Õppeprorektor Martin Hallik ütles hiljutises intervjuus, et õppima peab seda, mis meeldib. Mina õpingi. Aga mis mulle tõeliselt meeldiks, oleks õppida seda nagu juuksur, lükata hetkeks tagaplaanile suur teadus ja püüe higimulliga otsa ees leida sobivat teemat, millest kirjutada kokku seminari- ja magistritöö, millega ei mina ega keegi teine enamasti enam midagi ei tee. Tahaksin keskenduda sellele, milleks olen ülikooli astunud – heaks õpetajaks saamisele.