Ajakirjanik Sydney J. Harris on öelnud: «Kogu hariduse mõte on muuta peeglid akendeks.» Kas kasutame kõiki alma mater’i pakutavaid võimalusi, et õppida nägema kaugemale oma ninaesisest? Ülikooliharidus on ju midagi enamat kui vaid ainepunktid ja eksamitulemused?

Üliõpilasi on mitmesugust tüüpi, kuid mingeid üldistusi võib vast teha. Mõni kasutab tudengielu lapsepõlve pikendamiseks, sest ei oska (veel) oma eluga midagi targemat peale hakata. Teist võib ükskõik millal raamatukokku sattudes ikka ja jälle nina raamatus kohata. Pirogovist kõnnib ta kaarega mööda. Kolmandat jällegi ei leiagi muus olekus kui õllepudel käes rõõmsalt aega veetmas. Eksamitel võib ju korduvalt õnne proovida. Neljandad on hõivatud töötegemisega, et kiirnuudlite kõrvale midagi paremat lubada, kõik muu on tagaplaanil. Viiendaks haruldased aktivistide hõimu liikmed, kes esindavad kaastudengeid kõiksugu liitudes ja jõuavad maagilisel kombel kõikjale. Välja arvatud mõnikord loengusse. Või mõne korra veel.

Ülikool on mõneski mõttes harukordseid võimalusi pakkuv sotsiaalne eksperiment, kus osaleja saab ammutada nii palju teadmisi, tutvusi, lõbu, kogemusi ja võimalusi, kui ainult vastu võtta ja seedida jõuab. Kõike aga ei jaksa. Mis peaks olema esmatähtis? Kas raamatutarkus või lõbu ja tutvused või hoopis töö- ja aktivistielust tulenev kogemus? Pöördugem tagasi algusesse – peeglid tuleks muuta akendeks, pilk avaramaks ja meeled maailmale vastuvõtlikumaks. Vastus on seega tegelikult lihtne: kõigil neil on asendamatu väärtus.

Raamatutarkus on oluline. Irooniata. Kui lõpuaktuse järel ei oska kirjeldadagi, mida üldse õppisid, on üksjagu aega raisatud. «Ilusam» diplom avab pealegi nii mõnegi ukse kergemalt.

Tutvused ja sotsiaalne kapital on hädavajalikud. Tartu ülikoolis on lugematu arv vähem või rohkem ametlikke organisatsioone, seltse, klubisid ja ringe. Veeta oma vaba aega inimestega, kel samad huvid ja kes on seltsiliseks ning eeskujuks, see on hindamatu väärtus, mida tihti oskad tõeliselt tähele panna alles tagasivaates. Ülikoolis tekkiv võrgustik on samuti edaspidiseks eluks tulemus omaette. Usun, et seda pole vaja põhjendadagi. Istuda vaid kodus, ükskõik, kas õppimise eesmärgil või muul üllal või vähemüllal põhjusel – see on tohutu potentsiaali raiskamine.

Tihti heidetakse kõrgharidusele ette, et see on teoreetiline ega valmista noort ette ülikoolijärgseks eluks. Selmet laskuda hetkel vaidlusesse õppekava üle, tõdegem, et tudeng, kes on juba õpingute ajal saanud praktika- või isegi töökogemuse, on võitnud. Ta on ülikooli lõpetades teistest mitme sammu jagu ees. Seda vahet polegi võib-olla võimalik enam tasa teha. Samas pole küsimus ainult erialases kogemuses – iga lisaoskus on võidu tsementeerimine. Interdistsiplinaarsus on tulevik ja kitsalt omal alal toimetamine jätab ka eduvõimaluse kesisemaks.

Muidugi on kirjeldatu ideaal ja iga tudengi majanduslikud, sotsiaalsed, võib-olla isegi vaimsed võimed seavad omad piirid. See on paratamatu. Aga ideaali poole tuleb püüelda. Peeglid ei muutu ülikooliaja jooksul akendeks iseenesest. Pildi avardamiseks tuleks kasutada kõiki pakutavaid võimalusi. Võtkem võiduks kaasa rohkem kui minimaalselt kohustuslik.