14. septembril juubelit pidava Lauri Kärgi erialane kogemus on mitmekülgne. 1979. aastal lõpetas Kärk filmiteaduse erialal cum laude üleliidulise riikliku kinematograafia instituudi Moskvas. 1979–1994 töötas Kärk Tallinnfilmis toimetajana ning oli näiteks filmiklassikasse kuuluvate mängufilmide «Naerata ometi» ja «Sügis» ning nukufilmi «Kapsapea» valmimise juures. Kärk on olnud Eesti Vabariigi kultuuripreemiate komisjoni ja Eesti kultuurkapitali nõukogu liige ning on Eesti kinoliidu liige. 2013. aastal sai Kärgist Eesti filmi instituudi nõukogu aseesimees. Märkimisväärsed 24 aastat on juubilar lugenud filmiajaloo kursusi Tartu ülikoolis.

Kui Kärgiga esimest korda kokku puutusin, sai selgeks, et ta sobib oma kohale nagu rusikas silmaauku. Isegi tema vuntsid meenutavad veidi mõne vesternikangelase omi – väga sobilik, arvestades, et kursus algas mitmenädalase sissevaatega vesternide maailma. Tal on võime seletada käsilevõetut üldistavalt, kuid sellegipoolest põhjalikult. Loengutes ilmneb tema kadestusväärne analüüsivõime ja loojutustamisoskus. Sageli jõuavad loengud nii märkamatult lõpuni, et ei jõua ära imestada, kuhu poolteist tundi kadus. Seepärast ei ole üllatav, et Kärgi filmiteaduslikke ja -kriitilisi kirjatöid on avaldatud paljudes väljaannetes ning mitmeid neist on peetud ka preemia vääriliseks.

Tänu mitmekesistele kogemustele, suurele töötahtele ja huvile on Kärgil kadestusväärsed teadmised nii filmiajaloost kui ka filminduse tehnilisest küljest. Filmide rägastik on tema jaoks reeglipärane süsteem, milles ta orienteerub muljetavaldava kergusega. Ühtlasi teeb Kärk tänuväärset tööd eesti filmi ajaloo vajaliku korrastatud tervikkäsitluse loomisega. Filmiajaloo kursused on pakkumine, millest ei saa keelduda – Kärgi loengud tekitavad nimelt mõneti sõltuvust. Mida rohkem kursusi kuulata, seda enam hakkad filmikunsti üldpilti ja seni varjatud tasandeid mõistma. Kuulajaid jätkub igatahes Kärgi loengutesse tänini palju.

Kärk on praktilise meelega ja suunab energia eelkõige nende harimisele, kes filmiajaloo vastu ise huvi tunnevad. Vähem entusiastlikke üliõpilasi ei vaeva Kärk üleliia, kuigi niisama ka läbi ei lase, annab nii mõnegi puudujäägi andeks, kuid töösse peab tõsiselt suhtuma. Vahel meenutab ta õpetaja Lauri, see nimigi istub kummaliselt hästi. Temaga on lihtne suhelda, kuna vastusi ja selgitusi jagab ta alati kohusetundlikult, arusaadavalt ning põhjalikult. Lisaväärtus on Kärgi leidlik huumorimeel. Mäletan teda kunagi loetud kildu meelde tuletamas, et Hollywoodi algusaegadel nn Edisoni trustile vastandunud iseseisvad filmitegijad valisid lääneranniku muuhulgas seepärast, et «Mehhiko piir oli lähedal, juhuks kui midagi viltu peaks minema,» ise seejuures muheledes. Meeldiv on näha, et Kärk ei ole pika tööstaaži jooksul erialast rõõmu kaotanud.

Kärk suhtub üliõpilastesse inimlikult ja sõbralikult ning julgustab neid võimaluse korral kursuse ülesehitust täiustama. Teistega arvestav suhtumine on Kärgi juures iseäranis positiivne omadus ning tõstab ta esile kui igati innustava õppejõu, seda enam, et juubilari enda siiras huvi filmikunsti vastu ei näi hääbuvat. Ta on teadlane, aga ikkagi inimene.

Kolleegide ja üliõpilaste nimel TÜ maalikunsti magistrant Maarja Nõmmik