Sügis on justkui sama nagu igal aastal, kuid meeleseisund tundub iga kord olevat uus. Algab igatsev aeg, mil elu pöördub jälle sissepoole. Välised tegevused-toimetused asenduvad pigem tubaste ja vaimsematega. Kes tuleb suvetöölt tagasi kooli, kes naaseb puhkuselt tööle. Mis see sügis siis on – proloog talvele või epiloog suvele? Eks igal hetkel algab ja lõppeb miski, kui üldse tahta aega niiviisi piiritleda. Mina leian, milleks küll. On üks kulg ja pidev muutumine. Vähemalt näib see nii, kui silmitseda punaseks tõmbuvaid pihlakaid või sügistuules kolletuvat viljapõldu, mis veel hiljuti rohetas ja vohas.

Päike käib jälle madalamalt, õhus on mõnede soojemate kiirte vahel juba päris kõhedat kargust. Suureneb kontrast nii öö ja päeva vahel kui ka maastiku toonides metsadel ja põldudel. Võiks öelda, et tajugi on mõnevõrra kontrastsem ja emotsioonid elavamad kui sumedal suvel.

Uitasin hiljuti maal metsas ringi. Jäin seisma suurte tormist murtud puude rea ette. Silmitsesin nende mullaseid taeva poole õieli juuri ja suurt musta auku, mis puust veel maa sees järel. Just oli sadanud ning päike tuli välja ja mustikasel samblal helkis sädelev veeloor. Kõrvaklappides hakkas mängima Arvo Pärdi «Tabula rasa». Minu jaoks on see teos saanud aastate jooksul üheks sügise sümboliks. Ja seda eriti tänavusel mihklikuul, mil ümbritsev saab tavalisest veel suurema tähtsuse.

Seal niiviisi seistes, kuulates ja vaadates, leidsin end mõttelt, et tühjus polegi mitteolemine, kõige puudumine, vaid lihtsalt suutmatus leida otsitavat. Kas leht, millelt tekst kustutatud, on veel seepärast puhas? Kui pidevalt midagi otsida, võib selle kitsa fookuse ümber kõik muu märkamata jääda. Nii juhtus ka Tammsaare raamatus poisiga, kes liblikat taga ajades terve aasatäie lilli maha tallus.

Arvan, et ükski kogemus pole päris sama, mis eelmine. Mõned kogemused on lihtsalt omavahel sarnasemad kui teised. Ka on iseasi, kui palju me suudame märgata uut kõige vana ja harjumuspärase kõrval. Vahel on vajadus uue ja harjumatu järele suurem.

Alustan ise sel aastal oma 16. kooliaastat. Võiks öelda, et sügisel kooli minek on mulle saanud tugevaks harjumuseks. Samas teen seekord midagi nii harjumuspärast enda jaoks täiesti harjumuspäratul viisil – nimelt lendan sügisel vahetusüliõpilaseks Belgiasse. Niisamuti on mitmed teisedki tudengid minu kõrval otsustanud minna tudeerima välismaale. Kuigi jääb mulje, et see on praeguse aja tudengite seas nii tavaline, siis ometi isiklikus plaanis on see väga tähtis samm. Olen näinud minejate silmis üllatavalt tugevaid emotsioone ja sentimentaalsust. Jään oma lendu ja sealset elu huviga ootama. Eelkõige igatsen uut keskkonda, mis virgutaks meelt, kui mõte tahab jääda harjumuspäraseid jälgi kõndima.

Õnneks on meil enamasti päris palju võimalik valida, kui tavapäraselt elada soovime. Kes tahab üksluiseks kiskuvasse päeva tuua uut, peaks harjutama tähelepanu hajutama ja hoidma meelt kirkana, kui keskkond enam nõutud vaheldust ei paku. Kes aga satub uude keskkonda, hakkab järsult otsima endas üles seda harjumust, vana head tunnet, hoides ühtäkki eriti tugevalt kinni sellest kallist, mis on saanud endale harjumuspärasest.

Soovin kõigile, nii neile, kes oma sügist teed Eestimaal jätkavad kui ka neile, kes kaugemal õnne otsivad, vana ja uue harmooniat, et kumbagi ei jääks liiga väheks ega saaks ka ülearu.

Eestimaal on praegu on aga parim aeg võtta endaga kaasa keegi harjumuspäraselt kallis ning minna koos metsa, korjata endale üks pangetäis seeni, avastada sügise ilu ning otsida kõike tavapäratut, uut ja huvitavat ka ammu tallatud ja selgeks õpitud radadelt.