Alustasin toimetajana oma teist aastat UT ajakirjas teadmisega, et elu jätkub umbes samas rütmis nagu möödunud aastal, vähemalt nii oli mul plaanis. Kuid mida augusti lõpu poole, seda rohkem tekkis lauale uusi võimalusi. Ma mõtlesin sügavalt järele ja langetasin otsuse, mida näete ja tajute juba oktoobrikuu numbris.

Ajakirjandus on minu kirg, ajakirjanikuks olemine aitab leevendada mu uudishimu, rahustab õiglustunde tagaajamist ja paneb mind argumenteeritult mõtlema. Analüüsisin möödunud aastat ja seda, kui kaugele ma suutsin enda ja ajakirja piire nihutada. Usun, et ajakirja tase oli ühtlaselt hea, püüdsin omalt poolt tuua sellesse teravust ja mitmekülgsust. Sain kõvasti mõtteainet ja lihvida oskusi, kuid ülejäänud juhul rühkisin edasi sama trajektoori mööda. Kui hakkasin enda piire nihutama, tulid ajakirja ja ülikooli piirid ette. 

Keset muutusi ja suuri arutelusid tundsin, et minu käed jäävad lühikeseks. Teemad olid sageli palju laiemad ega mahtunud kogu oma olemuses UT ajakirja, ma olin rahulolematu. Mu meele teeb kurvaks see, et väga paljudel intelligentsetel inimestel meie ülikoolis on oma arvamus, kuid vähesed julgevad selle välja öelda. Ma ei tea, miks see nii on, kuid panen teile südamele, et arutelust sünnivad otsused. Kui endal õigel ajal häält ja küsimusi pole, siis ei tasu pärast ka kiruda, kuna otsused ei oota, vaid nõuavad vastuvõtmist.

Mind pani sügavalt selle kõige üle juurdlema käesoleva numbri persoon Tanel Visnapuu. Nobelistidega kohtumiselt võttis ta kaasa ühe mõttetera, mida nüüd ise pisut laiendan. Tema sõnul peaksime mõtlema, missuguse tahtmise ja meeleoluga tööle läheme: igal inimesel on oma koht, kus ta tunneb ennast vajaliku ja rahulolevana. Teaduslikud tippsaavutused ei teki sundimise peale, need tekivad uudishimust ja sellest, et veedad laboris endale märkamatult tohutult aega, sest sul on niivõrd põnev.

Sellist põnevust mäletan ma magistriõpingutest ühiskonnateaduste instituudis, kui arutlesime professor Halliki Harro-Loidi ja kaasmagistrandi Brit Laagiga ajakirjandusteooriate teemal või kui istusin oma magistritöö juhendaja Marju Himma-Kadakaga mitmeid tunde kabinetis, arutades, kuidas tööle lisaväärtust anda. Samasugust põnevustunnet tekitas mu esimene kogemus reporterina Eesti Päevalehe sporditoimetuses, mille järel teadsin, et langetasin 7. klassis õige otsuse – see on tõepoolest see, mida tahan teha. Ma ei tea, kuidas 13-aastasele tüdrukule pähe torkas, et temast saab ajakirjanik, aga ma olen väga rahul.

Minu jaoks ei ole olemas häid ega halbu kogemusi, kõik teeb mind targemaks ja tugevamaks, kui olen täna. Lähen järgmiste kogemuste jahile, kätte on jõudnud aeg vahetada väljaannet. Jätan maha osakonna täis sõbralikke ja ühtehoidvaid inimesi, kellele soovin edaspidiseks ainult parimat.  

Järjekordselt sai selgeks, et kui plaanid on paigas, siis ei jää maailm seisma ega ole muutumatu, isegi siis, kui ma nii arvasin. Soovin igale lugejale julgust, tahtejõudu, pealehakkamist ning suurepärast esimest koolikuud!