Minu arvates on üks olulisemaid asju tänapäeva maailmas see, et inimene usuks iseendasse, ei kõhkleks üleliia, oleks tema ise ning püüdleks oma unistuste poole. Seda kõike seetõttu, et iga asja üle dramaatiliselt kurtmine väsitab nii ennast kui ka kaaskodanikke. Depressiivsus muudab nii iseenda kui ka lähedaste elu komplitseeritumaks ning pingerohkemaks. Samuti on pidevalt pahural või depressiivsel inimesel ühiskonnale raske kasulik ja väärtuslik olla.

Kõige negatiivsemad nähtused praegusaja ühiskonnas on Venemaa agressioon Ukraina vastu, Ebola viiruse puhang Aafrikas ning Ameerika Ühendriikide ning äärmuslike islamistide vastasseis. Venemaa agressioon Ukrainas tekitab ärevust ja ebakindlust peaaegu kõigis lääneriikides. Eriti tugevalt mõjutab see riiklikku julgeolekut endistes Nõukogude Liidu ning idabloki maades. Eriti aktuaalsed on neist kolmest probleemist kaks esimest, islamistidega on pinev vastasseis õhtumaadel, eriti USA-l, olnud aga juba kümneid aastaid.

Eesti riigi ja eestlaste jaoks ongi eelmainituist kõige enam ebakindlust ja ärevust tekitav Ukrainas toimuv. Ükski tõeline eestlane ei soovi NSV Liidu aegu ja 20. sajandi sündmusi meenutades taas olla Venemaa koosseisus. Minus on siiski usk, et Venemaa ei trügi meie kodumaale oma armeega «referendumeid» korraldama või teisi venelasi «kaitsma». Seda usku tekitavad kuulumine NATO-sse ja Euroopa Liitu. See, et Eesti on üks endise idabloki kõige arenenum ja rahvusvahelises suhtluses võimekaim riik. Samuti ka läänemaailma vastumeelsus Venemaa imperialistlikku poliitika vastu ja selle tauniv hoiak Venemaa agressioonide suhtes Ukrainas.

Ebola viirus, millele veel leiutatakse efektiivset ravimit, on pead tõstnud eriti just viimaste kuude jooksul. Siiski on suremus 2014. aastal Ebolasse võrreldes eelmiste puhangutega väiksem. Euroopa jaoks oli ehmatav see, kui üks juhtum leidis aset ka Saksamaal, kus viirusesse haigestus Aafrikast tulnud naine. Õnneks pole sellele järgnenud ainsatki uudist Ebola viirusepuhangute kohta Euroopas, seega on selle leviala sisuliselt vaid ühes maailmajaos. Ettevaatusabinõud on nii ohtliku ja letaalse viiruse puhul siiski ülimalt vajalikud. Haigestunud tuleb kiiresti karantiini panna, meditsiinitöötajatel peab kindlasti olema spetsiaaline kaitserõivastus ning muude maailmajagude inimestel peaks olema keelatud reisida Ebola levimisala piirkondadesse.

Probleemiks ühiskonnas võib lugeda loomulikult ka tööpuudust. Eriti suur on see arengumaades, ent Eestigi ei saa võrdluses teiste arenenud Põhjamaadega, näiteks Norra ja Rootsiga, hõisata. Ent ka tööpuuduse vastu saab nii mõndagi ette võtta, näiteks korraldada motivatsioonikoolitusi pikalt tööta olnud inimestele ja nendele, kel pole veel esimest töökogemust, teha selgitustööd, et ettevõtted, kauplused või ka eraisikud võtaks osalise töövõimega inimesi meelsamini tööle. Ettevõtetel ja firmadel võiks tekkida suurem usaldus ja usk osalise töövõimega inimestesse, sest paljud nende seast on tegelikult andekad ja kindlatel erialadel vägagi võimekad. Samuti tuleks kasuks, kui juba noorukid saavad hankida töökogemusi varakult, et neil edaspidises elus oleks tööturul suuremad võimalused läbi lüüa. Noortele võiks luua veelgi enam suviseid ja hooajalisi praktikakohti, kas või pisikese tasu või miniauhinna eest. Muidugi võib ka korraldada töötasuta praktikaid: sellisel puhul motiveeriks noori nii töökogemus, võimalus tutvuda uute inimestega kui ka võimalus tunda end gruppi kuuluvana.

Optimistliku inimesena näen hoolimata kõigest negatiivsest praeguses ühiskonnas ja maailmas selgelt rohkem ikkagi positiivset. Alustades kas või sellest, et inimesed on üldiselt igas maailmajaos sotsiaalsed, abivalmid ning teistega arvestavad indiviidid. Nüüd, kus infovahetamine on muutunud eriti kiireks ja tõhusaks, on inimeste headust ja lahkust rohkelt näha internetimaailmas.

Minu meelest on igati positiivne näiteks praegu vägagi populaarne Ice Bucket Challenge, mille abil kogutakse annetusi amüotroofilise lateraalskleroosi ravimisvõimaluste uurimiseks. Heategevusaktsioonis on peale lahkete ja südamlike riikide tavakodanike osalenud ka mitmed tuntud inimesed, nagu näiteks Naomi Campbell, Taavi Rõivas, Victoria Beckham ning Donatella Versace. Erinevalt sarnase ülesehitusega alkoholijoomismängust, kus samuti anti videos järg üle järgmisele kolmele inimesele, on Ice Bucket Challenge karastav, tervislikum ning inspireerib inimesi üle maailma annetama raha heategevusele. Üleüldse on minu arvates enamik inimesi loomult heatahtlikud ja abivalmid, kui neil pole just rasket isiksusehäiret või seljataga väga keeruline lapsepõlv, mis on muutnud nende loomuse karmiks ning jäiseks.

Mulle sümpatiseerib meie maailma ja ühiskonna juures see, et on suudetud säilitada mitmeid toredaid traditsioone: tõstan esile näiteks Positivuse muusikafestivali ning loomulikult Eestimaa jaoks väga erilise tähendusega üldlaulupidude traditsiooni, mis ulatub 19. sajandisse.

Suurepärane sportlik traditsioon on olümpiamängud, mis said alguse antiikajal Kreekas. Nüüdisaja olümpiamängud  leiavad aset alates 1896. aastast iga nelja aasta tagant. 1930. aastatel sai alguse tava pidada jalgpalli maailmameistrivõistlusi, mis on kasvanud suurimaks spordiürituseks olümpiamängude järel, samuti toimub iga nelja aasta tagant ka jalgpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniir, mille puhul märgiks ära, et hiljuti võeti vastu otsus kasvatada finaalturniirile pääsevate tiimide arvu 16-lt 24-le. Seega on nüüd võimalus ka Eesti koondisel, kes tegi 2012. aastal hiilgava EM-i valiktsükli ning jäi alles play-off-ringis skandaalse (mäletame veel kõik kohtunik Viktor Kassaid) 0:4 kaotuse tõttu Iirimaale finaalturniirilt välja. Meil on igati kõrged lootused juba seoses 2016. aasta EM-i valiktsükliga, ainult Inglismaa on meeskond, kellega Eesti sellest alagrupist pole oma senise jalgpalliajaloo jooksul kordagi suutnud viikigi kätte saada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et muidugi leidub ühiskonnas ka negatiivseid, kurbi ja häirivaid nähtusi, ent nagu öeldakse optimistide kohta, siis nende jaoks on veeklaas pooltäis, mitte pooltühi. Mina olen optimist ning näen maailmas palju rohkem enda jaoks positiivset, põnevat, säravat ja helget kui negatiivset ja muserdavat. Olgem optimistlikumad!