Täiskasvanud õppijate magistrantuur venib ennekõike lõputöö kirjutamise faasis, ent selle protsessi oluline probleem on ka juhendajate ülekoormus, leidis äsja hariduskorralduse alal magistritööd kaitsnud TÜ karjäärinõustaja Kristel Lään.

Võrreldes näiteks doktorantidega on täiskasvanute (25-aastaste ja vanemate tööl käivate inimeste) avatud ülikooli vormis õpinguid maailmas akadeemiliselt uuritud pigem vähe.

Kristel Lään võttis oma väikesemahulises kvalitatiivses uurimuses vaatluse alla ennekõike magistritöö kirjutamise protsessi. Teisisõnu õpingufaasi, kus vähemalt Eesti ülikoolides katkeb magistrantuur kõige sagedamini. Põhjapanevaid järeldusi tema töö – pooleaastase vahega läbi viidud kaheosalised intervjuud tosina TÜ magistrandiga – valimi väiksuse tõttu ei võimalda. Ent toetudes ka enda kümnendipikkusele nõustamiskogemusele, peab Lään magistrantuuri mittelõpetamist Eestis üsna arvestatavaks probleemiks.

«Arvan, et see teema on päris tõsine, ja mitte ainult avatud ülikooli õppes, kuigi seal ikkagi rohkem,» ütleb ta.

TLÜ sotsioloogi Triin Roosalu ja tema kolleegide mulluse uurimuse «Täiskasvanud õppijad Eesti kõrgharidussüsteemis» järgi moodustasid täiskasvanud 2011. aastal enam kui kolmandiku Eesti üliõpilastest, seejuures peaaegu pooled kõigist magistrantidest. Ligi viiendik kõigist õppijatest olid seejuures vanemad kui 41 aastat. Umbes pooled täiskasvanutest õppisid sotsiaalteadusi, ärindust või õigust ning enamasti täiendati end tööga samas valdkonnas.

Kristel Lääne intervjueeritud 12 tudengit õppisid hariduskorraldust, ärijuhtimist ja strateegilist juhtimist. Nende vanus oli vahemikus 30 kuni 53 aastat, valdavalt olid nad naised ning viimati tasemeõppe läbinud nii üsna hiljuti kui ka enam kui kolm kümnendit tagasi.

Magistritöö õigeaegse eelkaitsmise ja kaitsmiseni jõudis tema tosinast intervjueeritavast vaid neli.

Koostööst juhendajaga

Intervjuud toetasid arvamust, et täiskasvanud õppijad tulevad ülikooli selgete ootuste ja hoiakutega. Kuna täiskasvanud õppija eelmine järjepidevam õppimiskogemus võib ulatuda aastakümnete taha, võib see tähendada kahanenud õpivõimet. See omakorda tingib soovi n-ö selgepiirilisema struktuuri järele, mis «paneks neid tundma, et neid õpetatakse,» räägib Lään.

Samas räägiti intervjuudes soovist õpiprotsessis vahetumalt kaasa rääkida, nagu ka sellest, et instituudid võinuks nende eelnevat töökogemust kasutada näiteks bakalaureusetudengite õpetamisel.

Sarnase järelduse on varem teinud ka Roosalu jt: täiskasvanud õppijail tuleb võimaldada õpiprotsessis rohkem kaasa rääkida.

Teisest küljest pidas enamik Lääne intervjueeritavaid end küll esialgu iseseisvaks, eneseteadlikuks ja ennastjuhtivaks õppijaks – ent teise intervjuu ajal koorus välja ikkagi rida probleeme, ennekõike aja- ja motivatsioonipuudus.

«See näitab, et võib-olla nad ei olnudki nii ennastjuhtivad,» arutleb Lään. «Ühelt poolt oodati õppijakeskset lähenemist, aga magistritöö koostamise protsessis just õpetajakeskset.»

Esialgu ootasid magistrandid ülikoolilt paremat süsteemi magistritöö juhendaja leidmisel; hiljem aga kujunes keskseks probleemiks juhendajate suur töökoormus.

Lään viitab töös teistes riikides läbi viidud uuringutele, mille järgi on õnnestunud magistritöö üks oluline mõjur hea juhendamine – teisisõnu, juhendaja aktiivne kaasatus lõputöö valmimisse. Sageli aga tegutsevad juhendaja ja tudeng lihtsalt eri eelduste alusel.

Lääne intervjueeritavad kurtsid suhtluse meilipõhisuse üle, mis sageli tähendas lihtsalt vähem tagasisidet magistrandile.

«Koostöö on väga minimaalne,» leidis üks küsitletu. «Ma ei teagi, miks isegi, võibolla sellepärast ka, et mul on see töö üsna algusjärgus. Ma ei taha tülitada inimest, kes on väga hõivatud, mingisuguste väikeste lõikudega.»

«Kahel korral ma olen püüdnud meilitsi täpsustada, et kuidas me edasi läheme ja nendele meilidele ma polegi vastust saanud,» rääkis teine.

Lisaks oodati ülikoolilt suuremat paindlikkust tähtaegade mittetäitmise osas – aga ka üldse suuremat koolipoolset huvi, kui magistrandil töö tegemine venib. Teise intervjuu ajaks hakati mõtlema ka karjääri- ja üliõpilasnõustaja külastamisele.

Vanematel magistrantidel koorusid õpinguaja lõpuks puhuti välja ka probleemid inglise keelega. Ülikoolilt loodeti prantsuse-, saksa- ja venekeelseid õppematerjale, mida aga polnud.

Hajuv huvi

Varasematele plaanidele vaatamata leidsid intervjueeritavad magistritöö kirjutamiseks sageli aega alles õpingute viimasel semestril. Viidati, et andmete hulk osutus oodatust suuremaks ja töö kirjutamine keerulisemaks. Pinnale kerkis ka mõtteid teema vahetamisest – seotuna sellega, et sarnaselt erialale valivad täiskasvanud õppijad sageli ka lõputöö teema, mis haakub nende tööga.

«Juhtus see, et kolmanda semestri ajal ma tööalaselt lahendasin selle küsimuse enda jaoks ära,» nentis Läänele üks küsitletud magistrant. «See teema oleks minu jaoks nagu ajaloo maha kirjutamine, sest me oleme juba n-ö lahendi leidnud ja suuresti juurutanud.»

Planeerimisraskuste kõrval leiab aga just siit teise olulise põhjenduse sellele, miks töö valmis kirjutamisega õigupoolest kiirustama ei peagi: diplomi ehk «paberi» järgi ei pruugi olla «karjuvat vajadust», või on huvid õpinguaastail lihtsalt muutunud.

«Kas mul on vaja seda tööd teha, kui ma sellest valdkonnast olen praegu eemaldunud,» mõtiskles üks vastajatest.

Kristel Lään pakub, et kuna õpingud jäävad enamasti venima just lõputöö kirjutamise faasis, pärast kohustuslike ainete läbimist, võiks magistritöö koostamist ja kavandamist õpetada juba esimesel aastal. «Milliseid etappe mööda seal käia – sellise planeerimise õpetamise saaks õppetöösse sisse viia,» arutleb ta.

Teisalt viitab ta Norra Bergeni ülikooli praktikale: individuaalse juhendamise kõrval on ka 2–3 juhendajaga ühised nõustamisgrupid ning lisaks saavad magistrandid ka ise regulaarselt kokku, et üksteise töö valmimise protsessi jälgida ja toetada.

Sarnast praktikat esineb ka Tartus, ent usutletud kurtsid selle puudumise üle. Tudengite omavaheline toetamine ja tagasiside oleks vajalik ka õppejõudude ülekoormatuse taustal, mõtiskleb Lään.

Ühiskondlik surve

Viitan Läänele juhtumeid, kus pere kõrvalt ülikooli tulnud neljakümnesed küll õppekava läbivad – ent teevad seda meeleravimite toel. Kas sellises valguses ei paista kangekaelne enesetäienduse-kihk ülepingutusena, mille hind on liiga karm?

«Ühiskondlik surve on kõrghariduse osas küll,» mõtiskleb Lään. «Eesti oma väiksuses paneb haridusele tohutult rõhku, mis pole ju vale. Aga eriline aura antakse just kõrgharidusele, mis peaks siis tagama tohutult hea elu – samas kui tööturul on teatud sektorite ületootmine ja võib-olla oleks juurde vaja hoopis oskustöölisi.»

Lään on nõustajana töötanud kümme aastat, sellest kaheksa Tartu ülikoolis.

«Nõustajana näen inimesi, kes tulevad ülikooli vanemate või ühiskonna survel. Neid ei huvita see, mida nad siin teevad. Eks lähevad nad siis pärast ülikooli õppima n-ö enda jaoks.»

Magistritöö kirjutaja peamised probleemid

Kristel Lääne uurimuse põhjal kogesid täiskasvanud õppijad magistritöö kirjutamise protsessis peamiselt järgnevaid probleeme:

• ebaühtlane õppekoormus ja suur koormus;
• keeruline õppeinfosüsteem;
• ebaselged ja jäigad nõuded;
• ebaselge hindamissüsteem;
• juhendaja leidmine;
• juhendaja kõrge hõivatus;
• magistritöö teema vahetamine;
• puudulik inglise keele oskus;
• sobivate allikate leidmine ja kirjanduse kättesaadavus;
• akadeemiline kirjutamine;
• aja- ja motivatsiooni puudus.