Mööduval õppeaastal oli Tartu ülikooli vabade kunstide professor maailmakuulus helilooja Arvo Pärt. Seminarisarja «Sõna ja muusika» Pärdi loomingust viis läbi Eesti muusika- ja teatriakadeemia professor Toomas Siitan.

Toomas Siitan, olete ise kirjutanud, et Arvo Pärdi muusika olemuslik siht on vaikus. Helilooja on aga öelnud, et tema oma muusikat reeglina ei kommenteeri. Kas juba algusest peale oli selge, et Pärt on esimene vabade kunstide professor, kes ise loenguid ei pea?

Jah, see oli tema tingimus. Pärti kutsuti ülikooli juba aastaid, ta keeldus alati ettekäändega, et ei ole loengupidaja ega armasta oma muusikast rääkida. Tema väljendusvahend on heli ja ta räägib nii vähe kui võimalik. Ma saan sellest väga hästi aru, kuna Pärt on niivõrd tundlik oma loomingu ja ka sõna suhtes üldse.

Tal ei ole kunagi olnud loengupidamise kohustust ega kogemust. Pärt saab väga hästi aru, et sõnaline ja teoreetiline retseptsioon on oluline, aga see ei saa tulla tema enda poolt. Tema on selleks oma loomingule natuke liiga lähedal ja küllap on need tähendused tema jaoks ikkagi hoopis teised. See, mis on päriselt sees, ega seda ikka ei öelda. See, et Margit Sutrop suutis Arvo Pärdi lõpuks ära rääkida, on väga suur asi.

Loengusarja tipphetked olid need, kus helilooja oli ka ise kohal ja luges oma loomingupäevikutest katkeid. Ma tean, kui sügavalt ta kõhkles ja kaalus, kas ta üldse tohiks neid esitada, mismoodi ja kui palju, aga ma arvan, et publiku jaoks tähendas see ka kõige rohkem. Vähemalt internetis on neid loenguid kaugelt kõige rohkem vaadatud.

Professor Sutrop ütles sügisel sarja avaloengul, et Tartu ülikoolis kui universitas’es on hea võimalus Pärdi loomingut eri valdkondades lahti mõtestada. Kas teadmine, et seminaril saavad osaleda kõrvuti väga erineva taustaga üliõpilased, tegi loengute ettevalmistamise raskemaks?

Raskemaks muidugi, aga samas ka huvitavamaks. Ma olen harjunud loenguid pidama muusikutele ja tean, mis sõnavara, lähenemisviisi, analüüsimeetodiga saab neid kõnetada. Muidugi pean sellise eriilmelise publiku ees, kus on kõrvuti näiteks matemaatikud, filosoofid ja füüsikud, ennast ümber orienteerima, aga see on põnev väljakutse. Ma olen alati nautinud võimalust teistsugusele publikule rääkida ja mul on hea meel, kui ma suudan ka neid kõnetada.

Kuidas valisite välja loenguteemad, millest rääkida?

Üldiselt sekkusid Pärdid loengusarja ülesehitusse võrdlemisi vähe. Tutvustasin alati neile oma plaane, aga olin otsustes ikkagi väga iseseisev. Mul oli hea meel, et nad mind sedavõrd usaldasid ja et sain alati nõu küsida. Aga ega see loengute kokkupanemine lihtne ei ole.

Alustasin teekonda sügisel kronoloogiliselt. Alguses oli see hädavajalik, kuna Arvo Pärdi kaks loomeperioodi on väga erinevad. Hästi huvitav on olnud ka endale selgitada, kuidas üldse saavad nii erinevad teosed olla ühe ja sama inimese loodud. See oli ka põhjus, miks ma tahtsin alustada modernismist. Ma usun, et selles mõtlemises on juured, mis tõid Pärdi selleni, kus ta täna on. Mingid põhietapid oli vaja alustamiseks läbi käia. Aga kevadsemestril keskendusin pigem olulistele märksõnadele ja teemadele, mis on läbi Pärdi loomingu olulised olnud.

Meil on ka varem olnud vabade kunstide professorid kaks heliloojat, Veljo Tormis ja Helena Tulve. Mida just Pärdi loomingu tundmaõppimine võiks üliõpilastele lisaks anda?

Need kolm on väga suurepärased ja ka väga erinevad heliloojad, iga uue tahu tundmaõppimine on huvitav. Pärdi looming on kuidagi eriliselt universaalne. Ta ei ole niivõrd seotud rahvuslikkusega nagu näiteks Tormis, ega ka kohaliku komponeerimise traditsiooniga. Ta on ainulaadne terves maailmas ja sellevõrra ka universaalsem.

Pärt on ääretult kaasaegne, aga tema mõtlemisviisis ja komponeerimises on palju jooni, mis seovad teda rohkem sajanditetaguse muusika kui tänapäeva modernismiga. Aga samas oli tema modernism teise suunaga kui tema eakaaslastel.

Minult on palju kordi küsitud, mis on Pärdi seos eestluse või kohaliku traditsiooniga. Seda on võimatu defineerida, aga samas ei saa ka öelda, et seda ei ole. Pärdi fenomeni sündimine on olnud võimalik ju ainult siin, meie oludes. Ka helilooja ise on öelnud, et ta elas suure osa oma elust nõukogude režiimis ja ilma selleta ei oleks ta saanud selleks, kes ta praegu on.

Kes on Arvo Pärt praeguse Eesti või maailma muusikaajaloo kontekstis?

Ta on täna ilmselt ainus helilooja Eestis, kes on ennast maailma muusikaajalukku kirjutanud. Meile endile võivad tähtsad olla ka näiteks Tobias või Tubin, kahtlemata on neil ka suur Eesti piire ületav kontekst. Aga ainus meie helilooja, keda mainitakse maailma suurtes muusikalugudes, on ikkagi Pärt. Palju on juttu olnud ka sellest, et ta on tänapäeval kõige rohkem esitatud elav helilooja, aga tegelikult on see statistika isegi puudulik, sest puudutab ainult orkestrimuusikat. Kui sinna juurde lisada ka koorimuusika, oleks ta veel rohkem teistelt eest ära.

Tõesti, Pärdi muusika sobib nii kontserdisaali kui ka koorifestivalidele, aga seda on kasutatud ju ka täiesti tänapäevastes filmides.

Just, tal on väga lai kuulajaskond, keda ta kõnetab. Neid inimesi on tohutult palju. Näiteks Lõuna-Ameerikas, Mehhikos on viimasel ajal toimunud festivalidel võetud Pärt vastu tõeliselt suure sõnumitoojana. See on jah, omaette fenomen, mida vist keegi ei suuda ära seletada.

Paljud on ka kadedad või kriitilised ja leiavad, et Pärt nii-öelda võtab publikut lihtsate vahenditega. Ma arvan, et see on üsna ebaõiglane. Kes vähegi on lähedalt näinud tema tööprotsessi, teab, et see on kõike muud kui lihtne ja pealiskaudne. Nende loogika järgi, kes süüdistavad teda liigses lihtsuses, võiks Pärt sedasorti lugusid toota iga päev mõned. Aga ta komponeerib väga vähe, mõned teosed aastas. Ja nüüd ka järjest vähem. Ta töötab äärmise süvenemisega. Paljud tema olulised teosed on loodud aastatega.

Mis võiks olla teie arvates tema muusikas see, mis puudutab nii paljusid?

Pärt valitseb midagi, mis on seotud heli olemusega. Ta otsib algset harmooniat, mis on kogu maailma inimeseks olemise alus. Ja kuna ta on seda kirglikult otsinud ja leidnud ka mingisugused valemid, siis suudab ta puudutada ka muusikalises mõttes täiesti ettevalmistamata inimesi. Ei ole vaja mingit erilist haridust, et tunnetada puhast energiat, mis selles muusikas on.

Väga tähelepanuväärne on see, kui paljude noorte muusikat on Pärt mõjutanud. Björgi Pärdi-vaimustusest on palju räägitud, aga selle valdkonna kunstnikke, kes teda oma eeskujuks nimetavad, on hämmastavalt palju. Mis see siis lõpuks on, mis neid seob? Nende muusika on ju väga erinev. Aga miski see on. Siim Nestor pakkus ühes oma artiklis välja, et Pärdi austajad vist salaja armastavad üksteist. See on selline seletamatu side, mis ei anna ennast lihtsalt muusikat analüüsides kätte.

Dirigent Eri Klas ütles hiljuti oma juubeliintervjuus, et Arvo Pärt on kõige südamlikum ja lõbusam inimene, keda ta teab. Kas seda on ka Pärdi muusikas aimata?

See on miski, mis teinekord piilub kuskilt nurga tagant. Kes tõsiselt tema muusikasse süveneb, hakkab leidma toredaid vimkasid. Südamlikkus ja lõbusus ning süvenemisvõime ja tõsidus ei ole ju lõpuks üldsegi vastuolus. Pärt on tõepoolest väga veetleva huumorimeelega, ma arvan, et see räägib tema eluhoiaku filosoofilisusest.

Üks märksõnu, mis Pärdiga kindlasti seostub, on tintinnabuli-stiil. Kas seda annab ka kuidagi lihtsalt lahti seletada?

Oo, see oleks ülesanne! Sellest võiks raamatu kirjutada, aga keegi ilmselt ei julge seda ette võtta. Paradoks on selles, et tintinnabuli-stiil on niivõrd lihtne, et tundub, et selle lihtsusega ei ole midagi peale hakata. Aga samas ei suuda seda keegi jäljendada ja selle fenomeni ei ole veel keegi suutnud ära seletada. Võib-olla tuleb see veel aastakümnetega. Ma arvan, et siin taga on suur julgus minna lihtsate tõdede juurde. Väga lihtne on olla keeruline, aga olla lihtne... Ma arvan, et tintinnabuli-stiili taga on julgus vaadata lihtsalt tõele väga ausalt näkku.

Arvo on ise väljendanud soovi, et keegi seda samal viisil jätkaks, aga tal ei ole ühtegi sellist jüngrit. Võib-olla see inimene veel tuleb. Aga samas on päris selge ka see, et iga järgmine teeks seda muusikat pisut teisiti. Igaüks võtab oma isiku tehnikasse kaasa. Lõppude lõpuks on muusikas alati nii. Võime ju ka öelda, et Haydn ja Mozart on kirjutanud samas stiilis muusikat. Mingi maani on see tõsi, aga ometi on see tohutult erinev.

Avaloengul ütlesite, et on kohutavalt raske ülesanne esindada heliloojat. Kuidas on tunne nüüd, seminarisarja lõppedes tagasi vaadates?

Muusikateadlase ülesanne ju ongi püüda panna sõnadesse sõnastamatut. Alati võib küsida, kui kaugele sellega üldse minna saab. Pean ütlema, et olen endas väga kaua Pärdi teemat kandnud ja ei ole eriti söandanud seda tekstideks vormida. Selle ajaga sain kindlasti enda jaoks paljud asjad selgemaks ja ka lihtsamaks mõeldud. Ma ei rääkinud midagi, mida ma varem ei teadnud, aga vajadus need asjad kuidagi lihtsalt sõnastada viivad arusaamises väga palju edasi. Ma ise õppisin selle aastaga tohutult palju ja selle võimaluse eest olen väga tänulik.

Milline on olnud üliõpilaste tagasiside?

Väga positiivne! Palusime neil sügissemestri järel kirjutada lühiessee. Võib ju ette kujutada, et kui õppejõul on lugeda ligi 100 esseed, ei ligine ta neile teab mis vaimustusega, aga mina leidsin väga huvitavaid tekste. Mulle meeldis väga, et kirjutatud ei oldud lihtsalt selleks, et arvestust saada, need olid isiklikud muljed, seosed. Avastasin ühel hetkel, et loen mingeid tekste juba mitmendat korda üle.

Hästi sümpaatne oli, et väga paljud väljendasid mõtet, et see muusika aitab neil iseenesest aru saada, jõuda sissepoole. Minu meelest vastab see väga hästi küsimusele, miks Pärt nii paljudele inimestele korda läheb. Nad leiavad sellest muusikast midagi enda kohta, ja see ongi lõpuks see, mida me vajame.

Kas oskate loengukursuse pidajana soovitada midagi ka järgmisele vabade kunstide professorile?

Merle Karusoo on nii kogenud esineja, ma ei arva, et saaksin talle öelda midagi, mida ta juba ise ei teaks või ei teeks. Aga ma arvan, et sellistel kursustel on kõige olulisem ikkagi rääkida sellest ja ainult sellest, mis endale kõige olulisem on. See vaimustab kuulajat ja loob hea kontakti.

Vabade kunstide professori teatepulga võtab üle Merle Karusoo

Sügisel asub Tartu ülikooli vabade kunstide professori ametisse lavastaja ja eestlaste elulugude kogumise algataja Merle Karusoo. Kursus «Kaevudes. Elude lood kaasakirjutamiseks» baseerub tema kokkupuutel eestlaste ja eestimaalaste elulugudega.

Merle Karusoo on tuntuks saanud sotsioloogilise, dokumentaalse või elulooteatri alusepanija ja eestvõitlejana. Karusood peetakse Voldemar Panso õpetuse ja tegevusliku analüüsi meetodi üheks parimaks asjatundjaks Eestis. Suurema osa oma elust on ta töötanud lavastajana, kuid on olnud ka õppejõud, kirjutanud näidendeid ja uurimustöid.

1980. aastate lõpus hakati paljuski Karusoo algatusel koguma eestlaste elulugusid. Olles 1987. aastal asutatud Pirgu arenduskeskuse mälusektori juht, ennetas ta teadusajalukku läinud mälestuste massikogumisi. Varase tegevuse käigus juurutas Karusoo nn empaatilise eluloointervjuu metodoloogia, mis oli eeskujuks hilisemale eluloouurimisele. Ta problematiseeris ühena esimestest ka elulugude kogumise ja kasutamise eetilist dimensiooni.

Karusoo lavalooming jaguneb põhijoones kaheks: dokumentaalse materjali kogumisel ja dramatiseeringutel põhinevad lavastused ning teiste autorite tekstidel põhinevad lavastused. Tema dokumentaalteatri põhivormiks on monoloogid, mille kaudu saavutatakse maksimaalne siiruse mulje. Neid monolooge on ta nimetanud ka (üles)tunnistusteks, mis vajavad loomulikult ka (ära)kuulajat ehk vaatajat, nii et teatrisituatsioon muutub olemuslikult tähtsaks.

Elulooteatri etendustel on rahvuskehandi ja -psühholoogia seisukohalt teraapiline ja lepitav tähtsus. Karusoo ise on seisukohal, et töö, mida ta teeb dokumentaalse materjaliga, mahub reservatsioonideta sotsiaaluuringute alla. Tööd, mida ta teeb lavastajana, võiks aga nimetada sotsiaaltööks, sest mitmed ta lavastused käsitlevad sotsiaalselt tundlikke teemasid, näiteks noorte seksuaalelu, narkootikumid, vägivald, sõda, ning esitlevad ühiskonnas marginaliseeritud rühmi: küüditajad, mõrvarid, sõdurid, immigrandid jne.

Näitlejad iseloomustavad teda kui põhimõttekindlat ja maksimalistlikku lavastajat, kelle proove võib võrrelda meistriklassiga. Karusoo töötab väga süsteemselt, kasutades tegevusliku analüüsi meetodit – seepärast on ta ka hinnatud õppejõud teatrikoolides.

Merle Karusoo on pälvinud Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1998), Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2001) ning suure hulga erinevaid teatri- ja näitekirjanduse preemiaid.