Inglismaal käinud teavad, kuivõrd erineb sealne kultuur ja inimeste käitumine meie omast. Pole harv juhus, kui kõnnid jutuhoos britile otsa ja seejärel vabandab tema sinu eest. Samas võib järgmises poes müüja abi pakkudes küsida: «On teil kõik korras?», kui vastad, et ei ole, kõnnib ta naeratades sinust ikkagi mööda. Ennekõike seetõttu, et küsimus on pigem formaalne ja tegelikult eeldab vastust, mida poest saada tahad. Õppisin oma vigadest, elasin sisse ja nautisin üle väga pika aja puhkust. Samas tunnistan ausalt, et sellegipoolest saatsid seda töölained. Esimene soovitus: jätke reisile minnes arvuti koju või blokeerige töökoha e-kirjakast.

Manchesteri kohta lugesin enne sõitu, et tegu on linnaga, mis on väga uhke oma tekstiili- ja puuvillatööstuse üle. Linnast on pärit sellised ansamblid nagu The Smiths, Oasis, Joy Division, The Bee Gees, Take That ja veel paljud teised. Niisiis oli juba ainuüksi nende teadmiste põhjal mõtteid, kuhu minna ja mida teha, palju. Hakkasin moodustama nimekirja, kus olid olemas linnas leiduvad kõikvõimalikud vaatamisväärsused, lisaks jäi mulle silma üks hiigelsuur kaubamaja ja kergelt alternatiivsete sugemetega pood, kus müüakse kõike alates Queeni vinüülplaatidest kuni võrkkostüümide ja sini-kollaste parukateni välja.

Palun laske riiki!

Õhusõit Eestist Manchesteri lennujaama kestis 2 tundi ja 45 minutit, selles ei olnud midagi eripärast: mujale Inglismaa suurematesse lennujaamadesse sõidab lennuk umbes sama kaua. Usun, et paljud teavad, kui suur võib olla lennujaam. Olen kuulnud legende, kuidas väravast peaterminali jalutamine võib mõnes lennujaamas võtta üle poole tunni. Selleks olime ka meie valmis.

Manchesteri lennujaam koosneb kolmest terminalist ja suuruselt on need Lennart Meri lennujaamast pindalast suuremad, välja arvatud kolmas terminal, kus meie maandusime. Kuna Manchesteri lennujaam on pikemate reiside puhul populaarne vahepeatus ja munadepühad algasid samal nädalavahetusel, kui meie saabusime, oli passikontrollini viiv pikk ja kitsas koridor ülerahvastatud. Niisiis polnud meie lihasevenitusel absoluutselt mingisugust mõtet, sest pidime passikontrollini jõudmiseks poolteist tundi ootama. Ma ei uskunud, kui öeldi, et järjekord on umbes 150 meetrit pikk ja neli meetrit lai. Hoolimata takistusest sõitsime umbes kaks tundi hiljem rongiga Manchesteri kesklinna, kuhu jõudmiseks kulus meil lennujaamast vähem kui pool tundi.

Igal juhul soovitan Inglismaad külastaval eestlasel eelistada bussisõidule rongi ja kohe kindlasti panen südamele, et küsimuste tekkides tuleb abi otsida. Inglased on igati abivalmid, isegi siis, kui nad on rongi- või lennujaamas reisijad, mitte töötajad. Muidu võitegi õnnetult oma kohvriga lennujaama jääda.

Rongisõit on minu hinnangul küll kallis, kuid seda väärt. Nimelt on Inglismaa teed küllaltki usjad, liueldes üle maastiku küll suurte jõnksudeta, kuid sellegipoolest hiilgava amplituudiga. Üles-alla, siia-sinna loksumine võib ajada ka tugevama südamega inimesel olemise hellaks. Lisaks on rongisõit ajavõit.

Moekad mehed

Olen harjunud sellega, et Inglismaal riietuvad mehed julgemalt, Eesti mehega võrreldes ka pisut stiilsemalt. Loomulikult aitab sellele kaasa tõsiasi, et riided on seal hooajalisel ladude tühjaksmüümise perioodil naeruväärse hinnaga. Eesti hindu ei anna siinkohal kindlasti võrrelda – meie poodide juurdehindlus on isegi soodusmüükide ajal tohutu. Kuid meeste stiilsus torkas Manchesteris eriti silma, üsna pea sain ka teada, miks.

Nimelt on Manchester tuntud homoseksuaalsete linnaosa poolest. Linnaosa, mis on üpris suur, jääb oma pindalalt üsna vähe alla Tartu vanalinnale, sealt jookseb läbi Rochdale’i kanal, mille äärt palistab välikohvikute rida, kus veedetakse sõbralikult aega pindi joogi kõrval.

Hellitlevalt kutsutakse linnaosa naabruskonda kanali tänavaks. Ajalooliselt oli see väga läbikäidav koht, kuna kanalil liigeldi palju ning tänaval asus linna liikluskese. Küll aga muutus olukord 19. sajandi keskel, kui liiklus kolis kanalilt tänavale ja muud sõiduvahendid muutusid populaarsemaks. Niisiis jäi kanali tänav inimtühjaks. Tänavavalgustuseta ja hämar ala muutus heaks kohaks, kus toona tagakiusatud ja põlu all olevad homod said öövarjus kohtuda. Suureks plussiks on ka asjaolu, et Manchesteri põhilised rongijaamad asuvad kanali tänavale väga lähedal – see on ka põhjus, miks meie sinna ära eksisime.

Oma tähelepanematuse tõttu ei saanud ma esialgu arugi, kuhu me hotelli otsides jõudsime. Küll aga kaunistasid iga hoone esist mingil kujul vikerkaarevärvid ja lõpuks nägin ka silti, mis kinnitas, et tegu on tõepoolest gay-village'i ehk geikülaga. Minu jaoks oli positiivne üllatus, et inglased on oma konservatiivsuses nõnda sallivad. Tunnistan ausalt, et minu jaoks oli pilt väga uus. Emotsioonid avastuse kohta jõudsid kohale hiljem, kui selle linnaosa kohta hotellitoas täpsemalt lugesin.

Kullast kallim

Kui riided on Inglismaal periooditi väga soodsate hindadega, siis kvaliteetne värske toidukaup on seevastu küllalt kallis. Tuttavad inglased ning eestlased, kes on kolinud Inglismaale, tunnistavad justkui ühest suust, et poolfabrikaadid on brittide hulgas populaarsed oma maitsvuse, lihtsa valmistusviisi ja soodsa hinna tõttu. See on teisalt jällegi põhjuseks, miks tänavapildis torkavad silma paljud korpulentsed inimesed. Positiivsem pool on aga see, et inglaste seas muutub üha populaarsemaks vabapidamise (ingl free range) toodete ostmine.

Vabapidamine tähendab seda, et näiteks loom või lind, saab farmis nautida loomulikku sirgumist, ringijalutamist ja tavapärase (ehk lisanditeta) toidu söömist. Selliselt vastandutakse suurtele tootjatele, kes kasvatavad oma loomi ja linde nigelates tingimustes või suisa vangistatuna. Kusjuures, päris huvitav oli omavahel võrrelda lettidel leiduvat haiglast valkjashalli ning punakaskollast vabapidamise kanaliha. Need näevad teineteisega võrreldes silmanähtavalt erinevad välja.

Üsna nukraks tegi asjaolu, et olime Manchesteris, kuid ei näinud Manchester City ega Unitedi jalgpallimeeskonda, ühtlasi jäi meil ära nende tiimide staadionite külastus, mis kannavad nimesid Old Trafford (Unitedi staadion) ja Etihad Stadium (City staadion). Inglased armastavad jalgpalli jäägitult, seega on kohtumisele, mis leiab aset keset hooaega, piletit saada väga raske. Pileteid lihtsalt pole võimalik saada isegi teisejärgulistele kohtumistele. Siit teistele reisijatele-jalgpallihuvilistele soovitus: soetage mängupiletid samal ajal, kui broneerite lendu.

Vaatamisväärsustest tasub Manchesteris külastada kindlasti teadus- ja tööstusmuuseumi, jalgpallimuuseumi, Hardmani ja Crowni väljakut, the Avenued, Manchesteri katedraali ning tartlaste äratundmisrõõmuks on linnas ka mitmeid sildu. Muuseumid on Manchesteris tasuta, soovijad saavad teha annetuse, et väljapanekud edaspidigi uueneks. Soovitan kas või väliselt imetleda ka Manchesteri ooperimaja, see kolossaalne, klassitsistliku  välimusega hoone mahutab 1920 istekohta, ning seda kaunistavad üüratud nikerdised ja kuus sammast.

Kel on poodlemisisu, saab seda rahuldada Arndale’is, mis on tohutult suur kaubamaja, kus on erinevat kraami paljudelt firmadelt. Sellele vastandub suurepärane ja avastamist väärt koht nimega Afflecks – alternatiivsugemetega siseturg, mis on tuntud oma eklektilise indie-kauba poolest.

Kindlasti on põnev seigelda ja süüa lõunat hiinalinnas. Meie külastusajal jäi see küll pisut kahvatuks. Tegu on suuruselt kolmanda Euroopa hiinalinnaga, Suurbritannias on suurem vaid Londoni hiinalinn. Meie nägime aga ainult vinget renoveerimistööd ning paari tänavat, millel olid mõned hiinakeelsete siltidega majad. Astusime sisse ühte söögikohta ja olime nagu kilud karbis: kõik külastajad istusid ühe suure ovaalse laua taga ning ülelaua naabreid lahutas lint, millel liikusid erinevad sushid. Ruum oli tõesti väike ja ainuke asi, mis seal liikuma mahtus, oligi seesama lint.

Liverpool

Manchesterist umbes 35 miili kaugusel asub Liverpool ja sinna saab iga natukese aja tagant rongi või bussiga. Kindlasti varuge päev, et külastada Liverpooli ning saada osa tõelisest biitlimaaniast. Olgu laulud «All You Need Is Love» ja «Yesterday» teile väikesteks märksõnadeks, mida meelel hoida.

Ma ei liialda, kui ütlen, et Liverpool esitleb biitleid iga nurga peal: paljudes kohtades on neist pildid, pubid kannavad biitlitega seotud nimesid, samanimelisi poode ja restorane leiab Liverpoolist rohkem kui küll, paljudes kohtades on suisa The Beatles’i liikmete skulptuurid. Olgu ka mainitud, et neil on John Lennoni nimeline lennujaam. Biitlite fännid saavad kirsiks tordil käia biitlite muuseumis.

Suurema osa oma päevast veetsime Liverpooli loodusmuuseumis, kus mitmele korrusele olid üles pandud eriilmelised näitused. Näha sai nii looduseksponaate kui ka inimajalugu puudutavaid näitusi. Seal käies tuleb kindlasti varuda aega, sest muuseum on mahukas, väga põnev ja interaktiivne.

Liverpool näeb Manchesteriga võrreldes välja ajalooliselt suursugusem ja puhtam. Kui Manchester on oma välimuselt läbi-lõhki ratsionaalne tööstuslinn, siis Liverpool on pisut edevam, selle linnapildis domineerib kultuur, kuigi tegu on samuti tööstus-sadamalinnaga. Muide, 2008. aastal oli Liverpool Euroopa kultuuripealinn.

Manchesteri reis on hea võimalus näha Inglismaa mitte nii korrektset ja puhast nägu. Linnas on eriilmelised majad: tööstushooned asuvad suursuguste nikerdistega majadega vaheldumisi. Linnast õhkub ratsionaalsust, paljud majad näevad välja robustsed, kaugeltki mitte õrnad ega elegantsed. Igati põnev ja omapärane reis, mille soovitan igal Inglismaa imetlejal ette võtta.