Alates 21. sajandi esimese kümnendi keskpaigast, mil uusateismi nimetuse saanud liikumine Ameerikas ja Suurbritannias küllaltki jõuliselt esile kerkis, on akadeemilised ringkonnad näidanud üha suurenevat huvi mittereligioossuse (ingl non-religion või irreligion) eri aspektide vastu. Ehkki uusateismi hoog näikse olevat raugemas, laieneb mittereligioossuse uurimine üha enam ning ateismi kõrval pööratakse tähelepanu teiste mittereligioossete voolude (vabamõtlejate, humanistide, ratsionalistide jne) uurimisele ning kõrvale ei ole jäetud ka aina suurenevat rühma religioosselt ükskõikseid. Euroopa ühe enim sekulariseerunud riigina võib Eesti osutuda selles valdkonnas küllaltki huvitavaks «katsepõlluks».

Mittereligioossus on katustermin eri seisukohtade tähistamiseks, mis on end esmaselt defineerinud religioonist erinemise kaudu. Siia alla kuuluvad ateistid, agnostikud, antiklerikaalid, humanistid, skeptikud, sekularistid, vabamõtlejad, usuliselt ükskõiksed ja veel hulk sarnaste liikumiste esindajaid, kelle seisukohad on üldjoontes võrdlemisi sarnased, kuid rõhk on eri aspektidel. Filosoofiliselt tugineb enamik neist omavahel läbipõimunud, üksteist mõjutavatele ja kohati isegi vastanduvatele seisukohtadele, nt naturalismile (kõike seletatakse ainult loodusseadustega) või materialismile (kõige aluseks on mateeria). Tunnetusteoreetiliselt aga empirismile (igasugune teadmine pärineb kogemusest), ratsionalismile (tõsikindel teadmine pärineb mõistusest enesest, vastandatakse ilmutusele) või skeptitsismile (igasugune teadmine on kaheldav). Viimane neist, tõsi küll, on tänapäeval minetanud oma antiigist pärit nimekaimude radikaalse põhimõtte kahelda kõiges, kuid jõudnud radikaalsusse teises suunas, pidades ainsaks mõeldavaks teadmiste allikaks (loodus)teadusi, ja on seega muutunud filosoofilisest positsioonist metodoloogiliseks seisukohaks.

Oma maailmavaate põhjendamine teaduslikkusega, veendumus (loodus)teaduse kõikvõimsuses ning religiooni ja teaduse väidete nägemine konfliktimudeli raames on tihtipeale omane ka teistele mittereligioossetele vooludele. Ehkki tegu on tänaseks väga levinud seisukohaga, on teaduse ja religiooni konfliktimudel õigupoolest suhteliselt uus konstrukt ja pärit alles 19. sajandist. Enne seda tajuti teadust eelkõige religiooni toetavana ning väljend «teaduslik ateism» oleks põhjustanud ainult naerupahvakaid ja arusaamatust. Iseenesestmõistetavusest hoolimata ei ole religioonivastasuse (või ateismi) ja teaduse seostamine probleemidest siiski täiesti vaba. Nimelt näeb teaduse põhiprintsiibiks olev metodoloogiline naturalism ette, et maailma tuleb seletada ainult loodusseaduste abil, üleloomulikule (nt imed) või teispoolsusele (nt jumala loomisakt) viitamata. See tekitab aga täiesti õigustatud küsimuse: kuidas saab süsteem, mille üheks põhialuseks on «mitte rääkida jumalast» meile jumala kohta üldse midagi öelda, või veelgi enam – seda eitada (teaduslik ateism) või jaatada (nt kreatsionism)? Kui siiski püüda teadust ja jumalat kuidagi siduda, siis maksimaalselt saab teadus tõestada agnostilist positsiooni (jumala kohta ei ole võimalik mitte midagi kindalt öelda). Ian Barbouri religiooni ja teaduse suhtemudelite järgi oleksid nad «võõrad», Stephen Jay Gould lõi selle suhte kirjeldamiseks koguni uue termini, NOMA (non-overlapping magisteria ehk mittekattuvad õpetused). Samas, metodoloogiline naturalism võib küll viia metafüüsilise naturalismini, st olemasolev piiratakse rangelt ainult selle maailmaga, kuid vältimatu põhjuslik seos nende vahel siiski puudub. Nii on ateismi metafüüsilised väited ikkagi ainult veendumus- ja  mitte teaduspõhised ning kui ateismil on teadusega üldse midagi pistmist, siis peamiselt selles, et populaartasandi ateism on tänapäeval pea eristamatu saientismist – see on (samuti veendumuspõhine) fundamentalistlik seisukoht, mille kohaselt ainult loodusteadused on võimelised maailma adekvaatselt kirjeldama ning selle kohta vastuseid andma.

Kuid mis toimub Eesti mittereligioossel maastikul? Meie rahvusliku eneseteadvuse kohaselt on eestlased usuleige rahvas ja kirikusse suhtutakse paljuski kui võõrvallutajate käsilasse aastasadade vältel. See 20. sajandi algusest pärit rahvusnarratiivi motiiv muutus oluliselt radikaalsemaks pärast 2005. aastal toimunud Eurobaromeetri uuringu tulemuste avalikustamist. Vaid 16% jumalasse uskujatega olime Euroopas viimasel (või esimesel) kohal, mistõttu peagi liikvele läinud rahvaliku tõlgenduse kohaselt on eestlased «maailma kõige ateistlikum rahvas» ning kui üldse millessegi usutakse, siis teadusesse ja ratsionaalsusesse. Kuigi ka teised uuringud näitavad, et Eesti kuulub Euroopa enim ilmalikustunud maade gruppi («kõige ateistlikumat» vaevalt ongi üldse võimalik leida), siis 2010. aastal tehtud väga põhjaliku uuringu «Elust, usust, usuelust» tulemused olid mittereligioossuse vallas õigupoolest üsna üllatavad.

Juba üldiselt andmeid vaadates torkab silma erinevate uue vaimsuse (new age) konteksti kuuluvate uskumuste suur osakaal – isegi sedavõrd, et religioonisotsioloogidest kolleegid on hakanud üha enam rääkima uue vaimsuse peavoolustumisest. Planeetide seisu mõju inimsaatusele tema sünnihetkel uskus 55% kõigist vastanuist, mingit energiat või kõrgemat eluvormi 61%, inimeste ettenägemisvõimet 81%, sensitiivide ravivõimeid 78% ja inglite olemasolu 48%. Omamoodi naljakaski on see, et kui inimhinge olemasolu uskus 47% vastanuist, siis taimede hinge puhul oli protsent 61 ja loomade puhul koguni 78! Üllatuslikult ei erinenud end ateistide või ateismi kaldujatena määratlenute vastused paljudel juhtudel märkimisväärselt üldisest keskmisest – planeetide mõju uskus neist 43%, sensitiivide ravivõimeid 72%, kõrgemat eluvormi või energiat täpselt pooled, taimede hinge 55% ja loomade hinge isegi 75% jne. Kõige tipuks oli Eesti ateistide ja ateismi kaldujate seas ligi 10% neid, kes uskusid isikulise jumala olemasolu!

Kuidas seda (näilist?) vastuolu seletada? Kui läheneda skeptiliselt, siis teatud piirini on selline eklektitsim kindlasti filosoofilise ja religioosse hariduse puudumise tagajärg. Samuti võib tegu olla mõistelise segadusega, sest läbi aegade on ateismi all mõistetud väga erinevaid asju – õigupoolest peaks rääkima isegi erinevatest ateismidest. Kõige kitsamalt defineerides tähendab ateism väidet, et jumalat ei ole olemas (mis ei ole kuidagi vastuolus uskumisega nt sensitiividesse), kuid tänu nõukogude ajale, mis rõhutas ateismi seost materialismiga, on Eestis levinud arusaam, et ateism on nii jumala kui kõige üleloomuliku või teispoolse eitamine. Eelkõige sobib aga seletuseks teine nõukogude ajal ateismile tekkinud tähendus – igasuguse seose puudumine kiriku ja religiooniga, mis samuti ei ütle midagi muude uskumuste puudumise või olemasolu kohta. Mõisteline hägusus võib aga ulatuda veelgi kaugemale – nimelt puuduvad Eestis ajaloolistel põhjustel kõikvõimalikud mittereligioossed liikumised (vabamõtlejad, humanistid jne, kelle «piirangud» jumalasse suhtumisel ei ole nii ranged kui ateistidel), mistõttu kõiki mittereligioossuse erinevaid nüansse kutsutakse lihtsalt ateismiks. Seega, mõistelisest aspektist vaadeldes on uuringu tulemused täiesti fantastilised – pärast 50 aastat kestnud ateistlikku propagandat pole enamikul eestlastest vähimatki aimu, mis see ateism õigupoolest olla võiks!

Märksa intrigeerivam on aga mõte, et võib-olla on meil tegu sootuks uue ateismivormiga, mida poolnaljatamisi olen nimetanud uusvaimseks ateismiks, kus sõbralikult üheskoos eksisteerivad nii teispoolsust eitavad kui ka teispoolsusele viitavad seisukohad. Enamasti ei koosnegi ju meie maailmavaade probleemitult kokkusobivaist elementidest. Koherentne maailmavaade on vaid meie endi ratsionaalne konstruktsioon ja praktikas esineb seda küllaltki harva, kui üldse. Seetõttu tunduvad seletuseks küllaltki hästi sobivat religioonisotsioloogilised leiud religiooni individualiseerumise kohta – vastavalt tee-endale-ise-religioonile (nn lapitehnikas-religioon ehk bricolage) võib meil olla tegu sama meetodi abil koostatud mittereligioosse maailmavaatega. Kui tavaliselt pannakse maailmavaade kokku sarnastest või omavahel tugevamalt seotud filosoofilistest, sotsiaalsetest ja poliitilistest väidetest või mõttevooludest, siis antud juhul võib märgata, et maailmavaade saab olla ka palju vähemtraditsiooniliste elementide kombinatsioon. Maailmavaateline konflikt asjaosaliste eneste jaoks tõenäoliselt üldse puudub, sest uusvaimseid praktikaid ei tajuta religioossetena, pigem teatud elustiili osana. Ka võivad ateismi näiline teaduslikkus ja uue vaimsuse flirt teadusega sulanduda üheks terviklikuks maailmavaateks – seda enam, et mõlemad oponeerivad «vanale religioonile» (prof Riho Altnurme termin - AR) – ja vastuoluline tundub see vaid kõrvaltvaatajale.

Eklektilisuse põhjuseks võib olla ka see, et puuduvad ülalnimetatud mittereligioossed traditsioonid;  samuti autoriteedid, kes ütleks, kuidas on «õige» olla mitteusklik (Eestis on vaid üks, küllaltki marginaalne skeptikute ühendus ning tänapäevased ateistlikud teosed pole kuigivõrd levinud) – seetõttu on enamike vastused eelkõige intuitiivsed, mitte läbimõeldud ja teadlikud. Võib ka olla, et oleme tunnistajaks üleminekule ateistlikust maailmavaatest religioossele (või vastupidi) – osad elemendid on juba asendunud ja teised veel ei ole.

Neist võimalikest seletusist hoolimata tekib hulk küsimusi. Aga mis siis, kui ateism ei olegi uskumuse-põhine positsioon ja vaadelda tuleks hoopis hoiakuid ning praktikaid? Et uskuda võib ju igasuguseid asju, kuid ateistiks teeb inimese hoopis see, et ta ei osale jumalateenistustel või joogatrennis ning suhtub ükskõikselt kõikvõimalikesse religiooni väljendumisvormidesse (nn «praktiline ateism»)? Või on ateism kuskil nende vahepeal – aga kus? Aga mis siis, kui usu ja uskmatuse skaala ei olegi lineaarne (usklik-agnostik-ateist), vaid hoopis teistsugune? Või on piir nende vahel «poorne»? Või äkki puudub see sootuks? Ja keda siis õigupoolest üldse ateistiks pidama peaks – kas seda, kes end ise ateistiks nimetab või seda, kes vastab uurija kriteeriumidele? No näiteks, mida hakata peale 25%ga end usklikuks ja 36%ga end usku kaldujaks nimetanutega, kes samuti jumala olemasolu eitasid? Ilmselt seostuvad need identiteedid vastanute jaoks hoopis millegi muuga – kuid millega ometi? Kui nii edasi läheb, siis varsti pole ateismil või usklikkusel jumala-kontseptsiooniga enam midagi pistmist…

Ei saa välistada, et vastused kõigile neile küsimustele võivad olla võrdlemisi lihtsad. Ettevaatlikuks teeb aga see, et alates 19. sajandist on usu ja uskmatuse teema oma näilises polariseerituses nii ühes  kui teises osapooles tekitanud suurt kiusatust näha asju must-valgelt ja anda lihtsaid, see-või-teine-stiilis vastuseid küsimustele, mis tegelikult nõuaksid märksa mitmekihilisemat lähenemist. Eks viitab essee spekulatsioonide aluseks olev andmestikki, et võib-olla tasuks hoiduda ka kiusatusest täpselt maha märkida usu ja uskmatuse piir – märksa viljakamaks ja huvitavamaks võib osutuda kombinatsioon «see ja teine». Liigselt lihtsustades on oht end Ockhami habemenoaga vigastada täiesti reaalne.