Käisin möödunud kuu lõpus esimest korda oma elus lasteaia lõpupeol. Lillekimbu ja tunnistuse sai üks mu väike sugulane, kes on nüüd kooliks küps. Kasvatajad, kes aktuse läbi viisid, palusid rahval meenutada, missugune oli nende lasteaias käimise aeg. Ausalt öeldes ega ma palju mäleta, peale selle, et poisid ajasid ühte tüdrukut taga, kes neile lõpuks kingakontsaga vastu pead äsas. Täpselt nagu «Siin me oleme» filmis, tuli ka meil sellest suur pahandus.

See polnud aga veel kõik. Kord lõhkusid poisid ukse klaasi ära, jõid värvivett ja sõid vihmausse. Tüdrukud mängisid nukkudega ja proovisid salaja veekindlat ripsmetušši, mis maha ei tulnud. Oi kuidas need silmad pärast pikka hõõrumist kipitasid ja oh õnnetust, milline pahandus sellest hiljem tuli.

Lapsed on lapsed, ütleb persooniloo kangelane Moonika Haili. Tema elu on praegu väga suuresti laste- ja noortekeskne: ta töötab lasteaiakasvataja, tugikeskuse abilise ja malevarühma juhina. Jääb üle vaid loota, et tema siirus ja positiivsus nakatavad ka lapsi ja noori, kellega ta tegeleb.

Moonika püüab näha inimest ennast, alles seejärel laseb ennast mõjutada selle isiku tegudest. See on minu meelest ääretult vajalik, et kasvatada kõik lapsed täisväärtuslikeks kodanikeks. Kui laps ei käitu normidele vastavalt, siis tasub enda käest küsida, miks, seejärel mõelda, kuidas ma saan seda last aidata. Moonika on eripedagoog ja tema meelest on koolis erivajadustega laste äratundmisega probleeme. Teame ju isegi, et Nuki tegi pahandust ja töötas Itile ja Kustile igatpidi vastu, aga ta polnud paha poiss. Temaga tuli lihtsalt pisut vaeva näha ja sarved maha viilida. Lõpuks see ju õnnestus!

Olin möödunud kuul tunnistajaks olukorrale, kus poes tekkis järjekorras väike seisak. Olukord kulmineerus sõnasõjani, kus täiskasvanud poekülastajad sarjasid müüjaid nii ilusamate kui ka koledamate eestikeelsete sõnadega. Küll oli probleem selles, et teenindajad ei liiguta ennast piisavalt kiiresti, veel suuremaks läks hädakisa siis, kui selgus, et kaardimakse ei tööta. Täiskasvanud kaklesid, lapsed limpsisid vaikides oma jäätist ja seisid eeskujulikult vanemate kõrval. Tekkis kontrast, millest ma ei saanud tükk aega üle. See oli olukord, milles oli lastelt nii palju õppida.

Kui me räägime pidevalt lastele, mida tohib teha ja mida mitte, siis selle pildi järgi tundus mulle, et väga paljudele ongi viisakad kombed kenasti külge jäänud. Lastele, mitte vanematele.

Juuni on lastekaitse kuu, lõppeb kool ja algab suvevaheaeg. See, kelle jaoks tähendab heinakuu ühe eluperioodi lõppu,  jääb nüüd hingevärinal sügist ja uut elupeatükki ootama.