Miina Norvik, läänemeresoome keelte ja keeletüpoloogia kaasprofessor, kuulis koduste raamaturiiulite vahel lapsest saadik võõrkeeli. Soome keelt mõistis ta juba kuueaastasena, kui filoloogidest vanemad ta põhjanaabrite juurde kaasa võtsid.

Miina, kes kasvas üles Tallinnas soome-ugri filoloogide Piret ja Madis Norviku peres, kuulis ema tihtipeale telefoni teel kellegagi ungari keelt rääkimas. Telekast tulid Soome televisiooni lastesaated. Ühel hetkel Miina lausa pahandas isaga, kes talle ja vennale tõlkida püüdis, et ärgu too segagu – nad saavad juba ise aru!

Esimest korda õnnestus Miinal vanematega Soome kaasa saada 1991. aastal, kui ta oli kuueaastane. Soomekeelset kõnet kõrvalt kuuldes sai ta jutust aru, ise aga ei julgenud veel võõrast keelt kõnelda. Kui julgus kasvas, aitas isa kaasa, et õiged sõnakujud välja tuleksid.

„Keel on minu kodus alati väga tähtsal kohal olnud, seda hinnatakse ja sellest räägitakse. Meie jaoks on normaalne, et oskad mitut keelt. Aga ma usun, et isegi kui mind poleks toetatud, oleks see keelearmastus ikka tulnud!“ ütleb Miina, keda kolleegid kirjeldavad oma eriala fännina.

Vologda- ja Lõuna-Vepsa 059.jpeg

Vepsamaal 2014. aasta suvel õnnestus Miinal intervjueeritav kohalik vanamemm lõbusasti naerma ajada. Alates koroonapandeemiast ja sõjast Ukrainas pole keeleteadlased enam Venemaal asuvate hõimlasteni jõudnud. FOTO: erakogu

Kolm teadmist Miina Norviku kohta

1. Kunagise noortelehe Meie Meel 1999. aasta numbreid sirvides võib ühe põhikooliõpilase joonistatud plakati alt leida lause „Miina Norvik mõtleb nagu Michael Jackson“. Ilmselt on see viide laulule „Earth Song“, mis mõjusa video toel toona eestlaste seas laineid lõi. Miina pilt sai ÜRO Rahvastikufondi korraldatud konkursil „Uue aastatuhande lävel, valik ja vastutus“ kolmanda koha. Tema teose silmatorkavaim osa oli elevant, oda kehast läbi. („Ja palju verd,“ lisab Miina.) Plakatikonkursiga tähistati Maa elanike arvu suurenemist kuue miljardini ja Miina töö oli üks väljavalitutest, mis saadeti ÜRO peakorterisse New Yorgis.
2. Miina käis enne Tartusse tulekut 12 aastat kunstikoolis. Ta oli osavnäpp käsitöös, meeldisid ka keraamika, klaasi- ja portselanimaal. Nüüd teeb ta lähedastele kingitusi ise, olgu see rätiku äärepits või ainulaadne õnnitluskaart. Miina ütleb, et tema jaoks on kingimeisterdamise oluline osa just mõtted, mis tal kingituse saajaga seostuvad.
3. Teiste meelest on Miina jutukas ja aktiivne, aga omaalgatuslikult esiplaanile trügida ta ei taha, liigset tähelepanu ei naudi ja eelistab meeskonnatööd. Ta on pidevalt pidanud esinema, vedanud eest projekte ja julgustanud tudengeid küsimusi esitama, aga siis jälle tahab vaikselt oma asja ajada. „Lihtne on olla sõbralik ja vastutulelik, aga sügavale minemiseks vajan ma aega,“ tõdeb ta.

Kuigi Miina veetis oma lapsepõlvesuved emaga Eesti põhjarannikul välitöödel kaasas käies, öeldi talle kodus, kui tuli juttu erialavalikust, et mingu õppigu ükskõik mida, ainult mitte eesti keelt – ehk kahest filoloogist pere kohta piisab.

„Aga mina tundsin, et tahan just keelt õppida!“ naerab Miina. „Käisin ka kunstikoolis, ent kunstis ei osanud ma tööd näha. Õigupoolest ei osanud siis ka keelega seoses töö peale mõelda, aga kuidagi teadsin, et see on õige valik.“

Väikese mööndusena asus ta ülikoolis õppima inglise filoloogiat, aga võttis kohe kõrvale ka eesti ja teised soome-ugri keeled. Eriliselt pakkus huvi sissejuhatus üldkeeleteadusesse. „Iga päev tundus, et olen õiges kohas!“

Miina lausa armastab grammatikat – juba kooliajast saati. Kui mõni keeleõpetaja teatas: „Teeme nüüd grammatikat“, oli Miina reaktsioon siiras „Jess!“. Tema unistuste raamatukogus on võimalikult paljude maailma keelte grammatikad.

Teadlasena kasutab Miina õpitut ära nii avaralt kui võimalik. Ta tegeleb põhiliselt keeletüpoloogiaga, võrdleb keelte grammatikanähtusi, õpetab mitut keelestruktuuriga seotud kursust, aga ka liivi keelt.

Üle kümne aasta on ta koos kolleegidega korraldanud lingvistikaolümpiaadi, kuhu nad koostavad ülesandeid maailma keelte kohta. Küsimuste kokkupanemisel on üks eesmärk tutvustada keeli, mida osalejad tõenäoliselt ei oska: nii saab lastele pakkuda laiemat pilti sellest, kuidas inimkeel üldse töötab ja mida huvitavat maailmas leidub.

„Õnneks on maailmas keeli 7000 ringis – on, mida võtta,“ naerab ta nakatavalt. „Lingvistikakonverentsidel ja ka lihtsalt erialaseid artikleid lugedes võib koperdada väga põnevate keelte otsa, millest pole varem kuulnudki.“

Miina loodab, et ehk panevad olümpiaadiülesanded rohkem mõtlema, mis see eesti keel on ja kuidas seda paremini väärtustada. „Kui saame aru, kuidas eri keeled töötavad, ei avarda see mitte ainult silmaringi, vaid annab aimu ka sellest, kuhu ja miks kuulub eesti keel,“ ütleb ta.

Kuigi lingvistikat – keeleteadust – koolides üldiselt eraldi ei õpetata, on see olümpiaad õpilaste seas järjest populaarsem. Huvilisi kasvab peale ka paar aastat tagasi alustatud viktoriinilt „Kiil“, mis on mõeldud noorematele klassidele ja kus osaleb igal aastal ligi tuhat õpilast. Keele kaudu saab ju avastada ka niivõrd palju muud – näiteks vaimustab noori see, kui nad mõistavad paremini Lõuna-Korea K-popi bändide tausta ja laulusõnu.

Järjekordne viimane väljasurev liivlane

Meie oma läänemeresoome keeli kõneleb palju vähem inimesi kui näiteks eelmainitud korea keelt. Miina on neist kõige tuttavam liivi keelega, mida ta ka ülikoolis õpetab.

Kuuldused liivi keele väljasuremisest on tema sõnul tugevasti liialdatud.

„See on juba nagu omaette nali: iga natukese aja tagant leitakse kusagilt see viimane väljasurev liivlane. Tänavu osalesid Kuramaal toimunud liivi keele suveülikooli tegemistes mitu inimest, kes end ise liivlasteks peavad. Mõnigi neist rääkis, kuidas neile koolis öeldi, et liivlasi pole olemas. Olen kohtunud inimestega, kes mäletavad lapsepõlvest, kuidas ümberringi kõlas liivi keel.“

Miina nendib, et on asju, millest liivi keeles tänapäeval enam keegi rääkida ei oska. Samas ei ole võimalik vaadata otsa liivi keeles rääkivale inimesele, kes seda oma emakeeleks peab, ja öelda, et teda pole olemas!

„Identiteet ei pruugi olla ainult keelepõhine. Jah, eestlaste jaoks on kõige olulisem keel, aga liivlaste kese võib olla hoopis kultuuris, kommetes, muusikas.“

Liivi keele õpiku esikaas (Kalle Paalits, TÜ kirjastus).jpeg

Liivi keele õpiku kaanel ilutsevad liivi lipu värvid: kui liivlane vaatab maalt mere poole, näeb ta rohelist metsa, valgeid liivaluiteid ja sinist merd. Teine tähtis element, nn liivi linnuke, oli mullu peetud liivi pärandiaasta sümbol. Kujundus: Kalle Paalits

Tartu Ülikoolis on liivi keele kursused üle ootuste menukad. Kevadel oli õpperühmas lausa 15 inimest. Miina imestas klassi ees: kuidas te kõikvõimalike vabaainete seast just liivi keele üles leidsite?! Põhjus ei saanud ju olla ainult see, et õppematerjaliks saadi trükisoe liivi keele õpik?

Nimelt üllitas Miina koos läänemeresoome keelte foneetika teaduri Tuuli Tuisuga läinud aastal maailma esimese eestikeelse liivi keele õpiku. Tänavu pälvis see parima eestikeelse kõrgkooliõpiku eripreemia. Miina sõnul oli see õpik ka kummardus mõlema autori õpetajale, pikaaegsele läänemeresoome keelte professorile Tiit-Rein Viitsole, kelle kogutud materjalidest samuti osa õpiku kaante vahele jõudis.

Vahelepõikena – ligi tosin aastat tagasi leiti arhiivist liivikeelse aabitsa materjalid. Paari Eesti ja Läti kooli lastelt telliti joonistused ning avaldati need koos tekstidega aabitsas. Miinagi osales aabitsa koostamisel ja sel kevadel oli üks neist joonistajatest tema liivi keele kursusel.

„Mina olen rohkem keeleuurija kui õpetaja,“ arutleb ta. „Aga lõppude lõpuks on keele puhul oluline, et rääkija ise tunneks, et see on oluline.“

Eesti keelel on tegelikult palju kõnelejaid – oma miljonilise kõnelejaskonnaga kuulume 5% maailma enim räägitud keelte hulka. Eesti keel on meie riigikeel ning Miina praegu muretsemiseks palju põhjust ei näe.

Talle meenub seik õppeaasta algusest, kui ülikooli ees, kohviku poolel möödusid temast kaks poissi, kes kommenteerisid pead vangutades: kuidas nii saab olla, et Tartu Ülikooli peahoone küljes ripub suurelt ainult plakat „Welcome!“? Mõni samm edasi jõudis nende vaatevälja siiski ka eestikeelne „Tere tulemast!“ ja poisid ohkasid kergendatult: kõik on korras.

„See on hea märk, et noored otsivad linnapildis ikkagi eelkõige eesti keelt,“ arvab Miina. Jah, inglise keel võib olla, aga eesti keel peab olema. „Muretseda tasub siis, kui inimeste hoiakud muutuvad ja mingites kontekstides hakatakse vabatahtlikult muud keelt eelistama – näiteks kui eestikeelsed lapsevanemad kaaluvad, kas tasuks lapsega mõnes „kasulikumas“ võõrkeeles rääkida. Nii ema- kui ka võõrkeelena kõnelejate silmis peab keelel prestiiži olema!“

Eestlased, viisakusvestlused ja vaikus

Sel sügisel kirjutasid lehed, et eestlased on hakanud vaikust viisakusvestlustesse uputama. Selline tõdemus selgus Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse professori Renate Pajusalu ja Miina Norviku ühisest uurimisprojektist, mille käigus nad tegid keeleteemalised intervjuud 33 eestlasega.

Nende intervjuude põhjal kirjutasid keeleteadlased artikli ka võõrkeele omandamisest. Huvipakkuvaid uurimisteemasid kerkis esile veel. Näiteks on plaanis eraldi käsitleda sinatamise ja teietamise teemat eesti keeles: milliseid kogemusi inimestel on, mida ja miks nad ise eelistavad kasutada.

„Tore, et see viisakusvestluste teema inimesi kõnetas. Väga lõbus jututeema oli näiteks ebamugavad suhtlusolukorrad: inimesed ootavad oma välisukse taga, et naaber mööda läheks, et jumala eest temaga rääkima ei peaks. Minu jaoks oli see grammatika uurimisele hea vaheldus, kuigi vahel tundub, et liiga palju raudu on tules ... Aga samas on endal niimoodi huvitavam!“

Just selleks, et elus oleks vaheldust, on Miina viimased aasta aega ka tennist mänginud. Tegelikult oli tennisetrenn esimene, kuhu vanemad ta lapsena viisid, nii et nüüd soojendab ta vana hobi üles. Toona leidis väike Miina, et tahab parema meelega midagi kambakesi teha, ja vahetas tennise rahvatantsu vastu. Rahvatantsuansamblis Sõprus käis ta kuni ülikooli tulekuni, seejärel jätkas mõni aasta ka Tarbatus.

„Aga nüüd ma naudin tennist. Mu mõte puhkab mängimise ajal, pean keskenduma ega saa näiteks loenguteemadele mõelda. Olen ühe korra hajevil olles endale reketiga vastu suud löönud ja seda viga ma rohkem ei tee!“ muigab ta.

Reisida meeldib Miinale ka, kuid ikka on see seotud suveülikoolide, konverentside ja olümpiaadidega. Kõige mõnusamaks puhkuseks argipäevast peab ta sugulastel külas käimist, näiteks onutütre juures Keilas saab rääkida maast ja ilmast. Lapsest saati on talle südamelähedane põhjarannik.

„Millegipärast on meie suguvõsas paljudel olnud ikka tunne, et alles siis, kui põhjarannikul käidud, on suvi korda läinud. Kui Käsmu ja Võsu kanti satun ja männimetsad pihta hakkavad, tekib tunne, et olen koju jõudnud,“ kirjeldab Miina.

Veel meeldib talle Tallinna vanalinnas jalutada. Ta on suur keskaja huviline ja ootab pikisilmi, millal ilmub järgmine apteeker Melchiori raamat. See jõuab siis kohe tema öökapiraamatute virna – sest nagu töiseid tegemisi, on Miinal raamatuidki korraga käsil ikka mitu.