Kriminoloogia professor Jaan Ginter ei vaja õigusteadlaste seas tutvustamist ja õppekorraldaja Katrin Lendok on ajakirjanike hulgas omainimene. Mõlemad pälvisid tänavu teenetemärgi „100 semestrit Tartu Ülikoolis“, mille sai sel aastal seitse ülikoolipere liiget.

Nii Jaan Ginter kui ka Katrin Lendok (toona veel Kruus) astusid Tartu Ülikooli 1974. aastal – esimene õppima juurat, teine eesti filoloogiat, spetsialiseerumisega ajakirjandusele; eraldi ajakirjandusosakonda toona veel polnud. 

Jaan meenutab, et oli sumbunud stagnaaeg, aga veel naiivse noorena oli siiski mingi usk, et õiguse kaudu on võimalik ühiskonda muuta. Õigusteaduse valimiseks oli aga põhjusi veel. „Minu vanem vend Jüri oli valinud juura just kaks aastat varem ning õigusteaduskonda oli tugev konkurss, millest järeldasin, et ju siis on ka mõistlik valik, kui nii paljud pingutavad, et sinna õppima saada,“ ütleb Jaan.

Toona kees elu ühikates ja peahoone kõrval vanas kohvikus. Kohvikus käidi õppimas ja sõpradega suhtlemas, aga ka stipivolinik istus stipipäeval seal ühe kindla laua taga ja jagas tudengitele raha.

Katrin muigab, et kuigi ta pole ebausklik, olid üliõpilasaja 13 ja reeded küll õnnetud päevad. Stippi jagati ju 14. kuupäeval ja sellistel kordadel venis raha kättesaamine esmaspäevani. Tal on meeles ka kohviku vahesaali laud, kus ühel 1979. aasta kevadisel päeval istus Marju Lauristin ja kutsus kohe-kohe lõpetava Katrini ülikooli loodavasse žurnalistika kateedrisse õppekorraldajana tööle.

Lõpetamisest saati ongi Katrin teinud sedasama tööd, kuigi ametinimetus on aja jooksul muutunud laborandist spetsialistini. „Kõige täpsem nimetus on olnud õppekorraldaja – paras segu õppealajuhatajast, kanaemast ja vanast nõiast!“ ütleb ta ja naerab mõnusalt.

Jaan on pärast oma lõpuaktust mitut sorti ameteid pidanud. Doktorikraadi sai ta Moskvas kriminoloogia instituudis, hiljem kaitses lääneliku magistrikraadi USA-s Columbia Ülikoolis. Ta on olnud õigusteaduskonnas teadur, vanemõpetaja, dotsent, professor, prodekaan ja mitu korda ka dekaan. Peale selle on ta osalenud Eesti riigi seadusloomes ning Kriminaaljuriidika ja Euroopa Liidu Finantshuvide Kaitse Eesti Assotsiatsiooni tegemistes.

Noorus pole hukas!

„Ülikoolis on mind hoidnud suuresti just võimalus ühiskonda juriidika abil mõjutada. Esimesel paarikümnel aastal pärast lõpetamist, nõukaajal, oli seda võimalik teha ainult oma üliõpilasi harides. Viimase 30 aasta jooksul on üha selgemalt olnud võimalik mõjutada ka ühiskonda kui tervikut,“ märgib Jaan.

Näiteks kehtib tänini digiallkirja seadus, mille esimene projekt läks käiku Jaani osalusel. Akadeemiline keskkond võimaldab noortega suhelda ja saada osa olulistest ühiskondlikest muutustest – see on pakkunud intellektuaalset rahuldust ja nõudnud ajaga kaasas käimist.

Katrini silme all on kasvanud mitu põlvkonda ajakirjanikke ja edenenud nende koolitamise süsteem. Kui alguses oli Juhan Peegli loodud kateeder väike, kursusel keskmiselt 15 üliõpilast, siis populaarsematel aastatel on õppima asunud 70–80 ajakirjandustudengit. Praeguseks on instituudis erialade liitumise ja doktorantide nooremteaduriteks tõusmisega seoses juba töötajaid üle saja.

Katringi tunnistab, et ülikoolis on teda praeguseni hoidnud suuresti üliõpilased. „Noored inimesed on alati toredad, meie ajakirjandus- ja kommunikatsioonitudengid veel eriti!“ kiidab ta. „Läksid peaga läbi seina? Mis sa nüüd seal teises toas peale hakkad?“ ja „Anna sellele kapsale sõnnikut, mis kasvab“ on muheda huumoriga öeldud laused, mida üliõpilased ja kolleegid tema suust ikka aeg-ajalt kuulevad. 

Terve plejaad Eesti ajakirjanikke on omal nahal tundnud sama, mida ta isegi tunnistab: et tudengid on „mamma Lendoki“ leib ja suur armastus.

„Ma ei arvanudki, et minu tulekust ülikooli on juba sada semestrit möödas, aga võin kindlalt öelda, et kogu selle aja jooksul on olnud kõige suurem rõõm, kui suudad tudengeid aidata, nende probleeme lahendada või vähemalt lahendusteid pakkuda – otsustama peavad nad ikka ise,“ kinnitab Katrin.

Jaan sõnab, et tema saja semestri jooksul kogutud õppetundidest on üks kõige väärtuslikumaid see, et kunagi ei tohi võtta hoiakut „ma tean juba nii palju, et mingit täienduskoolitust pole vaja!“.

„Mina sain õpetamise metoodika osas täienduskoolitusel ikka oluliselt targemaks. See on parandanud märkimisväärselt mu võimet teadmisi edasi anda ja üliõpilastega suhelda. Pidev eneseareng ja avatus uutele ideedele on akadeemilises maailmas edu võti,“ nendib Jaan.

Rõõm ja kurbus käsikäes

Tema kogutud tarkusi kasutavad kolleegidki. Jaan arvab, et tõenäoliselt on see jäänuk tema dekaaniaastatest, mil teaduskonna eelarve tuli korras hoida. Praegugi küsitakse temalt nõu teaduskonna tulude ja kulude tasakaalus püsimise teemal.

„See näitab, et finantsiline jätkusuutlikkus on kõrgharidussüsteemis kahjuks jätkuvalt tõsine murekoht. Lisaks küsitakse tihti ka akadeemilise karjääri planeerimise ja teadustöö metodoloogia kohta,“ avaldab Jaan.

Eredaid ja helgeid mälestusi on mõlemal kogunenud paras hulk. Katrin räägib näiteks, kuidas 1988. aastal sai kateedrist Eestimaa Rahvarinde Tartu staap ja temast endast ühe asutajaliikmena Rahvarinde rakukeste registreerija ja muretelefonile vastaja.

Aastate jooksul on ajakirjandusõppe eest vastutajad oma valdusi vaikselt suurendanud. Peahoone paremas tiivas laieneti teiselt korruselt järjest allapoole. „Olen koos restaureerijatega peahoone muldpõrandatega keldris ukerdanud,“ meenutab Katrin. 2012. aastal kolis ühiskonnateaduste instituut Toomele vanasse sünnitusmajja, mis pole hoone ajalugu arvestades tähenduslik koht mitte ainult akadeemilistele emadele-isadele.

Suur väärtus on olnud ka silmapaistvad kolleegid: Juhan Peegel, Marju Lauristin, Peeter Vihalemm, Hagi Šein jt legendaarsed ajakirjandus- ja meediakorüfeed.

Jaani on kõige rohkem rõõmustanud hetked, mil tema juhendatavad saavad oma doktori- või magistritöö edukalt kaitstud. „Need kinnitavad akadeemilise töö väärtust ja annavad lootust tulevikuks. Samas meenutavad needsamad momendid ka nukrat asjaolu, et mitmed paljulubavad noored teadlased otsustavad valida karjääri väljaspool ülikooli, sest et teaduskonna võimalused palka pakkuda on olnud tagasihoidlikud ...“ tõdeb ta.

Eriliselt on mällu sööbinud üks õigusteaduskonna lõpuaktus, kus esines Eeva Talsi oma toona alles uue lauluga „Kauges külas“. „See „Jooksen randa, koduküla randa, et saada pruuniks teiseks juuniks“ lõi saalis eriliselt sooja ja liigutava meeleolu. Sellised hetked hoiavad meeles, kui oluline on akadeemilises elus emotsionaalne ja kultuuriline mõõde!“ ütleb Jaan.

100 semestri jagu kogemust ja eeskuju – teised tänavused laureaadid

Leili Ader on 50 aasta jooksul hoolitsenud nii uute ehituste kui ka muinsuskaitsealuste hoonete renoveerimise dokumentatsiooni ja tööde kulgemise eest. Muu hulgas on tema valvsa silma all üles ehitatud ülikooli raamatukogu ja Lossi 3 õppehoone, renoveeritud Tartu toomkiriku varemed ja tornid ning botaanikaaia troopikahoone. Aastast 2010 töötab Leili Ader kinnisvaraosakonnas haldurina. Leili on kohusetundlik ja õppimishimuline, kolleegid kirjeldavad teda veel hea suhtleja ja igati positiivse inimesena.

Marje Burenkov on alates ülikooli lõpetamisest töötanud raamatukogus. Saksa filoloogina tunneb Marje hästi Saksamaa kultuuri, ajalugu ja keelt ning see on töös suureks abiks, sest läbi tuleb töötada valdavalt saksakeelset kirjandust. Tema käte vahelt on läbi käinud tuhandeid eri keeltes ja seisukorras olevaid vanu raamatuid ja perioodilisi väljaandeid. Trükist, mida Marje kataloogist või hoidlast üles ei leia, pole olemas! Oma keerulist ja sageli tolmust tööd on ta teinud suure huviga, tutvustades põnevaid leide ka kolleegidele.

Anu Saag on küll meditsiiniteaduste valdkonna õppejõud, aga hariduselt ja hingelt tõeline bioloog – isegi tema abikaasa ja nende kolm last on kõrgharitud bioloogid! Kolleegide sõnul on ta ergas, uudishimulik, väga põhjalik, süstemaatiline ja kõrgete standarditega n-ö vana kooli õppejõud, kes nõuab tudengitelt palju, iseendalt aga veel rohkem. Anu on alati heatahtlik ning pole põhjuseta nõudlik: see kõik aitab tudengeid edaspidises elus. Üliõpilastelt kuuleb hea huumorisoonega õppejõu kohta alati ainult head.

Ilmar Vene on raamatukogus töötanud alates 1979. aastast. Käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnal on põhjust rõõmustada, sest Ilmar on ka viljakas tõlkija, esseist ja hea silmaga kunstnik, kelle endagi teosed raamatukogu riiuleid ja seinu kaunistavad. Kolleegide sõnul võib tema kohta julgesti öelda kultuurinähtus just tänu suurele erudeeritusele ja tema sellele tuginevale maailmakäsitlusele – mees kui elav entsüklopeedia ja selgitav sõnaraamat. Olgu jutuajamised Ilmariga lühikesed või pikad, need on alati huvitavad, harivad ja vürtsitatud isikupärase huumoriga.

Mare Vähi teab matemaatikast ja statistikast nii mõndagi: ta on matemaatilise statistika nooremlektor, matemaatilise statistika bakalaureuseõppekava ning matemaatika ja statistika magistriõppekava programmijuht. Programmijuhi tööga on ta olnud toeks paljudele tudengitele, üliõpilased hindavad eelkõige Mare südamlikkust ja soojust. Kolleegide sõnul on Mare humoorikas ja tore vestluskaaslane, kellega saab kohvilauas pikalt rääkida statistikast ning statistika õpetamisest – aga mitte ainult.

Viis aastat tagasi asutatud teenetemärgiga „100 semestrit Tartu Ülikoolis“ tunnustab ülikool töötajaid, kes on oma tööelu pühendanud ülikooli arendamisele, s.t olnud üliõpilase, töötaja, arst-residendi, interni ja aspirandina ülikooliga seotud kokku vähemalt 50 aastat.