Aasta tagasi ilmunud koguteose „Eesti kunsti ajalugu“ esimene köide käsitleb hilismuinas- ja keskaega, aastaid 1100–1520. Üks selle teose põhiautoritest on TÜ kunstiajaloo professor Anu Mänd.

Kuueköitelise koguteose osad kannavad järjekorranumbreid ajalooperioodide, mitte ilmumisaja järgi. Erinevalt varasematest on viimati ilmunud köites Männi sõnul keskendutud ajastu visuaalkultuurile tervikuna, mitte niivõrd kunstile selle harjumuspärases tähenduses.

Seetõttu vaadeldakse seal esemeid ja kohti, mida esmapilgul ei oskakski kunsti alla liigitada: kalmeid, toidunõusid, sümbolitega piirikive jne. Samuti pööratakse rohkem tähelepanu sotsiaalsele ja liturgilisele kontekstile ning meie materiaalse ja visuaalse kultuuri seostele teiste piirkondade omaga.

„Möödaniku vaimse ja materiaalse pärandi tundmine aitab mõista, kust me oleme tulnud ja kuidas on kujunenud meie kultuuriline taust,“ ütleb Anu Mänd. Ta mainib, et kuigi suur osa humanitaaridest armastab pusida üksi, näitab tema kogemus, et kui kirjutada artikleid või raamatuid koos mõne ajaloolase, arheoloogi või arhitektuuriajaloolasega, saab tulemus huvitavam ja mitmekülgsem.

Professoriametit on Anu Mänd pidanud ühe õppeaasta. See on olnud tihedalt tööd täis, sest nullist tuli ette valmistada terve hulk kursusi. „Kui enne oli mul vaba aega väga vähe, siis esimesel professuuriaastal polnud seda enam üldse. Aga ehk läheb edaspidi kergemaks!“ loodab Mänd, kes näeb ka raskustes alati head.

Anu Mänd on lõpetanud Tartu Ülikooli 1992. aastal kunstiajaloo erialal. Doktorikraadi kaitses ta 2000. aastal Kesk-Euroopa Ülikoolis Budapestis. Aastatel 1992–1995 töötas Mänd Tartu Ülikooli raamatukogus, hiljem Eesti Kunstimuuseumis ja Tallinna Ülikoolis. Ta on end täiendanud Uppsala Ülikoolis ja Göttingeni Ülikooli digihumanitaaria keskuses.

Ta on osalenud mitmes rahvusvahelises ja kodumaises uurimisprojektis, kureerinud näitusi, avaldanud tosin raamatut ja üle 150 teadusartikli. Oma töö eest on ta saanud vabariigi teaduspreemia humanitaarteaduste alal.

Alates 2023./2024. õppeaastast on Anu Mänd Tartu Ülikooli kunstiajaloo professor. Universitas Tartuensis palus tal täita ankeedi, et saaksime temaga tutvust teha.

Kesk- ja varauusaja visuaalkultuuri ja sotsiaalajaloo uurijana on minu lemmikud keskaegsed altariretaablid, gildide ja vennaskondade ajalugu, pühakute kultus, naised keskaja ühiskonnas ja loomasümboolika.

Huvipakkuvad teemad, mida uurida

Põnevaid teemasid on nii palju, et minu eluajast nende uurimiseks ei piisa, mistõttu olen hakanud mõningaid oma lemmikteemasid ka üliõpilastele jagama. Viimase paari aasta jooksul olen tegelenud isikliku vagaduse fenomeniga, sealhulgas palverändude ja palverännumärkidega, aga ka näiteks loomade kujutamisega kunstis, et teada saada, mida üks või teine loom keskajal sümboliseeris ning milliseid religioosseid või moraliseerivaid sõnumeid loomakujutiste abil edastati.

Silmiavav leid

Ma avastasin, õigemini taasavastasin ühe 500 aastat unustuses olnud teadmise: et keskaegse Tallinna kaitsepühak oli püha Viktor. Hilisem luterlik kultuurikiht oli selle teadmise meie ajaloomälust minema pühkinud, ent keskaegseid kunstiteoseid vaadates ja kirjalikke allikaid lugedes leiab püha Viktori erilise staatuse kohta hulgaliselt vihjeid.

Visuaalsust austavad juhendajad

Selles, et minu lemmikperiood on nimelt keskaeg, on oma roll olnud kindlasti mu juhendajatel: Kaur Alttoal, kes on keskaja arhitektuuri spetsialist, ja Gerhard Jaritzal, kes uurib keskaja argikultuuri ja kasutab palju visuaalseid allikaid.

Hobid

UUS PROFESSOR Anu Mänd 20240706_Saaremaal kassiga tutvust sobitamas (Stanislav Stepaško).jpeg

On avalik saladus, et Anu Mänd on suur kassisõber. Pildil teeb ta tutvust ühe Mustjala kõutsiga. FOTO: Stanislav Stepaško

Ma loen palju ilukirjandust ja armastan looduses käia. Füüsilise tervisega tuleks ehk rohkem tegeleda, aga mugava inimesena piirdun jalutamisega.

Maailmaga kursis

Hoian üldiselt uudistel pilku peal veebis, aga viimastel aastatel on siinsete poliitikute suhtluskultuur niivõrd alla käinud, et enamasti on piinlik nende kemplemistest lugeda.

Kunst või ajalugu?

Mõlemad, neid pole võimalik lahutada. Kunsti ei saa mõista ilma laiema ajaloolise ja sotsiaalse kontekstita ja ajalugu pole võimalik kirjutada ilma visuaalseid allikaid tundmata ja kasutamata (ehkki mõned, eriti Saksamaal välja antud koguteosed püüavad ilma läbi ajada – aga need on ka väga igavad raamatud).

Ilmalik või kiriklik kunst?

Ühtviisi paeluvad on mõlemad ja ega keskajal nende vahel ranget piiri olegi võimalik tõmmata, sest ka argiesemed olid sageli kaunistatud religioossete motiividega.

Parim viis puhata

Sõita Saaremaale ja telefon välja lülitada.

Tasub vaadata!

Käisin tänavu Niguliste muuseumis vaatamas arheoloog Erki Russowi kokku pandud põnevat näitust „Sinna ja tagasi. Liivimaalaste palverännud keskaegses Euroopas“. Oktoobris lõpus kolis see rändnäitusena Põltsamaa lossi, järgmisel suvel liigub edasi Võndu (Cēsisesse).

Mida peaks teadma kunstiajaloo kohta?

Et iga ajaperioodi kunst on põnev, et kunstiajalugu tundes saab sinust parem inimene ja, naljaga pooleks, et kunstiajalugu ei ole üksnes naistele (viimastel aastatel on bakalaureusetasemel kunstiajalugu õppinud üksnes naised).

Millest võiks alustada tudeng, kes kunstiajaloo vastu sügavamat huvi tunneb?

Alustuseks võiks sisse vaadata kuueköitelisse koguteosesse „Eesti kunsti ajalugu“, mille peatoimetaja on Krista Kodres – selles kajastuvad viimaste aastakümnete uurimistulemused ja seal on rohkelt pildimaterjali. Samuti võiks mõelda, milline ajastu, kunstistiil või geograafiline piirkond kõige rohkem paelub, ning külastada muuseume nii Eestis kui ka välismaal.