Mure kõrghariduse tasuliseks muutmise pärast on vägagi hästi mõistetav, täielikult tasuta ehk riigi rahastatud kõrgharidusel on olulisi eeliseid. 

Samal ajal tuleb silmas pidada, et ka tasuta õpe ei pruugi olla kõigi akadeemiliselt võimekate noorte jaoks ei kättesaadav ega õiglane. Maksta tuleb siiski oma elamiskulude eest ning need on suuremad just maapiirkondadest tulevate noorte jaoks.

See tähendab, et tasuta kõrgharidusõpe võib ebavõrdsust hoopis süvendada, kui seda saavad täies mahus kasutada vaid need, kelle vanematel on võimalik õppijat toetada.

Kindlasti ei tohiks tasu sisseviimine juba olemasolevat ebavõrdsust kasvatada. Oleme kõrghariduse alarahastamisest rääkides alati rõhutanud, et igasuguse üliõpilastelt tasu võtmise eeldus on hästi toimiv õppelaenude ja toetuste süsteem. Siis ei peaks ükski andekas noor jääma ülikoolihariduseta üksnes majanduslikel põhjustel.

Küsimus on aga selles, kas riik jaksab rahastada kvaliteetset ning laiapindset ja võrdselt ligipääsetavat kõrgharidust, pakkudes seejuures ka õpingutele pühendumist võimaldavaid õppetoetusi. Praegune majandusseis näitab, et see ei pruugi olla realistlik.

Eestis on juba praegu üks osa kõrghariduse rahastamisest – see, mis puudutab õppetoetusi ja -laene – üks Euroopa tagasihoidlikumaid. Kui riik ei jaksa kõike kinni maksta, peame mõtlema, millest loobume: kas kõrghariduse kvaliteedist, kättesaadavusest või sellest, et kõik on kõigile tasuta.

Samuti tuleb mõelda ühiskonna seisukohalt laiemalt. Kas on õiglane pakkuda tasuta teenust, millele pääsevad ligi vaid pooled eagrupist? On ilmne, et kõrgharidus on hüve, millest saab väga suurel määral kasu ühiskond, aga ka inimene ise. Sellest loogikast lähtudes peaks kõrghariduskulusid kandma nii riik kui ka õppijad. Liiatigi näitavad praegused analüüsid (nt Riigikontroll, Eurostudent), et tasuta süsteem üksi ei taga võrdsust.

See, kas tasuline kõrgharidus kasvataks ebavõrdsust, sõltub kindlasti palju süsteemi ülesehitusest. Kui omaosalus on väike ja kaetud õppelaenuga, ei peaks ebavõrdsus kasvama.

Kindlasti ei peaks rääkima ainult õppetoetustest, vaid ka õppija jaoks mõistlike tingimustega õppelaenust. Üks võimalus on kaaluda sissetulekust sõltuvat õppelaenusüsteemi, nagu näiteks Austraalias ja Uus-Meremaal. See tähendab, et kõrghariduse rahastuses pole ainus variant raha ühest potist teise tõstmine ehk ühtedelt õppemaksu võtmine ja teistele toetuste maksmine, vaid õppijal on piisav tulevikukindlus ka õppelaenu võtmiseks, mille tagasimaksmise tingimused on seotud tema tulevase sissetuleku ehk kõrgharidusest saadava kasuga.

Ülikoolid saavad rääkida kaasa kõrghariduse vajaduses, sisus, eri rahastusmudelite plussides ja miinustes, kuid ülikoolid ei saa välja pakkuda lahendust. See on poliitiline valik, mille langetamisel tuleb arvesse võtta riigi rahalisi võimalusi ja prioriteete, sisulisi vajadusi ja ka ühiskondlikke hoiakuid.

Kõrgharidusasutused on selle valiku langetamiseks teinud ära suure eeltöö: korraldanud ja algatanud uuringuid ja arutelusid, et otsustajatel oleks valiku langetamiseks piisavalt argumente. Otsuseid vajame aga õige pea, kuna juba järgmisel kevadel algavad uued läbirääkimised riigiga halduslepingute sõlmimiseks. Selleks ajaks peab olema meile teada, millistes rahastamistingimustes endale kohustusi võtame. Loodan väga, et need otsused sünnivad läbimõeldult, kaaludes eri lahenduste kõiki võimalikke mõjusid.