Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi vivaariumi juhataja Sulev Kuuse jõuab hämmastavalt palju. Lisaks teadus- ja õppetööle on ta südameasjaks võtnud andekate teadushuviliste noorte toetamise. Ta korraldab kultuuriüritusi, kirjutab artikleid ja raamatuid ning läheb võimaluse korral, fotoaparaat ühes, matkama.

Kuuse varane noorus möödus Tartus, ehitusjärgus Maarjamõisa kliiniku lähedal. „Oma pool lapsepõlve veetsime seal ehitusel ja juhtus igasugu asju ... aga otseselt miilitsale me vahele ei jäänud,“ tunnistab ta muigamisi.

Kooliteed alustas ta tolleaegses viiendas keskkoolis, praeguses Tartu Tamme Koolis. Seal tärkas ka huvi looduse vastu – tänu õpetajatele, eriti tänu bioloogiaõpetaja Kaupo Järvistele, kes 82 aasta vanusena õpetab samas koolis veel praegugi. Järviste viis õpilased matkama ja pani nad pildistama.

„Käisime pärast 10. klassi Koola poolsaarel Hibiinides ja sealt ma matkapisiku saingi. Nüüdseks olen matkamas käinud juba enam kui 45 aastat järjest,“ muheleb Kuuse.

PORTREE Sulev Kuuse UT_008 (Jassu Hertsmann).jpeg

Sulev Kuuse

• Sündinud 15. jaanuaril 1962 Tartus.
• Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli 1985. aastal zooloog-ökoloogina.
• Pärast lõpetamist olnud pidevalt seotud Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonnaga: aspirandi, assistendi, spetsialisti, nooremteadurina jne.
• Alates 2002. aastast töötanud molekulaar- ja rakubioloogia instituudi vivaariumi juhatajana.
• Lugenud alates 1985. aastast kursusi arengu- ja rakubioloogia, geneetika, molekulaarbioloogia, katseloomade ning geneetiliselt muundatud organismide kohta, juhendanud bakalaureuse- ja magistriõppe praktikume Tartu Ülikoolis ja Tallinna Tehnikaülikoolis.
• Aktiivne teaduse populariseerija, mitme kõrgkooliõpiku toimetaja ja kaasautor, avaldanud teaduspublikatsioone ning populaarteaduslikke artikleid paljudes väljaannetes.
• Hobideks fotograafia, matkamine, peotants ja suusatamine; matkanud alates 1977. aastast Euroopas, Aafrikas, Aasias ja Ameerikas; Worldloppeti suusamaratonide sarja meister.
• Tunnustatud 2012. aastal Tartu Ülikooli aumärgi ja 2024. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgiga.

Osalenud kooliajal kõikvõimalikel olümpiaadidel – matemaatika, füüsika, keemia, bioloogia, eesti keel, tööõpetus jne –, oli Kuuse keskkooli lõpetades küsimuse ees: kas õppida ülikoolis ajakirjandust või bioloogiat? Valik langes bioloogia kasuks ja seda pole ta tänaseni kahetsenud.

Ka olümpiaadid pole tema elust kuhugi kadunud: lisaks teaduse populariseerimisele loodusajakirjades ja mujal ajakirjanduses on Kuuse viimased 15 aastat aidanud korraldada bioloogiaolümpiaade. Alates 2009. aastast on ta Eesti bioloogiaolümpiaadi gümnaasiumiastme žürii esimees, rahvusvahelise bioloogiaolümpiaadi Eesti võistkonna juht ja peamentor ning rahvusvahelise bioloogiaolümpiaadi IBO žürii liige.

„Olen alati üritanud õpilastega pärast olümpiaadi reisile minna, sel aastal läheme näiteks Kasahstani ja tahame mägedes matkata,“ ütleb Kuuse. „Elus on muudki kui ekraanid ja see annab palju juurde, kui noor inimene näeb maailma teise nurga alt.“

Toetab noori talente

Koos väärikate ülikooli programmijuhi Viire Sepaga toetab Sulev Kuuse noori talente Eesti Talendikeskuses, 2016. aastal loodud mittetulundusühingus, mille eesmärk on haridussüsteemist andekad noored üles leida ja neile hoogu juurde anda. Ettevõtmise kaalukust näitab asjaolu, et seda toetavad nii valitsus kui ka president. Presidendi abikaasa Sirje Karis on laste ja noorte annete arendamise patroon.

Kuuse on veendunud, et andekus on erivajadus ja kogu üldharidussüsteem, lasteaiast gümnaasiumini, peaks suutma andekate lastega tegelda. „Näeme väga tihti, et kui mõni laps on eriliselt võimekas, näiteks muusikas või matemaatikas, jääb ta tunnis üldiselt teiste varju, sest tema jaoks ei ole seal midagi põnevat. Ta võib õpetaja käest isegi pahandada saada.“ Sestap püüab talendikeskus pakkuda tuge ka õpetajatele.

Aga kuidas sai laialdaste huvidega noorukist endast teadlane?

Karihiirte uurimisest vivaariumini

1985. aastal lõpetas Kuuse Tartu Ülikooli zooloog-ökoloogina, kaitstes diplomitöö teemal „Eesti karihiirte süstemaatika, morfoloogia ja histoloogia“, juhendajaks Anne Kirk. Kuigi algul näis, et nende näriliste juures pole midagi olulist uurida, leidis ta Eesti karihiirte seast uue liigi. Koos kursusekaaslase Tõnu Talviga uuris ta nende pisiimetajate kolju histoloogiat ja rakkude muutusi koljuluudes.

Kui uurin Kuuselt, kuidas karihiirtel tänapäeval looduses läheb, selgub, et üldjoontes on kõik kena. „Meie keskkond on suhteliselt sõbralik kõigi loomade vastu ja suured metsamassiivid näiteks Alutagusel, Pärnumaal ja Lõuna-Eestis sobivad neile nii paljunemiseks kui ka elupaigaks hästi.“

Kuusel on meeles, et pärast ülikooli lõppu polnud tal esialgu aimugi, mida edasi teha. „Õpetajaks ma väga ei tahtnud minna.“ Siis aga tuli Jüri Kärnerilt, kes oli toona geneetika ja tsütoloogia kateedri juhataja, pakkumine uurida arengubioloogiat – tal oli vaja uusi inimesi teadustööd tegema ja üliõpilasi õpetama. Nii algaski Kuuse tee ülikoolis kanaembrüo arengu uurimisega.

„Võib kõlada paradoksaalselt, aga teaduses kuhugi välja jõudmiseks tuleb kontsentreeruda ja oma asja väga kindlalt ajada, samas ei tohi jääda selle asja külge kinni,“ ütleb teadlane. „Ja kui midagi juba ette võtta, ei maksa end tagasi hoida. Ka katsumustele ei tasu alla vanduda, vaid anda endast ikkagi sada protsenti – või isegi enam.“

Kümmekond aastat juhatas Sulev Kuuse Lahemaal koos ornitoloog Ruth Lingiga zooloogia praktikume. „Loodushuvi on mul kogu aeg olnud ja see on hea, sest kui laboris mikroskoobi all pidevalt rakke vaatad või valke geelis laiali lahutad, muutub see väga ühekülgseks,“ seletab ta.

Viimased 22 aastat on Kuuse töötanud Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi vivaariumi juhatajana. Vivaarium – katseloomade labor – asutati 1990. aastate teisel poolel, kui praegune president Alar Karis tuli välismaal veedetud järeldoktorantuurist tagasi Tartusse. Koos temaga hakkas Kuuse arengubioloogia probleeme lahkama. Sealjuures olid Kuuse ja Karis Eestis esimesed, kes rakendasid laboriloomadel transgeenset tehnoloogiat.

See meetod võimaldab elusas katseloomas uurida protsesse, mille kohta me ei saa piisavat teavet üksnes koekultuuris rakkudega töötades. Kuuse selgitab, et transgeensed loomad on need, kellel on mõni geen n-ö sisse või välja lülitatud. Vaid elusorganismis on võimalik vaadata, kuidas üks või teine teadlasi huvitav geen, selle kõrvaldamine, allasurumine või aktiveerimine mõjutab arengut, rakkude eristumist ja funktsioone, looma elukvaliteeti tervikuna.

Vivaariumis on loodud pea sadakond transgeenset koduhiire (Mus musculus) liini. Aja jooksul on tehtud koostööd Läti, Saksamaa ja Soome teaduskeskustega, kuhu on Tartu laboris aretatud hiiri viidud. Transgeensete loomade tehnoloogia on väga spetsiifiline ning mitte igal laboril pole selleks vajalikku aparatuuri ja teadmisi. „Teaduses on koostööl suur eelis üksinda pusimise ees,“ teab Kuuse.

Ekspordiks läinud katseloomadega teeniti algusaastail pisut rahagi – mitte palkade jaoks, vaid selleks, et tööd jätkata ja uusi põnevaid teemasid uurida.

Praegu elab vivaariumis tuhatkond hiirt, kellega tehtavad katsed aitavad uurida näiteks kasvajaid, organismi regeneratsiooniprotsesse ja immuunsust ning välja töötada ravimeetodeid. Loomadega tehtud katsete tulemusi saab üle kanda inimmeditsiini.

„Pidasin just hiljuti Tartu Ülikooli väärikate ülikoolis loengu, mille teemaks oli „Elu ilma katseloomadeta“. Kokkuvõttes jõudsin selleni, et ilma nendeta ei oleks lihtsalt võimalik teadustööd teha, eriti kui mõtleme inimese ravimisele ja uute ravimite väljatöötamisele,“ lausub Kuuse. Ta on kriitiline aktivistide suhtes, kes tungivad laboritesse, et katseloomad „vabastada“: sellega teevad nad karuteene, sest laboris kasvatatud loomad pole looduses elamisega kohanenud ja on sinna sattudes määratud hukule.

Silmaringi avardavad rännakud

Sulev Kuuse peab end õnnelikuks, sest on saanud elus palju ringi rännata. „Himaalajas nägin, kui lihtsalt inimesed elavad. Tiibeti või Bhutani külastamine sunnib endalt küsima: kui vähe või palju on inimesel tegelikult vaja, et olla õnnelik?“ Lääne heaoluriikide mõistes suhteliselt vaest Bhutani peetakse teadupärast maailma õnnelikemate elanikega riigiks.

Otseses mõttes avarama vaate maailmale annab mägedes käimine: seal on hingematvalt ilus. Tõsi, 5000 meetri kõrgusel on füüsiliselt raske olla. „Seetõttu on mägimatkal vaja eelkõige iseendaga hakkama saada. Sellest sõltub, milline on kogu matkaseltskonna omavaheline keemia. Ühtne hingamine, ühise asja nimel tegutsemine on aga keerulistes tingimustes kõige tähtsam – nii jõuad eesmärgini,“ nendib ta. „Tegelikult kehtib sama ka teaduses ja igal teiselgi tegevusalal.“

Kõrgmägedes, aga ka liustikel on vaja loodust tunda ja ettevaatlik olla. „See kõik tuleb kogemustega,“ kinnitab Kuuse. Viimastel aastatel pole ta väga raskeid rännakuid enam ette võtnud, kuid üks meeldejäävamaid elamusi oli 2019. aasta lõpu retk Brasiiliast Rio de Janeirost Argentina lõunatippu Ushuaiasse.

Brasiilia-Uruguay lõigu läbis ta mootorpurjeka Admiral Bellingshausen meeskonnaliikmena. Kui ülejäänud laevapere sõitis edasi Antarktika poole, jäi Kuuse maailma lõunapoolseimas linnas maha, et minna Tulemaale matkama. Seal tehtud fotodest sündis näitus „Mere taga on Maa“, mis oli 2022. aasta algul üleval Tartus Omicumi galeriis.

Kuuse tõdeb, et kuna Tulemaa on nii kaugel, ei satu põhjamaalased sinna just eriti tihti. Seda põnevam oli vaadata sealset looduse kulgu, uurida ookeanituultes kaardunud lõunapöögisalusid ja näha Patagoonia pingviini, kelle liigiepiteet magellanicus tuleneb muide Portugali maadeavastaja Fernão de Magalhãesi nimest.

„Seal, ürgses looduses, tunned, et inimene on vaid kääbus. See on hea meeldetuletus, et loodust ja elu tuleb hinnata!“

Kuuse üks hobisid on nähtava maailma jäädvustamine fotokaamera abil. Keskkoolis käis ta koos klassivendadega fotoringis vahel sellekski, et tundidest poppi panna, ent filmi ilmutamine oli imeline protsess.

„Kui hakkad lõpuks nägema seda ilu, mille oled fotoaparaadiga filmilindile püüdnud … ja saad siis jälgida, kas see, mida sa kujutada püüdsid, tuli välja nii, nagu mõtlesid, või mitte.“ Ta arvab, et ilmselt olid kunagised tunnid pimikus omamoodi sissejuhatuseks tulevasele tööle laborilaua taga.

Maailm läbi objektiivi

Peale Eesti maastike ja inimeste meeldib Kuusele enim pildistada mägesid. Üliõpilasena seikles ta Hibiinides, Pamiiris, Altais ja mujalgi ning hiljem on mitmel korral jõudnud ka Alpidesse ja Himaalajasse. Raske fotovarustuse kaasatassimine on neil matkadel omaette katsumus.

„Ehkki telefoniga saab tänapäeval samuti häid fotosid teha, olen ma siiski peegelkaamera usku,“ ütleb ta. Põnev on ka fotode hilisem töötlemine arvutis, piltidele kihtide lisamine ja kollaažide loomine.

Kuigi Kuuse on Facebooki kasutamisest hoidunud, on ta seda meelt, et jäädvustatut ei tasu vaka all hoida, vaid fotosid võiks ka maailmaga jagada. „Foto on üks võimalus end väljendada ja läheneda maailmale uue pilguga.“

Nii on ta koos sõpruskonnaga korraldanud fotonäitusi näiteks Aura veekeskuses, Tartu ja Tallinna botaanikaaias, Saaremaal, ühes Peipsi-äärses aidas ja oma koduse õppehoone Omicumi aatriumis. Selles loomuliku laevalgusega esinduslikus ruumis on Kuuse alates 2018. aastast kureerinud 36 näitust, millest kahel on olnud väljas ka tema enda teosed.

2020. aasta lõpul sündis koostöös kunstnik Kärt Summatavetiga idee kutsuda kokku ülikooli kultuuriklubid, mis korraldavad näitusi ja sümpoosione seitsmes ülikooli hoones: Physicumis, Omicumis, Delta keskuses, Philosophicumis, Oecologicumis, Tõravere observatooriumis ja ülikooli raamatukogus. Näiteks raamatukogus oli tänavu Kaljo Põllu teoste näitus. „Minu meelest oli kõva sõna, et tegime selle ainult erakogude töödest. Ka raamatukogust öeldi, et see oli üks supernäitus,“ on Kuuse rahul.

Kultuuriklubide sümpoosionisarja „Kord ja kaos“ esimene üritus, Kärt Summataveti korraldatud sümpoosion oli pühendatud Kaljo Põllu 90. sünniaastapäevale ja soome-ugri temaatikale. „See sari võiks olla teeviit, mis suunab tartlasi kunsti, kultuuri ja teaduse seoste juurde – nii nagu omal ajal sidus esialgu Juhan Püttsepa, hiljem Kaljo Põllu aegne TRÜ kunstikabinet oma tegemistega eri teaduskondade üliõpilasi ja töötajaid,“ räägib Kuuse.

Aprillis vedas ta eest sarja järgmist sümpoosioni, kus võeti koos peaesineja Kalevi Kulliga luubi alla semiootika ja maailma tähendus. „Semiootika on märgiõpetus. Kui meil poleks näiteks tähestikku, ei teaks me midagi ega oskaks üksteisega rääkidagi. Ja võtame kas või DNA järjestuse – see on ju ka märkide süsteem. Meie ülesanne on sellest süsteemist aru saada ja muuta see teistelegi arusaadavaks. Nii sünnibki kunsti ja teaduse koostöö.“

Ilusas emakeeles õpik

Tänavu pälvis Sulev Kuuse koos rakubioloogia professori Toivo Maimetsaga nii 2023. aasta keeleteo riikliku konkursi peaauhinna kui ka Tartu Ülikooli keeleteo auhinna. Need tulid enam kui tuhandeleheküljelise eestikeelse kõrgkooliõpiku „Rakubioloogia“ eest, milles on ära tehtud tohutu töö eestikeelse terminoloogiaga.

Kuuse räägib, et õpiku koostamise idee sündis juba aastal 1992, mil loodi rakubioloogia õppetool. „Ka toona oli Toivo Maimets õppetooli juht. Algul mõtlesime koos Sulev Ingerpuu ja Rein Sikutiga, et tõlgiks mõne raamatu, sest maailmas on väga häid rakubioloogia õpikuid. Neid läbi töötades selgus, et midagi oleks vaja ka omalt poolt lisada,“ ütleb Kuuse tagasihoidlikult.

Praeguse õpiku esimene versioon riputati veebi 2018. aastal. Viie aasta kestel said kasutajad seda kommenteerida ja autorid jõudsid arusaamale, et paberil väljaandmiseks tuleb raamat ümber kirjutada.

Kuuse tunneb kõige suuremat heameelt selle üle, et ehkki kaanel on koostajatena kirjas kaks nime, õnnestus tal koostööks kokku tuua 31 autorit, kes kõik õpiku valmimisse oma panuse andsid. Lisaks enam kui 400 fotole ilmestavad lehekülgi pea tuhat originaalset illustratsiooni, mille loomisel lõid teadlaste kõrval kaasa ka Pallase kunstikooli õpilased ja õppejõud.

Peale keeleteo auhindade pälvis Kuuse tänavu veel ühe tähtsa tunnustuse: Valgetähe V klassi teenetemärgi, mille andis talle üle endine hea kolleeg president Alar Karis. Kuuse meenutab, kuidas Tartu Postimehe ajakirjanik Aime Jõgi seda uudist teatama tuli: ajas ääri-veeri juttu, ulatas apelsini ning teatas, et Kuuse on nüüd teenetemärgi kavaler.

„Ma olin selle peale ikka päris sõnatu ... Arvan, et mitte keegi ei tee tööd tunnustuse nimel, aga keeleteo auhind ja presidendi aumärk – nende puhul on tõesti hea tunne, see teeb hinge ning meele väga rõõmsaks,“ ütleb teadlane naeratades ning kinnitab, et tal on hea meel enda ja kõigi teiste nimel, kellega koos on ära tehtud suur töö.

Kuuse naudib eesti keelt ja selle võimalusi sõnamängudeks.

„Minu meelest on meie ülesanne rääkida oma emakeelt võimalikult ilusti, puhtalt ja hästi, nii et teised saaksid aru ja et me ise suudaksime ka enda jaoks midagi uut leida. Siis see keel ka püsib,“ ütleb ta kokkuvõtteks. Ja lisab lühidalt, et tal on plaanis kirjutada veel mõned raamatud: üks neist on rakubioloogia sõnastik, teine räägib Himaalaja retkedest ning kolmas ühendab kunsti ja teadust.