Veel kümmekond aastat tagasi oli Andres Köster Rahvusooperi Estonia koosseisuline solist. Nüüd nõustab ta logopeedina patsiente ja kogub doktoritöö materjali.

Andres oli kirglik ooperilaulja ja arvas, et ei loobu sellest ametist kunagi. 40-aastasena oli tal teatris väga palju tööd, mis aga mõjus häälele kurnavalt. Ühe etenduse ajal tekkis häälepaeltele verevalum. See kadus küll ära, kuid sellega kaasnenud lisakoe pidi eemaldama kirurg. Traumast ja operatsioonist taastumine võttis tükk aega.

„Tundsin end tõesti abituna ja mõtlesin tükk aega, kuidas ennast ja teisi sellises olukorras aidata. Otsustasin teha kannapöörde ja minna meditsiini õppima. Tahtsin saada hääleterapeudiks ja mu kõrva-nina-kurguarst soovitas, et siis pean logopeediat õppima,“ selgitab Andres.

SAAME TUTTAVAKS Andres Köster (Kliinik32).jpeg

Neli fakti Andres Kösteri kohta

1. Ta on pärit Saaremaalt. Õ-tähte oli alguses küll keeruline ära õppida, aga ta räägib vabalt nii puhast Mandri-Eesti keelt kui ka ehtsat Saare murret.
2. Ta elab Nõmmel Eestiaegses majas, mis kuulus kunagi legendaarsele arstile, kirurgile ja traumatoloogile Arnold Seppole.
3. Tema naine on ooperilaulja Juuli Lill. Ka mõlemad lapsed on musikaalsed: tänavu Tartu Ülikooli arstina lõpetav poeg on klaverimängija ja gümnaasiumis õppiv tütar on laulnud punkbändis.
4. Tööst vabal ajal meeldib talle maja renoveerida, aias tegutseda, matkata, pere (sinna kuuluvad ka kaks koera ja kass) ja sõpradega aega veeta ning vanamööblit koguda.

Kuigi tal oli juba varem kõrgharidus – bakalaureusekraad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast – ning ta oli end täiendanud ka Peterburis ja Viinis, tunnistab Andres, et muusika- ja traditsiooniline akadeemiline haridus on kaks täiesti erinevat asja.

„Laulmise õppimine on väga spetsiifiline, justkui meistri ja selli suhe, akadeemilist lugemist ja kirjutamist seal väga palju ei ole. Õnneks on mind nüüd ülikoolis aidanud see, et olin endale varem eri keeltes ooperitekste pähe ajanud,“ muigab ta.

Ooperilaul on tema sõnul keeruline soorituskunst, mis vajab palju tööd. Korraga tuleb professionaalselt võõrkeeles laulda, tantsida ja ilmekalt tundeid väljendada. Kõik võib olla peensusteni selge, aga kui juhtud külmetuma, pole laulda võimalik.

Akadeemilises maailmas meeldib Andresele just see, et õpitut ei saa keegi temalt ära võtta ning teadmisi on võimalik edasi anda ükskõik mis ajal ja erisuguste vahenditega.

Kõigepealt läks ta Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õendusõppesse, mille kõrvalt tegi avatud ülikoolis ära vajalikud eeldusained, et saaks eksternina sooritada bakalaureuseeksami. Seejärel kaitses ta haridusteaduste instituudis magistrikraadi logopeedia alal ning nüüd on pooleli meditsiiniteaduste doktoriõpe.

Rohkem kui häälikuseadja

Praegune tiitel, Tartu Ülikooli nooremteadur, kõlab Andrese jaoks liialt pidulikult. Ka „endine ooperilaulja“ kõlab tema meelest nagu „lesk“. Uute inimestega kohtudes tutvustab ta end pigem logopeedina või ütleb lihtsalt, et töötab haiglas, sest Andres on lisaks Tartu Ülikoolile ametis ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglas (PERH) ja Kliinik 32-s.

Selline enesetutvustus võib anda ka tagasilööke. Kord, kui ta ühe tusatujus patsiendi juurde jõudes ütles „Tere, mina olen Andres, logopeed,“ kõlas vastuseks pahur „Issand jumal! Teid siia veel vaja! Logopeed ...“.

Andres on tähele pannud, et suurema osa inimeste arvates seab logopeed lihtsalt häälikuid paika – seda uskus varem ka ta ise. Tegelikult on logopeedia väga avar eriala ja selle asjatundjaid on hädasti vaja paljudes kohtades.

Ainuüksi PERH-is on tööpõld lai: statsionaaris jälgib logopeed näiteks patsiendi neelamisfunktsiooni ning hindab, millise kvaliteediga on tema kõne. Selle põhjal koostatakse kõneteraapia plaan ja jälgitakse selle õiget täitmist. Polikliinikus tegeleb logopeed vastuvõttudel inimestega, kes vajavad kommunikatsiooni- või hääleteraapiat.

„Neurokirurgias oleme ka ärkvelolekuoperatsioonimeeskonna liikmed,“ lisab Andres.

See tähendab, et näiteks ajukasvaja opereerimise ajal hindab logopeed ärkvel oleva patsiendi kõnefunktsiooni ja annab kirurgile märku, kui kõnega midagi juhtub.

Samuti on logopeedi vaja nõustajana traumajärgses intensiivravis, et patsient saaks võimalikult kiiresti taas neelata ja rääkida. Neurodegeneratiivsete haiguste korral aitab logopeed kõnet või neelamist säilitada, aga kui need enam ei toimi, otsib ta koos patsiendiga viisi, kuidas too saaks siiski süüa-juua ja lähedastega suhelda.

Tartu Ülikoolis on Andres müofunktsionaalse teraapia ja logopeedia nooremteadur aga hoopis hambaarstiteaduse instituudis, mitte haridusteaduste instituudis, kus sai omandatud magistrikraad. Ta uurib süvendatult uneapnoed – seisundit, mil magajal on üle kümne sekundi kestvaid hingamisseisakuid. Maailmas kannatab selle all viimastel andmetel ligi miljard inimest.

„Nii hambaarstid kui ka logopeedid tegelevad suupiirkonnaga. Käisin eelmisel sügisel Eesti Hambaarstide Liidu stipendiumi toel Brasiilias unekonverentsil ja seal oli üks sektsioon tervenisti pühendatud näo- ja suupiirkonna häiretele, mis on seotud uneapnoega: suuhingamine, hammaste krigistamine, lõualiigese probleemid jne,“ loetleb ta.

Oma osa unerevolutsioonis

Andrese doktoritöö ning suure rahvusvahelise teadus- ja arendusprojekti, mille raames ta oma uuringuid teeb, võib võtta kokku sõnaga unerevolutsioon.

Üle Euroopa 37 unekeskust hõlmava projekti eesmärk on põhjalikult uuendada unehäirete kliinilist käsitlust ja luua ühine digiplatvorm patsientidele, teadlastele ja tervishoiutöötajatele.

Tartu Ülikooli teadlased uurivad selles projektis, kuidas näo- ja suupiirkonna harjutuste tegemine leevendab uneapnoed ja parandab inimeste elukvaliteeti, ning koolitavad välja spetsialiste.

„Müofunktsionaalne teraapia aitab saada suulihased paremasse toonusesse, vähendada suuhingamist ja sellega seotud muresid. Kui suu vajub magamise ajal lahti, on keel vales asendis ja vajub vastu kurgunibu: õhk püüab sealt vahelt läbi käia ning hakkab keele ja pehme suulae vahel justkui plärisema. Seda teatakse norskamisena. Kui keel veelgi sügavamale vajub, tekib õhuvoolupeetus – see ongi apnoe,“ kirjeldab Andres.

Suu kaudu hingamine on seotud ka vale neelamistehnikaga, mis omakorda võib tekitada vale hambumust ja muuta lausa näo kuju. Samuti on obstruktiivne uneapnoe seotud südame-veresoonkonnahaiguste, kõrgvererõhktõve, meeleoluhäirete ja päevase unisusega, mis võib põhjustada liiklusõnnetusi.

„Meie uurimegi, mida inimesed saaksid enda heaks ise ära teha. Oleme uuringus osalejatele teinud harjutusvideod, andnud nutikellad, osalejad on endale nutiseadmesse laadinud rakenduse, kus on muu hulgas ka digitaalsed unepäevikud,“ loetleb Andres.

Spetsiaalselt selle uuringu jaoks loodud rakenduses saab unepäeviku abil parema ülevaate oma unest ja seda mõjutavatest teguritest. Lisaks saab seal teha tähelepanu- ja kognitsiooniteste, et paremini hinnata oma igapäevast tähelepanu ja töömälu. Ligipääs neile andmetele on nii päeviku täitjal kui ka uuringu tegijatel. Uuringus osalejatega kohtutakse iga kahe nädala tagant või vajaduse korral ka tihemini, et muutused üle vaadata ja nõu anda.

„Praegu käib aktiivne andmete kogumine: nõustan igal nädalal kedagi, julgustan, määran harjutusi, kontrollin, kas neid tehakse õigesti. Tulemusi annavad ju ainult need harjutused, mida õigesti teha,“ ütleb Andres ja lisab, et tema eriala on tegelikult päris lõbus. „Sageli on vaja teha keeleharjutusi ja seal saab nägude tegemisega päris palju nalja – peaasi, et inimene ise ennast halvasti ei tunneks.“

Andrese varasem kogemus ooperilauljana tuleb ka praeguses töös kasuks. Teaduskonverentside ettekannetes häälehäireid tutvustades on ta nii mõnigi kord laulu lahti lasknud, et illustreerida ekraanil jooksvat videot häälepaelte liikumisest.

Kui varem mängis Andres laval läbi erinevaid elusid, siis nüüd, haiglas, on ta näinud, kuidas haigus või õnnetus muudab inimeste elu päevapealt. See on pannud teda hindama iga hetke.

„Olen mänginud kaht tegelast, kes lasti laval maha. Surma etendamine ja ettekujutamine on üks asi, aga tegelik elu on ju teistsugune. Arvan, et töö haiglas on teinud mu pilgu selgemaks: ma näen, kui ilus on elu ja et õnn on suhtumise küsimus. Mida see liigne muretsemine aitab? Elusolemist tuleb nautida!“