Kui Kiievist pärit Olena Solohub kümme aastat tagasi Tartusse jõudis ning siin magistriõpinguid alustas, võttis väikese ja rahuliku linnaga harjumine aega. Viimasel aastal on Johan Skytte poliitikauuringute instituudi koordinaator Olena oma põhitöö kõrvalt aidanud juhtida mittetulundusühingut Ukraina Maja, et pakkuda sõja eest põgenenud kaasmaalastele turvatunnet ja lootust.

Olena Solohub_photo by Andres Tennus.jpeg

Kolleegid kiidavad Olena sõbralikkust ja sihikindlust. FOTO: Andres Tennus

Milline kolleeg on Olena?

Olenat iseloomustab hoolivus, sõbralikkus ja soov aidata. Ta on inimeste kokkutooja ja ühendaja, kes oskab ära kuulata ning erinevate huvide ja arvamuste ühisosa leida. Olena toimetab tasasel ja meeldival viisil, aga väga sihikindlalt. Sihikindlus ja suurepärased koostööoskused on aidanud tal ära teha suuri asju – näiteks MTÜ Ukraina Maja asutamise. Olena on alates 2022. aasta veebruarist osalenud ülikooli Ukraina toetusrühma töös, esindades ülikoolis õppivaid ja töötavaid ukrainlasi. Tema abiga on ülikooli otsusetegijad saanud palju parema pildi meie ukraina kogukonna vajadustest, muredest ja rõõmudest.

Piret Ehin

Johan Skytte poliitikauuringute instituudi asejuhataja teadustöö alal, võrdleva poliitika professor

Aprillis tähistab Ukraina Maja oma esimest aastapäeva. Muide, selle ühingu tegevuse eest pälvisid Olena ja teised kaasasutajad mullu ülikoolilt teenetemärgi ning tänavu veebruaris Tartu linnalt 2022. aasta uue tulijana Kultuurikandja auhinna.

„Tartus on alati olnud ukrainlaste kogukond ja selts, aga me tundsime, et on vaja uut kohta või organisatsiooni, mis suudaks ühendada nii ukrainlasi kui ka nende sõpru. Kui Venemaa 24. veebruari varahommikul Ukrainasse sisse tungis, tulid Tartu aktiivsed ukrainlased ja nende sõbrad instinktiivselt kokku,“ jutustab Olena.

Juba esimesel sõjapäeval korraldati Raekoja platsil meeleavaldus ja asuti koos arutama, mida veel teha saaks. Kõik tahtsid olla kuidagi kasulikud: kes aitas koguda raha, kes tarbeasju, kes käis Ekraanis või Jaani kirikus annetuste sorteerimisel abiks. Ühel hetkel mõistsime, et kõike on lihtsam ja tõhusam teha, kui selleks on olemas mingi katusorganisatsioon.

„Arvan, et Ukraina Maja mõte oli õhus juba varem olemas. Mina ja mu kaks kaaslast, Alina Paas ja Anna Sumyk otsustasime, et kui mitte nüüd, siis millal veel, ja kui mitte meie, siis kes. Tahtsime, et see oleks kodu – koht, kus ukrainlased ja kõik, kes Ukrainat toetavad, saaksid lihtsalt koos olla. Keegi ei tohiks sellisel ajal olla üksi, me võiks üksteist toetada.“

Koostöö ühendab

Mittetulundusühingu Ukraina Maja ruumid asuvad ülikooli peahoonest üle tänava, aadressil Ülikooli 17, kus võitlejate toetuseks valmistatakse näiteks kaevikuküünlaid. Ukraina Maja on aga palju rohkem kui lihtsalt koosolemise koht, üks eesmärke on tutvustada Eestis Ukraina ajalugu. Mullu novembris pakkusid nad tartlastele puulehtedest, rohust ja põhust valmistatud toitu, et meenutada oma rahva tragöödiat, suurt näljahäda holodomori.

Ukraina maja põhiline tegevus on aga toetada siia jõudnud sõjapõgenikke ja tekitada neis turvatunnet. Selleks korraldatakse üritusi üle terve Tartu. Koostööd on tehtud Tartu Mänguasjamuuseumi, Eesti Rahva Muuseumi, Ahhaa, tagurpidi maja, aga veel paljude asutuste ja ettevõtetega, mis pakuvad huvitavat, arendavat või lõbusat ajaviidet.

Olena tõdeb, et ukrainlaste ja ka paljude teiste jaoks on viimane aasta olnud ilmselt elu kõige raskem ja lootust on väga lihtne kaotada. Seda olulisem on meeles pidada, et elus on ka palju muud kui sõda ja terror.

„Lihtne on langeda meeleheitesse ja mõelda, et miski ei saa enam kunagi olema endine, aga ma usun, et me ei tohiks lasta sõjal neelata kogu oma elu, oma isiksusi. Keegi ei peaks end tundma süüdi, et nad ei ole praegu Ukrainas. Minu jaoks on kõigest, mida Ukraina Majas teinud oleme, olnud isiklikult suur abi. Millegi koos tegemine, mõtete murest eemale viimine aitab hoida lootust, et asjad muutuvad paremaks,“ räägib Olena.

Side kodumaaga

Olena abikaasa Dmytro Fishman oli Tartusse tulnud juba enne teda, arvutiteadust õppima. Ta on pärit Hersonist. Nüüd, kui puhkes sõda, jäid Dmytro vanemad kaheksaks kuuks Venemaa okupatsiooni alla. Eelmise aasta lõpus õnnestus neil viimaks sealt lahkuda ja nüüd on ka nemad Tartus, kus poeg ja minia aitavad neil kohaneda.

Olena ema elab siiani Kiievis. Tütar keelitas teda küll juba enne eelmise aasta veebruari sealt lahkuma, kuid siis ei tahtnud keegi veel uskuda, et päris sõda on võimalik. Järsku aga rünnati Kiievit ja väljapääsuvõimalus kadus. Hiljem, kui aktiivne sõjategevus pealinnast juba eemale kandus, oli Olena ema otsustanud, et keegi ei sunni teda oma kodust lahkuma.

„Ma arvan, et jäängi teda siia kutsuma, kuigi tean, et kõik ei saa Ukrainast ära tulla. Proovin temaga ühendust hoida, aga see sõltub kõigest, mis toimub. Mõnikord pole pommitamise tõttu elektrit, õhuhäire ajal on nad varjendites. Seda ei ole võimalik kunagi ennustada. Aga helistan talle peaaegu iga päev ja uurin, mis seal toimub,“ nendib Olena.

Arstid soovitavad sõjauudiste lugemisele kuluvat aega piirata, kuid Olena tunnistab, et alati ei õnnestu seda soovitust järgida. Lõppude lõpuks tuleb end toimuvaga kursis hoida. Olenat püsib ühenduses ka sõprade ja kunagiste klassikaaslastega. Mõned neist on Ukrainast praeguseks lahkunud, mõned kodumaale pere juurde või sõjaväkke jäänud – teadmine, et nendega on seni kõik korras, hoiab aga meele rahuliku.

„Minu meelest on ülimalt tähtis, et me kõik praegusel ajal ühtseks jääksime. President Zelenskõi on teinud head tööd, et rahvas oleks ühtne ja liitlased Ukrainat igati aitaksid. Minu suurim lootus – nagu ilmselt kõigil praegu – on muidugi see, et sõda lõpeb kohe ega kordu enam kunagi. Seni aga peame jääma tugevaks ja tegema, mida suudame. Igasugune tugi on vajalik – ebaolulist abi ei ole olemas.“

Kiievist Tartusse

Olena on Tartu Ülikoolis töötanud alates 2016. aastast, pärast magistrantuuri lõpetamist. Ta on Johan Skytte poliitikauuringute instituudis tegelenud kõikvõimalike rahvusvaheliste ettevõtmistega: algul korraldas töötubasid, suvekoole, seminare ja konverentse, siis hakkas tegelema pikemaajaliste projektidega. Tööl omandatud kogemused on viimase aasta jooksul muidugi marjaks kulunud.

Vabal ajal – kui seda veel mõned aastad tagasi oli, muigab Olena – meeldis talle joonistada ja maalida, ehkki kunsti pole ta kusagil õppinud. Eelmisel aastal paluti tal teha ülikooli jõulukaart ja seda peab Olena suureks auks. „See oli tõesti ühe unistuse täitumine – olen seda juba mitu aastat teha tahtnud. Võiks ilmselt öelda, et kunstiga tegelemine on minu südamesoov ja hea meelega teeksin seda rohkem. Aga vaatame, mida elu meile toob!“

Tartut, kuhu elu Olena kümme aastat tagasi tõi, kirjeldab ta kire ja soojusega, nagu põline ülikoolilinlane. Ta armastab nii linnaloodust, näiteks botaanikaaeda, kui ka suveöiseid tühje tänavaid, mis võivad mõjuda küll kõhedalt, kuid ometi eriliselt. Liialdamata võib öelda, et Tartust on selle ajaga saanud Olena kodu.

Kui ta 2013. aastal magistrandina taaralinna jõudis, võttis uue kohaga harjumine aega. Enne seda oli Olena terve elu elanud Kiievis, tõelises suurlinnas, kus elu kees ööpäev läbi. Muidugi teadis ta enne, et nii Eesti kui ka Tartu on palju väiksemad, aga kui väiksed, seda taipas alles kohapeal. Esialgu tuli tal endale pidevalt korrata: oled nüüd pisemas ja rahulikumas linnas. Peagi aga õppis ta Tartu hubasust ja turvalisust kõrgelt hindama.

„Kui tõesti tahan tunda suurema linna hõngu, siis võin lihtsalt rongi peale hüpata ja Tallinna sõita – Tallinn võib mulle vahel Kiievit meelde tuletada küll. Naljakas on aga see, et nüüd hirmutab mind Tallinnas inimeste, autode ja müra hulk, ja siis ma mõtlen: olgu, lähme tagasi koju Tartusse!“ muigab Olena.