„Oma kultuuri suudad paremini tunnetada siis, kui on võrdlusmoment teiste kultuuridega,“ ütleb Tartu Ülikooli anglistika professor Raili Marling.

Professor Marlingul enesel on lähem kokkupuude Ameerika kultuuriga. Juba magistrandina tudeeris ta USA-s; kultuuriuurijana on ta tegelnud angloameerika kirjanduse ja meediatekstidega. Ka siinse Zoomi-intervjuu ajal viibis ta parasjagu suure lombi taga. „Ameerikas olles saan ma süveneda teadustöösse, kui Tartus kulub suurem osa ajast muudele ametikohustustele,“ märgib ta heatujuliselt. 

AL31MAR23R010.jpg

Tänavu on Raili Marling ka rektorivalimiste komisjoni esimees. FOTO: Aldo Luud

Ülikool saab kindlasti tugeva rektori

Rektorivalimiste komisjoni esimehena juhtis Raili Marling 4. aprillil kandidaatide debatti ülikooli aulas ja tema juhatada on ka valimiskoosolek 20. aprillil. „On suur asi, et meil ongi erinevad kandidaadid ja võimalus valida,“ ütleb ta. 

„Teades isiksusi, kes kandideerivad, on ees sisukad debatid ning me saame teha teadliku ja kaalutletud valiku. Loomulikult on suur vastutus neis protsessides osaleda ja tagada, et me saame mõnusa, viisaka ja sisulise arutelu. Ülikoolis püüame olla ikka sellisel tasandil, et vaidleme ideede üle, jäädes sõpradeks, ja hoiame akadeemilist traditsiooni. Ennustada võin nii palju, et kindlasti saame tugeva rektori ja rektor on kindlasti mees.“

Ülikoolitöö kõrvalt (lisaks teadustööle ja õpetamisele on Marling ka maailma keelte ja kultuuride instituudi asejuhataja) on ta avaldanud ajakirjanduses tundliku sotsiaalse närviga ja kultuurikriitilisi kirjutisi. Ta võtab sõna sooküsimustes ja 2021. aastal, kui koroonakriis polnud veel lõppenud, oli ta üks pandeemia esmast mõju analüüsinud rahvusvahelise kultuurikonverentsi korraldajaid. Praegu on Raili Marlingu juhtida rektori valimise komisjon.

Juhus sillutas teed

Kuidas läks nii, et erialavalikul 90-ndate algul kaldus vaekauss just inglise filoloogia poole?

„Sattusin juba keskkooli ajal Soome õppima,“ ütleb Marling. Tollases Fr. R. Kreutzwaldi nimelises Võru I Keskkoolis süvendatult õpitud inglise keel andis talle võimaluse osaleda õpilasvahetusprogrammis. „See oli mõnes mõttes ajalooline vedamine – Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel läks maailm valla ja keeleoskus avas uksi. Ja see oli väga oluline kogemus. Sa oled nõukogude inimesena tulnud aastaks ajaks välismaale ja taipad järsku, et sa mitte ainult et saad hakkama, vaid oled samasugune inimene nagu teised! (Naerab nakatavalt.) Selle kogemine oli väga tähtis.“

Nii et juhusel oli elus suur roll?

„Juhusel on elus väga suur roll,“ nõustub Marling. „Paljud inimesed, kellega koos ülikoolis õppisin, sattusid hiljem firmade juhtkondadesse või rahvusvaheliste suhete alale tänu sellele, et nad oskasid inglise keelt. Kui me mõtleme keelest ja kultuurist, peaksime neist mõtlema ka rakenduslikult, just maailma tunnetamise mõttes.“

Pärast Soomes oldud aastat tundus varasema lemmikeriala ajaloo sisseastumiseksam liiga võõras ja liisk langes inglise keele kasuks. Edasi viisid õpingud võõrsile – bakalaureusetudengina elas Marling Hollandis, magistrandina USA-s, doktorandina Uus-Meremaal. „Sain kaasa tundlikkuse kultuurierinevuste suhtes ja see tõi mind ka Ameerika teema juurde,“ ütleb ta.

Väärtused kultuuris on muutunud

Eesti ühiskond muutus 90-ndatel väga kiiresti ja oli teadlastele põnev uurimisobjekt. „Ka minu tollane juhendaja Krista Vogelberg huvitus küsimusest, mis toimub Eesti inimeste väärtusruumis. Me oleme muutunud individualistlikumaks, meil on saavutusväärtused, optimism – klassikalised Ameerika väärtused. Kui inimene proovib, küll ta saab,“ kirjeldab professor.

Igaüks on oma õnne sepp?

„Just nimelt,“ kinnitab Marling. „Mind hakkaski huvitama, mil moel ühiskondlikud väärtused levivad. See tõi mind Ameerika kultuuri juurde, aga huvi hakkas pihta eeskätt Eesti ühiskonna muutumisest. See on aspekt, millele sageli ei mõelda: me peame tundma teisi kultuure, et mõista paremini omaenda kultuuri.“

Teadlasena kütkestab professor Marlingut kultuuridevahelise tõlkimise ja tõlgendamise protsess: mis läheb tõlkes kaduma ja mille me üle võtame, ja miks?

Humanitaaria ülesanne on toimuvat mõtestada

„Ükski kultuuriväärtus ei tule puhtalt üle. Kõik väljastpoolt tulev filtreeritakse läbi kohaliku vastuvõtufiltri,“ selgitab ta. „Eesti kontekstis on põnev, et väärtused, mis sisse tulevad ja mille me omaks võtame, on ikkagi väga eestilikud, lastud läbi protestantliku tööeetika ja nn talupojatarkuse filtri. Mulle kultuuriuurijana on see põnev teema. Näiteks kuidas meist on saanud samasugused ajavaesed nagu ameeriklased? Kalender on veerand tunni kaupa ära jaotatud, sõpradega kokku saamiseks on esimene vaba aeg kahe kuu pärast.“

Uued väärtused tulid Eestisse suhteliselt kiiresti – taheti vabaneda kõigest nõukogulikust ja optimismituhina summutas alles majandusliku kihistumise kasv. „Trots tekkis siis, kui inimestel kadus ära nende identiteedi keskmes olev väärikus,“ arutleb professor. „Peab olema töö, mida ühiskonnas austatakse, ole sa kaevur või kolhoosnik – ühelgi inimesel ei ole tahtmist elada mõttetut elu. Selle ängiga on poliitilisel väljal osavalt manipuleeritud. Kahtlustan, et kui ka maapiirkondades pakutaks inimestele elamisväärset elu, ei oleks populistidel nii palju valijaid.“

Mis ajendab üht humanitaari ühiskonnaasjus kaasa mõtlema?

„Meil tihtipeale arvatakse, et kui miski on ühiskonnas mõttetu, siis on see humanitaaria. (Naerab.) Et humanitaariat on vaja peamiselt selleks, et regivärss, Kalevipoeg, pastlad ja vabadussõda oleksid uuritud, ja rohkem polegi vaja. Minu meelest on humanitaaria aga keskselt ikkagi seotud olevikuga, sest omavahel suheldes kasutame me keelt ja toetume väärtustele. On vaja mõista, kuidas inimesi keele abil mõjutatakse, kuidas kujundatakse suhtumist, tekitatakse polariseerumist.“

Marling tunnistab oma tudengiaja õppejõudude suurt mõju. „Tollal, Eesti üleminekuajal, oli ju ilmne, et intellektuaal pidi ühiskonnas aktiivne olema. Marju Lauristini tüüpi teadlased osalesid ühiskondlikus debatis, mitte ei istunud raamatukogus,“ meenutab professor. „Tegelikult suunab ka Euroopa Liit teadlasi rahastuse kaudu mõtlema oma töö ühiskondlikule mõjule. Elu tahab seletamist ja kui meie seda humanitaarias ei tee, jäetaks suur hulk küsimusi kõrvale. Nii et ma näen humanitaaria rolli ühiskonna mõtestamisel kesksena.“

Filter ei lasknud sõnumit läbi

Raili Marling on tuntud ka sooküsimuste kriitilise lahkajana – seda teeb ta nii koostöös Sotsiaalministeeriumiga kui ka kirjutades kaastöid meediaväljaannetele. Hiljuti juhtis ta Elektriteatris ülikooli töötajatele ja üliõpilastele korraldatud vestlusringi „Naised teaduses“, kus vaagiti naisteadlaste eneseteostust piiravaid tõkkeid.

Tema sõnul on põnev, et Eesti iseseisvuse taastamisel võeti küllaltki kiiresti omaks lääne majanduslikud, nn neoliberalistlikud väärtused, mis rõhutavad inimese vastutust ja ise hakkama saamist. Ei võetud aga üle selliseid väärtusi nagu multikultuursus või feministlik vaatenurk, mis on lääne ühiskondades samuti tähtsad.

„Kusagil ei lasknud siinne filter sõnumit läbi. Mind hakkas huvitama, mis selle sõnumi läbitulekut takistas,“ analüüsib professor. „Miks – kui vaadata eriti 90-ndate alguse meediapilti – tekitas soo- ja feminismitemaatika palju elevust ning ajas osa inimesi närvi. Barbi Pilvre kirjutas Eesti Ekspressis kolumni ja Mare Tralla tegi näituse, aga juba selle peale läks ühiskond keema. Tähendab, et see reaktsioon tegelikult „tõlgiti“ – tol ajal oli läänes tugev vastulöök 1970. aastate feminismile ja Eestis võeti see otse üle, veel enne seda, kui tekkisid näiteks Feministeerium ja teised sellised platvormid.“

Eestis ei ole institutsiooni, mis soouuringutega tegelejad kokku tooks, pole oma teadusuuringute osakonda või kraadikohti, märgib Marling. „See tähendab, et see on valdkond, kus paratamatult puutud kokku kodanikuliikumisega. Sooteemal on lai kõlapind ja seetõttu saan kogeda eri valdkondade inimestega kohtumise võlusid ja vaevu.“

Professor Marlingu praegune uurimisteema on neoliberalismi ja afekti koosmõju. Tänapäeva ebakindla ühiskonna ja levinud optimistlike narratiivide vahel valitseb pinge ning see olukord tekitab vastakaid ja halvasti mõistetud afekte. 

Tugevad afektid avalikus ruumis väljendavad pinna all peituvat 

Prantsuse filosoofi Gilles Deleuze’i järgi kirjeldab termin afekt võimet mõjutada ja olla mõjutatav. Afektid või tugevad tunded väljenduvad näiteks punastamises või selles, kui silme eest läheb mustaks. Afektid ei seisa ühiskonnast eraldi – ajal, mil viha, hirm ja nördimus on poliitiliste kampaaniate võtmevahendid, on vaja, et inimestel oleks teravdatud kriitiline teadlikkus, leiab Marling. 

„Selle teemaga olen kaua tegelnud,“ ütleb ta. „Mingil tasandil saab öelda, et feminism on neoliberalismiga seotud – idee, et naine saab hakkama, on selgelt neoliberalistlik. Probleemid tulevad siis, kui ühiskond on prekaarne – see tähendab, et paljudel inimestel on raske majanduslikult hakkama saada, kuidas nad ka ei pingutaks.“

Nüüdisaegses ühiskonnas on tema sõnul tajutav surve näidata end edukana ja naeratada, ent samal ajal tiksub kuklas teadmine, et „luuseri“ roll on kõigest pangaintressi tõusu või töökoha kaotuse kaugusel. See vastuolu põhjustab ühiskonnas süsteemseid afekte.

„Ühest küljest on probleemi eitamise tõttu probleem: me teame, et probleem on, aga paneme tuima,“ kirjeldab Marling. „Ja teisest küljest pulbitsevad välja negatiivsed tunded ja hoiakud, ka Eestis. Seda ei ole korralikult läbi kirjutatud.“

Projektis „Kriisi tavalisuse kujutamine: diskursus, kirjandus ja pilt“ uurib professor Marlingu juhitav töörühm kriiside kujutamist eri tüüpi tekstides. Eestis avaldatud meediatekste, kaasaegset kirjandust ning esteetilisi ja sotsiaalseid pilte võrreldakse neoliberalistlike väärtuste päritoluriigis USA-s ja nende suhtes skeptilisel Prantsusmaal ilmunutega. 

„Meie töörühm on vaadelnud tekstide erinevat suutlikkust inimest kõnetada ja anda edasi seda, mida nähtaval kujul kuidagi edasi anda ei saa. Minu üks hüpotees on, et ega paremat võimalust kriiside kujutamiseks ei ole kui kirjandus. Kaasaegses kirjanduses näeme üsna palju tekste, kus kujutatakse keerulist eksistentsi: näiteks Ameerika kirjaniku Jenny Offilli raamatus „Ilm“ on näidatud elus mitte väga edukas olnud naise perekondlikku rahmeldamist, mille taustal on kliimakriis.“

Rääkides humanitaaria rollist kriiside mõtestamisel – kas üldse on kuidagi võimalik vähendada ühiskonnas vastandumist ja suurendada sidusust? Kui me omavahel kakleme, ei tee me ära asju, mis oleks vaja ära teha.

„See ongi hästi raske,“ nõustub professor. „Kui algas sõda, lootsin, et nüüd ometi saame eestlastena ära lepitud. See, et on poliitilisi jõude, kes isegi sellist olukorda püüavad ära kasutada, on hirmutav ja kainestav. Mulle tundub, et humanitaaria suur töö ongi pakkuda mõistmist ja mitte minna kaasa vihakõnelaadse avaliku retoorikaga. Ilma nõusolekukohti leidmata liigume sinna, kus me ei saa enam rääkida ühestki teemast – ei poliitikast, tervisest, teadusest, välispoliitikast ega toidust –, ja Eestis oleme sellele juba ohtlikult lähedal. On suur probleem, kui kaotame viimased kokkupuutepunktid. Meil kipub meelest minema jagatud inimlikkus – inimesena elatud elu, kus me tahame, et meid koheldaks inimese moodi, ja kus me ise kohtleme teisi samuti. Me kujundame oma elu ikka koosloomes.“

Tuleme oma kultuurist ja väärtusruumist

Eesti kultuur ei ole isoleeritud, vaid elab teiste kultuuride ja riikide kõrval, võtab professor vestluse kokku. 

„Välismaa ei ole ohtlik! Enamik minu lähedasi, kes tunnevad teisi kultuure väga hästi – mu ameeriklasest abikaasa valdab kolme võõrkeelt ja on töötanud peale Ameerika Ühendriikide viies riigis –, saavad aru, et sulle võib mujal maailmas mõni asi meeldida, aga kodumaal on oma voorused. Õpid tundma omaenda kultuuri ja saad aru, et jube hea on olla eestlane: näiteks võid näo mossi tõmmata, kui pole tuju. Mulle on see eriti huvitav, kui ma elan Ameerika Ühendriikides, mille kultuuri ma hästi mõistan ja kus ma suudan mingi hetkeni sulanduda – kuni keegi küsib, kas midagi on lahti, sest ma näen morn välja.“

Samas on Eestis tema sõnul „kole tore kohata ingliskeelses kultuuriruumis elanud inimesi,“ sest nad on suhtluses viisakamad ja sõbralikumad kui torssis eestlased. 

„Mulle tundub, et meil kiputakse tihtipeale ära unustama loovust, mis tuleb eri kultuuride vahet käimisest,“ arutleb professor. „Sealjuures tuleme me alati oma kultuurist ja väärtusruumist. See ei tähenda mitte ainult seda, et ma olen eestlane, vaid et ma olen teatud põlvkonna eestlane.“ Ei ole olemas sellist nähtust nagu keskmine eestlane, leiab professor. „Me oleme siin ja praegu, aga meil on ka minevik. Humanitaarias on tunnetatud minevikuteadlikkus, et ei peaks mitu korda samasse ämbrisse astuma. Ja teiselt poolt on lootus, et näeme ikka tulevikku ega põleta ära kõiki sildu või kogu naftat.“

Kuidas professor vaimu virgena hoiab?

Professor Marlingu mängulisemat külge nägid kolleegid humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna jõulupeol, kus ta esines Ameerika ajakirjaniku Nellie Bly’na, kes tegi Jules Verne’ist inspireerituna maakerale tiiru peale lausa 72 päevaga. Maailmarändur Bly oli peole tulnud koos Phileas Foggiga (tegelasega Jules Verne’i seiklusromaanist „80 päevaga ümber maailma“), keda kehastas prantsuse keele ja kultuuri lektor Vincent Dautancourt. 

Kuidas aga üks humanitaarteadlane puhkab?

„See on hea küsimus – kui inimese tööülesannete hulka kuulub ka raamatute lugemine, siis millal on vaba aeg?“ küsib professor vastu. „Mulle meeldib Eesti eksperimentaalsem teater. Loen eksperimentaalsemat kirjandust. Klassikaline muusika meeldib, eriti varane. Sporti tuleb teha – keskealine inimene saab aru, et kahjuks vaim on keha küljes kinni. (Naerab.)

Nähtavasti olen näinud rohkem filme kui inimene keskmiselt. Suur kingitus on, et Tartus on draamafestival ja tekib festivalitunne. Meil on Elektriteater. Ülikoolilinnas peab olema tegevusi, mis võimaldavad vaimu virgena hoida.

Teatud vanuses õpib inimene paremini keskenduma, oma aega jagama, tõmbama selgeid jooni: et kvaliteetset tööd ma nüüd ei tee, parem lähen joogatrenni või näitusele. Ja mulle tundub, et see arusaamine on vananemise väga suur pluss. Kella kaheni öösel töötamine ei ole alati mõistlik, parem on magama minna ja hommikul üheksast alustada.“