Tänavu kevadel tegi Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus rahulolu-uuringu ülikooli doktorantide seas.

Uuringu eesmärk oli hinnata doktoriõppe üldist olukorda, planeerida ülikoolisisest arendustegevust ning parandada ja hinnata juba tehtud muudatuste mõju. Vastajad olid endi sõnul motiveeritud doktoriõpinguid jätkama (kõikide vastajate keskmine hinnang kümne punkti skaalal oli 7,90) ning doktoriõppega oldi rahul (kõikide vastajate keskmine hinnang oli 7,13). Kõik kvantitatiivsed tulemused on avaldatud ülikooli statistika töölaual (statistika.ut.ee).

Nii hinnangutest kui ka kommentaaridest selgus, et doktorandid hindavad ülikooli õppetöö paindlikkust ja head kvaliteeti, meeldivat töökeskkonda ja kolleege. Küll aga jagati ka soovitusi, kuidas oleks võimalik doktoriõpet veelgi paremaks muuta.

Info kättesaadavus. Vastajad märkisid, et kohati on neil keeruline leida näiteks õppekorraldust puudutavat infot. Info jagamine soovitati muuta süstemaatilisemaks ning panna paika, millise teabe peab doktorandile edastama üksus, millise ülikool ja mida peab doktorant ise silmas pidama. Seda ütlesid eriti välisdoktorandid, kelle sõnul on ingliskeelne info tihti puudulik.

Kogemused juhendajatega on doktorantidel erinevad, kuid peamise kitsaskohana nimetati juhendajate ajapuudust, mis tuleneb tihti (töö)ülesannete rohkusest. Peamiselt oodati juhendajatelt kaasamõtlemist, sisulist ja kiiret tagasisidet, koostööd projektides ja publitseerimisel ning soovitusi karjääriteel edasiliikumiseks. Enamik vastajatest hindas oma suhet juhendaja(te)ga pigem kõrgelt. Leiti, et rahulolule aitaks kaasa ootuste ja kohustuste läbiarutamine juhendaja(te)ga. Samuti võiks kasuks tulla omavaheliste kokkulepete tegemine vastastikuste ootuste asjus.

Õppeained ja õppekava. Sel sügisel jõustunud doktoriõppe reform näitab vastanute sõnul, et doktorantide tagasisidet on kuulda võetud: kohustuslike õppeainete hulka vähendati ja õppekava muudeti paindlikumaks. Muret teeb, et teadustööle ning doktoritöö teemale vastavaid õppeaineid on tihti keeruline leida, mistõttu tuleb kohati kulutada aega kõrvalistele õppeainetele, et saada ainepunkte.

Välisdoktorandid ja keeleoskus. Välisdoktorandid kurtsid, et õppeained on tihti vaid eesti keeles, mistõttu ei ole võimalik neid aineid võtta. Arvati ka, et reform võib tekitada ebavõrdsust „uute“ ja „vanade“ doktorantide vahel, kuna ei teatud, kuidas see reform vastajaid mõjutab.

Töökoormuse küsimustele vastates osutasid loodus- ja täppisteaduste valdkonna doktorandid asjaolule, et doktoritöö spetsiifilisuse tõttu on muuks tegevuseks vähem võimalusi. Sotsiaalteaduste valdkonna doktorandid märkisid aga, et nad tegelevad lisaülesannetega, peamiselt õpetamisega, mis tihti pigem ei haaku nende doktoritööga.

Töökeskkonda hindasid vastajad üldiselt sõbralikuks ja toetavaks. Vastustes nimetati koroonapandeemia negatiivset mõju suhtlusvõrgule. Väljendati ootust, et ülikool panustaks veelgi enam doktorantide ühistegevusse, näiteks kirjutamislaagrite, koolituste, talve- ja suvekoolide korraldamisse.

Doktoritöö edenemist ja motivatsiooni selle tegemiseks hindasid doktorandid väga erinevalt: nii edenemine kui ka motivatsioon sõltuvad doktorandi teadlikkusest doktorantuurist ja ka isiklikest teguritest: muust tööst, perest, keerulisest olukorrast maailmas.