Nad olid tänavu veebruaris 16-aastased, õppisid Ukraina linnades keskkooli viimases klassis. Nüüd on nad Narvas. Sõja algusest on möödunud üheksa kuud.

Sõda paiskas nende klassikaaslased mööda maailma laiali.

Need neli Ukraina noort kohtusid omavahel esimest korda tänavu sügisel Narva kolledžis, kus nad alustasid õpinguid. Esimesel aastal õpivad nad intensiivmeetodil eesti keelt, et asuda aasta hiljem juba eesti keeles erialaõpingutele. Kolm noormeest hakkavad õppima infotehnoloogiat, neiu soovib saada keeleõpetajaks.

Septembri lõpus jagasid nad Universitas Tartuensisele mälestusi sõja algusest, hirmudest, kodumaa mahajätmisest. Vestlus toimus enne Kertši silla plahvatust ja Venemaa ränki õhurünnakuid Ukraina linnade pihta.

Andri lugu

Sõja eelaimdus oli õhus. Venemaa koondas rohkem kui poole aasta vältel Ukraina piiri taha suurel arvul vägesid ning inimesed rääkisid kohe algavast sõjast iga päev.

Andri Stakhov püüdis 23. veebruari õhtul oma ema veenda, et mingit sõda ei tule. „See oleks absoluutne rumalus,“ põhjendas ta. Öösel kella kaheni istus ta telefonis, sirvis internetti ja vahetas sõpradega sõnumeid.

„Kell seitse hommikul ajas ema mind üles ja ütles, et sõda on alanud. Ma ei saanud aru, millest ta üldse räägib. Mis sõda?“

Siis nägi telefonis sõbranna saadetud sõnumit: plahvatused, lennukid õhus.

Nende korter asub lennuvälja lähedal. See on tsiviillennuväli, mida eriti ei pommitatud. Aga plahvatuste müra oli kuulda, õhuhäiresireenid undasid.

Tänavad olid inimtühjad. Inimesed kogunesid pangaautomaatide juurde, et sularaha võtta. Poed osteti toidukaupadest tühjaks.

„Sõja teisel päeval sõitsime mina, õde, vend, vanaema ja vanaisa ning koer Kiievi oblastisse maale, Kiievist lõunasse, seal sõjategevust ei olnud, ainult õhuhäired,“ räägib ta. Vanemad jäid Kiievisse, arvasid, et linnas läheb marodöörluseks ja keegi peab korterit kaitsma.

Noormees ütleb, et märtsikuu oli väga kurb, raske oli taluda teadmatust, mis saab edasi.

„Ausalt, enne sõda ma ei uskunud, et Ukraina suudab Venemaa rünnakule vastu astuda. Kui sõda algas, hakkas minus tekkima veendumus, et Ukraina siiski suudab. Märtsi lõpus tulid head uudised, kui venelased Ukraina põhjaosast taganesid. Teisest küljest kuulsime, mis toimus Butšas,“ ütleb Andri.

Butša kõrval asuvas Irpinis oli kuni sõja alguseni kuulus majanduskõrgkool, kuhu Andri lootis sisse saada, erialaks rahvusvahelised majandussuhted. Ülikoolilinnak sai raketitabamuse. Vene sõdurid piinasid ja tapsid linnaelanikke. Linn on siiamaani mineeritud. See tulevikutee langes ära.

„Otsustasin vaadata võimalusi, mida paljud maailma kõrgkoolid ukrainlastele pakuvad. Poola, Eesti, Tšehhi ... Mulle jäi Facebookis silma Tartu Ülikooli Narva kolledži pakutav programm.“

Üks Andri klassivendadest on nüüd samuti Narvas. Suurem osa endistest klassikaaslastest on Ukrainast lahkunud, neid on Poolas, Prantsusmaal, Slovakkias. Septembri keskel tuli kurb uudis, et nende informaatikaõpetaja langes Hersoni rindel. Pere otsustas Ukrainast lahkuda augustis, Kiievist Tallinna reisiti liinibussiga.

„Suvel sai selgeks, et Ukraina suudab sõjalisel teel oma territooriumi vabastada, muidugi aja jooksul. Sõja lõpu ennustamine on tänamatu ülesanne, aga ma arvan, et tuleva aasta sügiseks on see läbi,“ ütleb ta tasakesi.

Maria lugu

Maria Nosko mäletab viimast rahupäeva, 23. veebruarit.

Koolis olid täiesti tavalised tunnid, oli täiesti tavaline päev. Ta elas Hersoni oblastis Dnepri jõe ääres Nova Kahhovkas, seal on suur hüdroelektrijaam.

„Sel päeval ei osanud meist keegi arvata, et homme algab sõda,“ meenutab ta. „Öösel läks mul kell kolm uni miskipärast ära ja enam ma uinuda ei suutnud. Kella poole viie paiku kuuldus kummalist müra, õde ärkas ka üles. Sõjaväeosas olid plahvatused.“

Nende linn langes Vene okupatsiooni alla esimesel sõjapäeval. Keskpäevaks oli mastis Venemaa lipp, kõikjal Vene sõjamasinad.

Linn oli Ukrainast ära lõigatud. Toiduaineid enam ei toodud. Isegi kõige tavalisemaid peavalutablette polnud kuskilt saada. Inimesed kartsid linnast ära sõita, kuulujutud muutusid aina hirmsamaks.

Mingit tööd enam ei olnud, raha läks toidu peale, aga juurde teenida polnud võimalik. Tänavale minna polnud hea mõte, sest pidevalt kontrolliti, näiteks taheti näha telefonis olevaid fotosid.

„Me olime maailmast täiesti ära lõigatud, sidet polnud, telefonid ei töötanud. Internetist pole üldse mõtet rääkida,“ räägib Maria.

Põgenemiseks kasutas tema pere vahendajaid, kes põgenikke marsruuttaksodega üle rindejoone toimetasid. Nad lahkusid Nova Kahhovkast mai alguses. Hirm oli neid seni veel paigal hoidnud, aga selleks hetkeks oli selge, et linna jääda pole enam võimalik.

„Ma ei uskunud, et venelased meie linna poole päevaga vallutavad – tulevad ja hävitavad kõik, mis nende teele ette jääb. Kogu aeg sai selgemaks, et peame ära sõitma, läks aina hullemaks ja hullemaks. Ärasõiduotsuse tegime kahe päevaga. Vaatad, et kõik see, mis siin on olnud, see on nüüd läinud, aga ikka on raske lahti lasta.“

Tallinnas olid ees tuttavad, kes olid Eestis juba kolm aastat olnud. „Saime algul nende juures peavarju. Tulime mina, ema, noorem õde, vanem õde, vend ja vanema õe peigmees. Tuli otsast pihta hakata.“

Maria lõpetas keskkooli kuldmedaliga ning tahtis astuda kõrgkooli Kiievi või Harkivi oblastis. Esimene valik oli psühholoogia, teine keeled. „Kui meie linn okupeeriti, siis ema ütles, et neid variante enam ei ole. Raske oli oma kodu maha jätta, kogu senine elu jäi maha.“

Tema telefonis on üks pilt, kus kõrgest paneelmajast on järel vaid betoonsõrestik. Selles majas elas varem tema õe pere.

Maria suhtleb kõigi klassikaaslastega – nad on üle maailma laiali paisatud. Mõned üksikud on Ukrainas, aga ohututes kohtades. Vähestel on õnnestunud õpinguid jätkata. Saksamaale jõudnud õpivad 12. klassis. „Mul vedas, et ma saan kõrgkoolis jätkata, aasta ei lähe kaduma.“

Kõik Ukrainast pärit tudengid elavad Sillamäel kolledži ühiselamus. Maria on samas toas Venemaalt pärit tudengineiuga. Esialgu kartis ta, et rindejoon hakkab jooksma keset ühikatuba.

„Meie siin omavahel ju mingeid diplomaatilisi küsimusi lahendada ei suuda, poliitika pärast tülli minna oleks rumal. Õnneks oleme sõbrunenud. Ta on Ukraina poolt, suudab seda olukorda vaadata eri tahkudelt, mitte ainult Venemaa uudistekanalite joonelt,“ ütleb Maria.

Sviatoslavi lugu 

Sviatoslav Baryshpal elas Kiievis ja jälgis tähelepanelikult uudiseid, mis juba mitu kuud olid rääkinud sellest, kuidas Vene väed Ukraina piiri taha koonduvad.

„Sügisest alates oli teada, et nad tungivad Ukrainasse. Isegi kaks kuupäeva ringles, 16. veebruar ja 22. veebruar,“ räägib ta. Esimesel päeval ei juhtunud midagi; ka 22. veebruaril jäi rahu veel kestma.

24. veebruari hommikul Kiievis ärgates märkas ta oma telefonis vastamata kõnesid sõpradelt. Tavaliselt ei helista talle keegi öösel, aga neil oli kokkulepe, et kui sõda peaks algama, siis see, kes esimesena teada saab, helistab ja annab teada ka teistele.

„See ei olnud mulle emotsionaalselt raske, olin selleks, mis juhtub, valmis. Pole vaja paanitseda, peab olema selge plaan, mida teha,“ räägib ta veendunult.

Milleks Venemaale see sõda? „See on kättemaksuaktsioon. Nõukogude Liit oli võimas riik, Venemaa tunneb end praeguses olukorras nõrgestatuna. Nende ideoloogia on kättemaks,“ ütleb Sviatoslav. Ta tundub oma vanusest vähemalt mõne aasta täiskasvanum.

Jaanuaris oli ta ostnud telefonile korraliku akupanga: kui tuleb sõda, siis läheb vaja. Eestisse põgenesid nad perega märtsis. Kahe autoga. Otsetee Kiievist Euroopasse ei tulnud kõne alla, sest Vene väed olid Valgevenest jõudnud selle ära lõigata. Tuli sõita ringi Vinnõtsja ja Ivano-Frankivski kaudu üle piiri Slovakkiasse.

„Mul oli plaan õppida Kiievi Polütehnilises Instituudis programmeerimist. Võtsin lisatunde inglise keeles ja matemaatikas, et saada väga head lõpueksamite tulemused. Aga mul ei olnud ka juba enne sõda väga kindlat plaani jääda Ukrainasse, oli mõte võib-olla õppida Euroopa Liidus. Õppisin tšehhi keelt ja jälgisin infot Tšehhi ülikoolide kohta,“ jutustab ta oma sõjaeelsetest plaanidest.

Ta räägib sama veendunult, et kui õppimist poleks saanud jätkata, oleks rindele minek olnud mõttekas valik. Oma kodumaa eest okupantide vastu võidelda on mõistlik.

Matvi lugu

Matvi Burchak mäletab õhtusööki 23. veebruaril oma kodus Dnipros.

„Arutasime, et kuidas see saab olla 21. sajandil võimalik, et Euroopa keskel ründab üks riik teist. See kõlab kui antiutoopia,“ räägib ta.

24. veebruari hommikul magas ta sisse, oli bussist maha jäämas. „Ema hõikas mulle järele: kuhu sa tormad, sõda algas!“

Sõja kolmandal nädalal, 8. märtsil kell seitse hommikul kärgatas nende kortermajast saja meetri kaugusel plahvatus. Korteril lendasid aknad eest. Matvi ärkas kohutava paugu peale. Tema ees oli klaasikilde täis tuba.

„Venelased olid tahtnud tehast tulistada, aga said pihta koolimajale, kus sel kellaajal õnneks kedagi ei olnud.“

Nad tulid perega Ukrainast Eestisse suvel. Teekond Dniprost Eestisse viis läbi kurva saatusega Borodjankast ja Butšast.

„Seal nägin pilte, mis on kõige koledamad, mida üldse näinud olen.“

Lagunenud sõrestik, mis kunagi on olnud bensiinijaam, kus müüdi ka sooja kohvi ja lõhnavaid saiakesi.

Hostomel hiiglaslik kaubanduskeskus, millest alles vaid rusud.

Tal oli isegi veel suvel plaan õppida Ukrainas. Harkiv ei tulnud enam kõne alla, aga ka läänepoolses Lvivis olid õhuhäired sagedased.

Vanemad veensid, et kui poiss tahab korralikku haridust saada, siis pole see Ukrainas praegu võimalik.

„Minu plaan on saada heaks programmeerijaks. Tänu sellele võiks ma elada seal, kus tahan,“ ütleb Matvi. „Olgu see siis Boliivia või Jaapan. Ma ei tea, kus ma kohtan oma elu armastust, millisesse kohta ma armun. Kui sõda lõpeb, lähen kindlasti Ukrainasse tagasi, seal on kõik mu sugulased. Kõik, kes mul on.“

Ukraina üliõpilased kohanevad ja õpivad eesti keelt

Kaja Karo, Narva kolledži kommunikatsioonijuht

Tartu Ülikooli Narva kolledžis alustas tänavu kõrghariduse esimesel astmel õpinguid 26 Ukrainast pärit üliõpilast. Avaldusi laekus 57 ja kandidaatide akadeemiline võimekus oli väga hea, aga kõigil ei õnnestunud sõja tõttu Ukrainast lahkuda.

Esimesel aastal õpivad nad kolledžis eesti keelt, et õppeaasta lõpuks sooritada eesti keele B2-taseme eksam ja jätkata uuest õppeaastast õpinguid eesti keeles.

Sisseastunutest enamik ehk 20 Ukraina üliõpilast õpib infotehnoloogiliste süsteemide arendust.

Narva jõudnud üliõpilased kohanevad vaikselt uute oludega. Õpivad keeli ja veedavad vaba aega, nagu noored ikka. Enamik neist elab kas Narvas või Sillamäel ühiselamus. Tasuta bussiühendus linnade vahel on olemas, kuigi aega kulub liiklemiseks nagu suurlinna metroos.

Püüame kogu kolledžiperega Ukraina üliõpilasi igal moel toetada. Meie rahvusvaheliste suhete spetsialist on nende peamine tugiisik, kes nõustab, aitab dokumente vormistada, tutvustab Eesti sotsiaalsüsteemi ja kui vaja, hakkab alaealiste üliõpilaste eestkostjaks. Jah, tõesti, mõned meie uutest üliõpilastest on kõigest 17-aastased, sest Ukrainas lõpetatakse gümnaasium nooremalt kui Eestis.

Korraldasime õppetöö selliselt, et nad saaksid maksimaalselt arendada nii oma eesti kui ka inglise keele oskust. Teised välistudengid aitavad igapäevaste küsimustega: kuidas printer töötab, kus on söök odavam ja kus toimuvad huvitavad üritused. Õppeaasta alguses võtsid Ukraina üliõpilased osa Eesti Rahva Muuseumi kultuuriprogrammist „Ela eestlaste elusid“.

Enamikku üliõpilastest toetavad majanduslikult nende vanemad. Ajutise kaitse all olevatele üliõpilastele on Eesti riigilt ette nähtud toetus ja nad saavad taotleda ka vajaduspõhist stipendiumi. Kui sõja eest põgenenud Ukraina noortel on vaid elamisluba Eestis õppimiseks, siis toetusi nad kahjuks ei saa ja peavad vajadusel endale töö otsima.