„Kui ma ei saaks teha keskkonnasäästlikku moodi, siis ma ei teekski seda,“ ütleb moe-, filmi- ja teatrikunstnik Reet Aus, tänavune Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Tema loengusari – Jakobi 2 ringauditooriumis kolmapäeviti – kannab pealkirja „Kuidas luues maailma parandada“.

2011. aastal kaitses Reet Aus doktoritöö, mille keskmes on disaini- ja tootmismudel „Trash to Trend“. See põhineb väärtustaval taaskasutusel ning lubab valmistada rõivaid võimalikult väikese keskkonnamõjuga.

Vabade kunstide professor Aus räägib kuulajatele rohedisaini võimalustest, aga ka oma uurimistööst Eesti Kunstiakadeemia jätkusuutliku disaini ja materjalide labori DIMA vanemteadurina – „DI nagu disain ja MA nagu materjal,“ täpsustab ta. „Teadustöös uurime, mida igaüks meist teha saab, kuidas kasutusharjumused meid ja keskkonda mõjutavad,“ seletab ta, „ja mis probleemid on Eestis kõige kiireloomulisemad.“

Mõned loengud on Tartus juba peetud, aga rohkem on veel ees. Kes kohale ei jõua, saab kursust otse või tagantjärele vaadata veebist. „Huvilisi on olnud alates bioloogidest-geoloogidest kuni ajaloolaste ja usuteadlasteni,“ on Reet Aus rahul. „Teemad, mida ma käsitlen, pole mitte niivõrd eriala-, kuivõrd elulaadikesksed.“

Saastav rõivatööstus

Faktid näitavad, et alates 1996. aastast on Euroopa Liidus rõivaste ostmine inimese kohta kasvanud 40% – selle põhjuseks on suuresti tekstiilkaupade odavnemine. Samas lüheneb tekstiiltoodete kasutusiga. Uuringute kohaselt ostab eurooplane igal aastal keskmiselt ligi 26 kg tekstiili ja viskab ära 11 kg. Paraku läheb enamik sellest põletamisele või jõuab prügimäele, vaid umbes 8% leiab taaskasutuses uue kandja.

Arusaamine, et kunstiakadeemias valitud moeala ja sellega seotud rõivatööstus on meie planeedi üks suuremaid saastajaid, jõudis Ausile pärale siis, kui ta koos kaastudengite Anu Lensmenti, Eve Hansoni ja Marit Ahvenaga ühise magistritöö tegemise käigus uut rõivakaubamärki välja töötas.

Hula kaubamärgi loomisele eelnes põhjalik uurimistöö. Taaskasutusel põhinevaid rõivaid hakati tegema Baltika suurtootmisest järele jäänud materjalidest. Vahemärkusena, allakirjutanugi riidekapis on kvaliteetsest ülikonnakangast Hula viigipüksid, mis pole paarikümne kandmisaasta jooksul väljanägemist minetanud.

„Me teame ju väga hästi, kuidas vastupidavat kangast teha,“ ütleb Reet Aus. „Aga miks kiirmoebrändid eelistavad teistsuguseid materjale? Sest see on nende teadlik valik.“

Reet kasvas üles õmblevate ja kuduvate vanatädide keskel. „Mu emapoolne suguvõsa on kunstnikud, isapoolsed sugulased kõik kõvad käsitöölised. Isetegemine on olnud enesestmõistetav asi.“

Kalduvus oma ninast kaugemale näha oli Ausile omane juba tudengipõlves, kui ta Von Krahli teatris nii kostüümikunstniku kui ka lavastajana kaasa lõi. Von Krahli trupi meelsus oli 1990. aastate kohta väga keskkonnateadlik, nii et oma esimesed väärtustava taaskasutuse rõivad tegi disainer teatri jaoks.

Aus on veendunud, et ka masstootmine võib olla eetiline. Koos Stockholmi Keskkonnainstituudiga on moekunstnik välja töötanud sertifikaadi UPMADE®. Tegu on väärtustava taaskasutuse meetodil põhineva disaini- ja tootmismudeliga, mida saab kasutada nii unikaaldisainis kui ka seeriatootmises. Kunstnik on ka omanimeliste moemärkide Reet Aus Collection® ja Upshirt® omanik.

Kangajääkidest disainrõivad

Ausi kavandatud lihtsaid, selge ja jõulise sõnumiga disainrõivaid saab osta mitmel maal, Eestist kuni Jaapanini. Kõige edukamalt lähevad kangajääkidest rõivad kaubaks Saksamaal – sealne turg on keskonnateadlik ning meeldiva disaini kõrval hinnatakse ka ringmajanduse kontseptsiooni. Tema disainitud rõivaid toodetakse Poolas, Türgis ja Bangladeshis.

„Toodame seal, kus tekstiilijäägid tekivad – tehastes,“ selgitab teadlasest ettevõtja. „Enne kui me kuskil midagi tegema hakkame, sertifitseerime tootmise UPMADE®-i sertifikaadiga. See tähendab: läheme tehasesse, teeme keskkonna- ja jäätmeanalüüsi ning organiseerime tootmise nii, et tekkinud jäägid saaks võimalikult suures koguses uuesti tootmisse suunata. See on parasjagu pikk ja keeruline protsess.“

Iga mõne aja tagant korraldatakse tehastes audit, et tootmine üle vaadata, ja Aus käib ka ise kohapeal kontrollimas. UPMADE®-i sertifikaat tähendab muu hulgas seda, et tootmises kindlustatakse töötajatele ohutus ja õiglane töötasu.

„On väga vale arusaam, nagu sooviksid Bangladeshi tehasedirektorid maksta oma töötajatele vähe palka. Nende vääritult väikeste palkade taga on tegelikult lääne tellijad, kes tahavad iga hinna eest hoida oma tootehinnad võimalikult madalad,“ räägib Reet Aus tuliselt. „Meil siin heaoluühiskonnas tuleb vaadata peeglisse – Bangladeshis saavad tehasetöölised väikest töötasu sellepärast, et meie tahame viie euro eest särke osta.“

Eetiline kaubandus edeneb

„Ega masstootmine kao kuhugi,“ nendib moedisainer. „Üksnes käsitöö ei saa kunagi katta miljonite kandjate vajadusi, kuid küsimus on selles, millisest materjalist ja millise kvaliteediga rõivaid toodetakse, kui kallid on riided ja millises koguses inimene neid vajab.“

Kehva kvaliteediga odavaid asju ei tohikski osta, leiab Aus. Näiteks 100% linasest või puuvillasest kanga saab suurema keskkonnamõjuta mehaaniliselt ümber töötada, aga fliisijäägid reostavad ookeane plastiosakestega. Eelistada tasuks nende kaubamärkide tooteid, mille puhul on selge, kus ja kuidas need on toodetud. Kuigi nn roheteema on maailmas väga popp ja iga vähegi oskuslik turundusmees laob keskkonnasäästlikkuse müügiargumendina kohe letti, on võimalik ettevõtte kodulehelt järele kontrollida, kas kaunitel loosungitel on ka päris elus kate.

„Kui ettevõte pakub ausalt jätkusuutlikku asja, kuvab ta kindlasti üksikasjalise info oma kodulehel: kuidas toimub tootmine, millised on töötingimused, kui suur on tootmise keskkonnamõju ja mismoodi kujunevad toodete hinnad. Hämavad need, kel on põhjust hämada.“ Rohe(aju)pesust rääkides tunnistab ta siiski optimistlikult, et see on parem kui mitte midagi.

„Kui keskkonnateema üldse jutuks võetakse, siis küllap järgmise sammuna minnakse ka sügavamale, ja siis veel sügavamale, ja viimaks tehaksegi midagi keskkonna huvides ära ... Ainult et kõik see võiks käia kiiremini! Me inimestena oleme siin planeedil erakordselt tüütu liik – ainus, kes prügi tekitab –, kuid ka ainus, kes midagi muuta saab.“

Kolme lapse emana tunneb Reet Aus mitmekordset vastutust, et jätta endast maha puhtam planeet ja on valmis selle nimel vaeva nägema.

„Ma tahan lihtsalt aru saada, kas on võimalik teha asju ka niimoodi, et ei tee teistele liiga – loodusele, elusolenditele. Tahaks õhtul magama minna puhta südametunnistuse ja hea tujuga.“