ehk Kuidas Lembit Allikmets 60-ndatel lombi taga teadmisi kogumas käis

Kui pärast Stalini surma ja isikukultuse paljastamist paotati Nõukogude Liidus akent läände, haarasid totalitaarse režiimi ummuksis elanud teadlased võimalusest kinni. Toona 30-aastane Lembit Allikmets oli läbinud aspirantuuri ja rajanud Tartusse oma labori, kui sai esimest korda Ameerikasse lennata.

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna kõige pikaajalisem dekaan ja „praeguse Eesti arstiteaduse suurim elav legend“, nagu iseloomustas emeriitprofessor Lembit Allikmetsa (86) viimatises juubelikõnes professor Jaanus Harro, oli üliõpilasena psühhiaatriahuviline. Ta osales õpingute ajal psühhiaatriaringis, mida juhatas professor Jüri Saarma, ja pidi pärast lõpetamist 1960. aastal tööle minema Jämejala haiglasse.

„Ma kavatsesin sinna jääda, sest naine oli võetud ja titt oli tulemas, aga siis nad ajasid mind vägisi aspirantuuri,“ meenutab Allikmets. „Tol ajal oli arstiteaduskonnas väga kurb olukord, professorid hakkasid otsa lõppema. 1960. aastal, kui ma lõpetasin, oli neid alles ainult 12.“

PILK MINEVIKKU Screenshot 2022-08-25 at 21.21.17.jpeg

Leningradis aspirantuuris 1962. aastal. Allikmets paneb kassile kanüüli, et talle ravimeid manustada. FOTO: erakogu

Kolme järgneva aasta jooksul saadeti teaduskonnast Moskvasse ja Leningradi sihtaspirantuuri 25 inimest. End Leningradi täiendama läinud Allikmets keskendus psühhofarmakoloogiale. „Uurisin läbi kogu psühhotroopsete ainete arsenali,“ ütleb ta ise. Kraadi kaitsmise järel sai Allikmets psühhofarmakoloogia „maaletoojana“ – varem seda Tartus ei õpetatud – kesklaboratooriumisse omaette labori. „Mina olin puhtalt teadustööl. Kui tahad noore inimese ära tappa, siis paned ta lisaks õppetööle või dekanaati,“ muigab emeriitprofessor.

Siis aga, 1966. aastal avanes noorel teadlasel võimalus töötada teadlasvahetuse korras kümme kuud USA-s Yale’i Ülikoolis.

Kapitalistlikku süsteemi õppima

Allikmets meenutab, et aastatel 1958–1959 hakati Nikita Hruštšovi eestvedamisel edendama üliõpilasvahetust Nõukogude Liidu ja kapitalistlike riikide vahel. „Nõukogude Liit oli huvitatud välismaalt teadmiste sissetoomisest ja riigi tolleaegne poliitika oli selline, et vahetusse saadeti just reaalteadlasi.“

Välismaale pääsemiseks tuli teadlastel umbes aasta enne stažeerimise algust kirjutada NSVL-i kõrgharidusministeeriumile avaldus ning saata plaanid ja materjalid nii vene kui ka inglise keeles. Vahetult enne väljasõitu anti noortele poliitilisi, ideoloogilisi ja praktilisi näpunäiteid.

„Kolm-neli päeva enne väljasõitu – de Gaulle oli just Moskvas käinud – räägiti meile poliitikast. USA-st tagasi tulnud teadlased seletasid inglise keeles, kuidas toime tulla ja mitte hätta jääda,“ on Allikmetsal meeles.

Kuna tuberkuloosikartus oli toona suur, tuli Ameerika Ühendriikide saatkonnas enne sõitu kopsust röntgenipilt teha. „Kui USA-s maandusin ja tollis röntgenipilti vaadati, mõtlesin, et ei tea, kas nüüd saadetakse tagasi,“ kirjeldab Allikmets. Kümmekond aastat hiljem oli liikvel juba uus hirmutav tõbi. „1978. aastal USA-s käies uuriti, ega mul aidsi ei ole. Vereanalüüs tehti nii Moskvas kui ka Ameerikas.“

1966. aastal töötas Allikmetsa sõnul USA-s umbes 60 Nõukogude Liidu teadlast, sama palju ameeriklasi oli vastukülaskäigul Moskvas ja Leningradis.

„Ka Yale’i Ülikoolis oli seina peal poster „Kes tahab minna Nõukogude Liitu teadustööle?“. Tingimused olid ka: keeleoskus, teadustöö tulemused. Kohustuslik oli emotional stability (emotsionaalne stabiilsus – toim.), et sa õiendama ei hakka,“ kõneleb emeriitprofessor humoorikalt. Ta sai elamiseks kahetoalise tasuta korteri. Maksti ka palka, aga üsna kasinat, „et sa sääl liiga julgelt elama ei hakkaks“.

Lembit Allikmets tegi Yale’i Ülikooli farmakoloogialaboris eksperimentaalset tööd. „Farmakoloogia põhiline ülesanne on ainete toimemehhanismi väljaselgitamine. Tegime katseid makaakide peal, keda toodi sisse Jaapanist. Uute psühhotroopsete ainete laialdasem kasutuselevõtmine algaski ju 60-ndatel, enne seda ei olnud õieti midagi.“

Lisaks laboritööle reisis noor teadlane kümne kuu jooksul ringi, külastas paljusid USA ülikoole ning pidas loenguid ja teadusettekandeid. „Käisin korduvalt Washingtoni suures meditsiiniuurimiskeskuses Bethesdas, samuti mujal farmakoloogiainstituutides ja -laborites. Programm oli tihe küll, aga olin noor, kõik oli huvitav ja laabus. Sai kuulatud ka rahvusvahelisi konverentse. Yale’i Ülikoolis kuulasin esinemas suuri nimesid. Iga kuu oli vähemalt üks kuulus esineja, näiteks Robert Kennedy, kes oli toona justiitsminister, või Barbara Tuchman, kes kirjutas „Augustikahurid“ (dokumentaalteos esimese maailmasõja puhkemisest ja sellele järgnenud sündmustest – toim.).“

Noor teadlane lendas nii USA-sse kui ka sealt tagasi Pariisi kaudu. Tagasiteel lubas ta endale „kõrvalehüppe“, et suurlinna õhku hingata. „Võtsin lennujaamas seitsmeks päevaks politseiviisa ja hulkusin Pariisis ringi,“ meenutab Allikmets. „Pärast Moskvas küsiti, et miks te seal peatusite.“

Mitte ainult teadust tegemas

Allikmets käis USA-s stažeerimas kolmel korral, sh pikemalt Wisconsini ja New Yorgi ülikoolides, ning tõi iga kord kaasa midagi, mida hiljem koduülikoolis ära kasutada. „Minu vana juhendaja Leningradis nõudis kõigilt oma aspirantidelt, et kui lähed oma erialal mõnda teise instituuti külla, uuri järele, millist metoodikat seal kasutatakse,“ meenutab Allikmets.

„Noorel inimesel peab metoodiliselt küllaltki lai pilt olema, eriti farmakoloogias, sest ravimite toimet eri organsüsteemidele saab uurida paljude meetoditega. Kui mindi kuhugi konverentsile või seminarile, tuli välja selgitada ka uurimuse metoodika. Minu arvates peaksid meie doktorandid ka praegu sellele rohkem rõhku panema.“

1967. aastal värske energiaga USA-st naastes juurutas Lembit Allikmets laboris ja hiljem ka instituudis iganädalased teadusseminarid. „Iga kuu alguses jagasime ära, kes millest räägib. Ette ei tulnud kanda ainult isiklikku uurimistööd, ka uued teadmised tuli endale selgeks teha ja neid teistega jagada,“ rõhutab Allikmets. „Aspirandid, assistendid, dotsendid ja kõik rääkisid, mina ise ka. Kui oli külalisi, siis esinesid nemadki.“

Tähtsaks peab ta ka õppekavade ja õppesüsteemide alase silmaringi laiendamist. „Ülikoole külastades võtsin kaasa ka nende õppekava ja aineprogrammid. Ameerikas olid kõik õppekava nõudmised kirja pandud, Saksamaal on nad eriti täpsed.“ Nii tõi Allikmets Ameerikast Eestisse kliinilise farmakoloogia õppeaine. „Viisin selle juba 1970. aastal sisse, kui laborist kateedri poole liikusin. Tegin ka sellealase üleliidulise programmi, mida Nõukogude Liidus seni ei olnud.“

1971. aastal valiti Lembit Allikmets farmakoloogiaprofessoriks, 1972. aastal sai temast kateedrijuhataja ja 1975. aastal arstiteaduskonna dekaan.

Kui värske farmakoloogiaprofessor Allikmets kateedrijuhatajaks sai, soovis ta, et kõik õppejõud oleks võimelised õpetama kogu õppeaine ulatuses. „Farmakoloogias peab orienteeruma närvisüsteemis, seedekulglas, suguelundites ja nii edasi. Ei ole õige, kui õppejõud ütleb, et tema räägib ainult närvisüsteemist – keha on ju üks tervik ja kõik õppejõud peavad olema võimelised üksteist asendama,“ on Allikmets praegugi veendunud.

„Niisugune vastastikuse usalduse areng oli oluline. Ja me eksamineerisime ka niimoodi, et suures auditooriumis olid üliõpilased ja igas nurgas üks professor. Eksam oli läbi kolme-nelja tunniga. Selline süsteem on võimalik siis, kui kõik töötavad enam-vähem ühel tasemel ja on erudeeritud. Mis meil teaduskonnas veel arenes – professorid ei pidanud aasta läbi hommikust õhtuni üliõpilasi õpetama. Professorite asi on kasvatada uusi professoreid ja täiendada erialainimesi, arste. Üliõpilaste õpetamiseks on kaasprofessorid ja assistendid.“

Kolm-neli aastat hiljem taas USA-s käies hakkas ta endale selgeks tegema bioeetikat, mis oli tollal tärkav teadusharu. „Püüdsin ülikoolides ka bioeetikute koosolekutel osaleda. Eriti siis, kui olin 90-ndatel uuesti Yale’is, kus mu vana sõber oli eetikakomitee esimees. Kõik kogutud materjalid saatsin postiga Eestisse.“

1990. aastal loodigi Tartus Allikmetsa juhtimisel bioeetika komitee, mille juhatajaks sai Arvo Tikk. Praegu ei kujuta ülikooli ilma bioeetikateadmisteta ettegi.

Arstiteaduskonna ehitamine

Välissõitude ajal tundis Allikmets vaibumatut huvi ka Ameerika meditsiinikeskuste, ülikoolilaborite ja haiglate ehitusprojektide vastu ning püüdis ikka neid kaasa küsida. „Neil ei olnud midagi selle vastu, sest nende hooned olid juba valmis, aga tähtsad on ideed, ideed! Meil oli vaja vanast anatoomikumist välja saada. Tegelesime projekteerimisega juba 1973. aastast peale – esimene projekt sai valmis 70-ndate lõpus, Biomeedikum ehitati kolmanda projekti põhjal.“

Biomeedikumi projekteerimise ajal oli Lembit Allikmets dekaan, nagu ka kliinikumi rajamise ajal, mida ta eest vedas. „Kõik tahtsid tookord ju haiglaid erastada –lastehaiglat, nakkushaiglat ja tiisikusehaiglat. Meil õnnestus nad siiski kõik riigi alla tuua,“ on Allikmets rahul. „Olin 12 aastat linnavolikogus ja see tuli kasuks, linnahärradega oli kogu aeg kontakt. Minu arvates on meie Puusepa tänava kompleks täitsa nagu moodne Saksa ülikoolikliinikum. Maailmas on üldiselt nii, et asjad on ühes kohas, ja see on meil õnneks arenenud kaasaegsuse suunas.“

Farmakoloogia uued tuuled

Kuigi Lembit Allikmets praegu enam doktoritöid ei juhenda, hoiab ta farmakoloogia arengusuundadel silma peal. „Revolutsioon toimus aastatel 1959–1965,“ ütleb emeriitprofessor. „Tollal oli areng kiire, loodi esimene antipsühhootikum ja antidepressant, tulid rahustid – trankvillisaatorid –, mis hakkasid tohutult levima.“

Vahepealse 60 aastaga on Allikmetsa sõnul toimunud teatud areng, on tekkinud uue põlvkonna ravimid, millel on vähem kõrvaltoimeid. „Aga kardinaalset muutust ei ole, areng on olnud küll pidev, aga mitte kiire,“ nendib ta. „Viimase 50 aasta jooksul on peptiidide bioloogilise rolli selgitamise ja nende retseptorite avastamise kaudu olnud võimalik sünteesida lihtsamini kasutatavaid aineid. Praegu toimub bioloogiliste ravimite areng eriti onkoloogias, reuma ja immunoloogiliste häiretega tegelemisel.“

„Farmakoloogia instituudi teadustemaatika on viimase 15 aasta jooksul nihkunud patofüsioloogiasse. Farmakoloogiaalaseid töid tuleb ülikoolist liiga vähe ja see paneb muretsema,“ tunnistab ta. „Farmakoloogiateadus oli 70–80-ndatel publitseerimise ja viitamise poolest meditsiiniteadustes esimene. Praegu on meil aga väga tugev farmaatsia valdkond, mis kunagi, kui olin noor dekaan, oli teaduskonna murelaps.“