Nõukogudeaegsete ühikate köökidest levis õhtust õhtusse üht ja sama lõhna: praekartulite oma.

Makaronid olid tollal eriti kehvad ja kaugeltki mitte nii popid kui praegu. Nii oligi aastakümneid legendaarseks ühikatoiduks praetud kartul: odav, lihtne ja toitev. Kartuleid toodi vanematekodust suure kotiga või lähedalasuvast poest väiksema kotiga ning praeti pannil räpasevõitu köögis. Praadija ise pidi üldjuhul kogu aeg pliidi kõrval seisma, muidu võis juhtuda, et hetk enne roa lõplikku valmimist tegi ahjualune panniga vehkat. Parematel päevadel lisati kartulile lihakonservi. Siis oli tegu juba luksussöögiga.

Ka muud ühikas tehtavad toidud olid lihtsamast lihtsamad: purgisupid ja Mulgi kapsas, praetud verikäkk koos poest haaratud salatiga, praevorst kokkukleepunud makaronikänkraga.

Neil päevil, kui maalt pärit toakaaslased kodust naasid, toimusid ühikas aga söömaorgiad. Tubadesse tariti suured kotid täis koduseid konserve, hoidiseid, juurikaid ning tihti ka suitsuliha. Suur osa kraamist pisteti pintslisse juba saabumisõhtul. Alati jagati head-paremat toakaaslaste ning ühikas elavate kursusekaaslastega. See oli üsna mõistlik mõte, sest külmikuid leidus ühikas napilt ja köögi toidukappidesse jätsid oma varusid ainult juhmid esmakursuslased. Kapilukud olid sümboolsed. Vanad olijad hoidsid söögikraami akna vahel või akna taha sätitud metallist poekorvis.

Ajaloolaste ühikas keedeti vahetevahel legendaarset punktisuppi. Meestudengid panid suure pajatäie vett keema ja läksid ühika pealt produkte hankima. Iga koostisaine andis supile ühe punkti: kruup, puljongikuubik, sibul, kartul, muna, küüslauk jne. Vähemalt kümnepunktilise sisu saavutas supp alati ja ka välimus oli püsivalt standardne: hall leem, mille põhjas hõljus hall ollus.

Allikas: raamat „Tartu ülikool ja legendid“ (2012)