„Arstikunst hakkab peale inimese tundmaõppimisest ja see on eeldus kõigele edasisele. Hiljem valib igaüks endale kunsti alaliigi,“ on öelnud Tartu Ülikooli emeriitdotsent Helle Tapfer, kel täitub augustis 60 aastat anatoomiaõppejõu ja -teadlasena.

Helle Tapferit köidab anatoomia juures tõsiasi, et selles on seotud kõik meditsiinivaldkonnad. Nulla medicina sine anatomia – ilma anatoomiata pole meditsiini –, on ta veendunud.

Tapfer usub, et arstitudengi saatus sõltub anatoomiaõppejõudude professionaalsusest – kas nad suudavad noorele inimesele tiivad kasvatada, teda innustada. Ta on ise läbi aastakümnete võlunud üliõpilasi huvitavate ja sisukate loengutega ning kolleege oma hea tuju ja energiaga. Aastate jooksul on Tapfer olnud ka anatoomia õppetooli hoidja ja instituudi juhataja. 

TARTU VAIM Helle Tapfer ja ALiigant (erakogu).jpeg

Uue põhjaliku anatoomiaõpiku panid autoritena kokku (vasakult) emeriitdotsent Helle Tapfer ja emeriitdotsent Aade Liigant. FOTO: erakogu

Tänavu kevadel esitles Tapfer koos kolleegide Arne Lepa ja Aade Liigantiga kirjutatud õpiku „Inimese anatoomia“ teist osa, kuhu on koondatud aastakümnetega kogunenud teadmised südame-veresoonkonna, närvisüsteemi ja meeleelundite süstemaatilisest anatoomiast. Tapfer meenutab, et raamatu esitlus vana anatoomikumi ringauditooriumis kulges erakordselt sundimatus õhkkonnas, kadus piir õppejõudude ja üliõpilaste vahel.

Omal ajal oli samas kohas anatoomiateadmisi jaganud maailmas hinnatud professor August Rauber. Ka seekord sai vastse anatoomiaõpiku teise osa esitlusel mitu põlvkonda arste, teadlasi, üliõpilasi ja õppejõude seda fluidumit tunda.

Esimene õpik ilmus 48 aastat tagasi

Kui Helle Tapfer rohkem kui pool sajandit tagasi anatoomiaõppejõuna tööd alustas, oli liikumisaparaadi ja siseelundite teemaline emakeelne õpik juba kirjutamisel. Noored õppejõud suunati aga tookord eelkõige teadustööle, lisaks tuli teha õppetööd ja mõnikord poole ööni eksameid ja arvestusi vastu võtta.

Õppejõuna valmistas Tapfer loenguteks vajalikud materjalid ja illustratsioonid ise ette. Talle meeldis tahvlile värviliste kriitidega skeeme joonistada. „Olen alati olnud aldis haarama paberi ja värvipliiatsite järele. Pärnu I Keskkooli kunstiringis käisime kunstiõpetaja Lekšteiniga näiteks Audru jõe vaateid maalimas,“ meenutab ta. 

1974. aastal ilmunud „Inimese anatoomia“ esimese osa jaoks paluti Helle Tapferi abi kõri ja neerude jooniste tegemisel.

„Ma pean vajalikuks, et tudengitel oleks kõigi muukeelsete atlas-õpikute kõrval käepärast eestikeelne õpik. Materjali on palju ja esimese kursuse üliõpilasel ei ole lihtne selles orienteeruda,“ rõhutab Tapfer.

Teadlastele tuli appi teemaga tuttav kunstnik

Anatoomiaõpiku illustratsioonide tegemisel oli tähtis objekti professionaalne tundmine, s.t arvukate variantide ja väärarengute eristamine normist. Sellisel puhul on hea tava koostöö kunstnikuga: kunstnik mitte ei peegelda objekti üks-ühele, vaid aitab seda ruumiliselt vaadelda, asetada erinevatesse positsioonidesse.

Illustratsioonide algversioonide koostamine oli autorite endi õlul ning suurema osa raamatu sisuliselt keerulisemaid skeeme kavandas Tapfer. Nii „Inimese anatoomia II“ kui ka õpiku esimese osa uustrüki tegemisel õnnestus anatoomidel appi saada kunstnik Rauno Thomas Moss, kes on varem muu hulgas ülikoolis plastilise anatoomia lektor olnud.

„Esmalt alustasime entusiastlikult õpiku esimese osa uuendamist. Illustreerisin ju sisuliselt seda osa, millega tegeleb plastiline anatoomia, ja see on alati olnud minu kirg,“ räägib Moss. „Esimese osa autori Arne Lepa täiendavad selgitused ja kirjeldused olid väga põnevad. Õpiku teine osa oli siis veel soovkujutelm, aga lootsime kord ka selle tegemiseni jõuda.“

Koostöö Mossiga sujus hästi: aeg-ajalt arutleti, mida ja kuidas oleks parem teha. „Kõige raskem oligi süsteemselt aru saada, kuidas elund – süda või aju – on üles ehitatud, kuidas ta funktsioneerib, ja seejärel teostada see teadmine nii, et see tõesti õpiku teksti toetaks ega oleks pelgalt mõne varasema illustratsiooni koopia,“ kirjeldab Moss. 

Helle Tapferi meelest sai tulemus suurepärane. Emeriitdotsent tõstab esile ka uue õpiku retsensente. Neurokirurgiaprofessor Arvo Tikk andis häid nõuandeid ning innustas autoreid. Kahjuks ei jõudnud Tikk ise õpiku ilmumist näha.

Häid sõnu leiab Tapfer koostöö kohta ka südame-veresoonkonna osa retsensendi, kaasprofessor kardiokirurg Arno Ruusalepaga. „Vaatamata oma suurele töökoormusele leidis ta aega süvenemiseks ja mitme väga olulise muudatuste tegemiseks,“ tunnustab Tapfer.

Nii tuligi kevadel trükist stiilipuhas ja hästi süstematiseeritud õpik, mis sisaldab täpsustatud eesti-ladina terminoloogiat ja suurepäraseid illustratsioone ning on osa Helle Tapferi elutööst.