Üks huvitav peatükk ülikooli ajaloos on alates 1960-ndate lõpust koos käinud perekonnauurijate „salong“ Ilmatari tänaval.

Emeriitprofessor Ene-Margit Tiidu terrassi kohvilauale Tähtveres on tõstetud mitu nõukaaegset nahkköites külalisraamatut, kus on muu hulgas kirjas kõik siinsamas Ilmatari tänaval aset leidnud perekonnauurijate koosolekud. „Ma viitsisin välja kirjutada 50 koosolekul osalenud inimeste nimed,“ teatab professor rõõmsalt, „need jäid ajavahemikku 1968–1978.“

Perekonnauurimise töörühm sai alguse noorte ärksate meeste huvist tolleaegse Nõukogude Eesti demograafilise olukorra vastu: kuidas seda parandada? Miks perekonnad koos ei püsi?

„Heino Liimets, Ülo Vooglaid ja Ivar Kull otsustasid teha töörühma, mis hakkaks uurima, kuidas moodustuvad püsivad paarid,“ meenutab Ene-Margit Tiit, kes sai tänavu oma tegevuse eest ühiskonnatundliku rahvastiku-uurija, matemaatilise statistika alusepanija ja statistikaprofessorina riigi elutööpreemia.

Kuueliikmeline perekonnauurijate töörühm tuli kokku 1968. aasta sügisel toonases ülikooli pedagoogikakateedris. Ene-Margit kutsuti sinna statistikuna. Kateedris käis töörühm koos ainult paar korda.

„Tundus, et nii see asi edasi ei lähe, ja sellest ajast peale toimusid kõik koosolekud minu juures kodus Ilmatari tänaval,“ ütleb emeriitprofessor.

Pakitsev teadmishimu

Nõukogude Liit oli salastatud ühiskond. Lehed olid täis parteikongresside kokkuvõtteid ja kommunistliku partei ideoloogiat; heal juhul võis kritiseerida olmeprobleeme ja kirjutada töövõitudest. Nii pole ime, et teadlastel oli põletav janu teada saada, mis Eestis tegelikult toimub. Veel kestis Hruštšovi-aegne sula ja rektoriks oli toona oma liberaalsuse poolest tuntud Feodor Klement. Vahepeal mitmeks aastakümneks tõrjutud teadusala sotsioloogia hakkas taas ellu ärkama ja Ülo Vooglaiu juhtimisel asutati sotsioloogialabor.

Ka perekonnauurijate töörühmaga liitus vähehaaval uusi inimesi: õppejõude ja dotsente, sekka mõni tudeng; küllap oli nende hulgas ka keegi, kes pidi „organite“ jaoks asjal silma peal hoidma.

Seltskond oli kirev.

„Mina olin matemaatik, Ülo Vooglaid sotsioloog, Enn Koemets psühholoog, Heiti Kadastik psühhiaater, Helga Kurm pedagoog ja psühholoog, Aita Tavit sotsioloog, siis oli meil Ene Kornet – tema oli günekoloog ja uuris aborte,“ loetleb emeriitprofessor esimesena meenuvaid inimesi, kes olid alguse juures.

„Jurist Edgar Salumaa, majandusteadlane Vambola Türk, pedagoog Inger Kraav. Helje Kaarma, günekoloog, Ilmar Soomere, psühhiaater. Ja siis olid mõned inimesed, kes eriti ei panustanud, aga käisid kohal. Näiteks teadusliku kommunismi laborist käis Ester Zimmermann. Meie kõige kõvem kommunist Aleksander Blumfeld oli sel ajal teadusliku kommunismi kateedri juhataja.“

Nii kujuneski omamoodi poolpõrandaalune, ametlike institutsioonide väline erialadevaheline töörühm, kes tegutses „õhinapõhiselt“, nagu hindab Ene-Margit. Temast endast sai töörühma juht.

Küllap innustas teadlasi samme Ilmatari tänavale seadma – lisaks heale seltskonnale –ka lahke perenaise pakutud kohv, mida õhtuste arutelude kõrvale ohtrasti joodi, tõhusad juustuvõileivad ja äsja ahjust tulnud kook.

Kuidas elab Eesti perekond?

Suurema osa ajast arutati ja isegi vaieldi neil kooskäimistel ankeetide koostamise üle. Ene-Margit meenutab esimest ankeeti, mis koostatud sai – see oli „päris pisike ankeet küsimustega Tartu elanikkonna, nende perekonnaelu ja kooselu kohta“.

Inimesed ei peljanud tollal oma andmeid jagada nii nagu praegu. Ankeedid saadeti laiali posti teel ja paluti täidetuna tagastada. „Oli üks niisugune väike kirjalik ankeet, mis uuris perekonna kohta käivaid hoiakuid,“ kirjeldab emeriitprofessor. „Juurde oli kirjutatud, et meid ei huvita teie nimi ja aadress, aga pange täidetud ankeet postkasti. Aga suuremale osale tagasi tulnud ankeetidest olid vastajad siiski oma täisnime ja aadressi kirjutanud.“

Edasi tuli kolm mahukat uuringut. „Esimene oli abiellujate uuring, kus küsisime nende tausta, ootuste ja abiellumise motiivide kohta. Siis oli lahutanute uuring senise kooselu ja lahutamise põhjuste kohta. Ja kolmas oli 5–7 aastat abielus olnud paaride rahulolu küsitlus,“ kirjeldab Ene-Margit.

Abiellujail paluti ankeet täita perekonnaseisuaktide büroos pärast seda, kui nad abiellumise avalduse sisse olid andnud. Lahutajatel samamoodi. Keerulisem oli leida abielupaare kolmandasse uuringusse, kuid ka sellega saadi hakkama.

Kogutud ankeete töötlema kutsuti appi tudengid. Ajapikku õnnestus saada ka üks koosseisuline koht, mis oli kordamööda eri laborite nimekirjas.

Küsitluste tulemused vormistati teadusartikliteks ja avaldati kümmekonnas kogumikus, mis kandsid pealkirja „Perekonnaprobleemid“ ja muutusid väga populaarseks. Tartu perekonnauurijaid hakati kutsuma üleliidulistele konverentsidele. Perekonnauurimise töörühma esindajana osales Ene-Margit Tiit kahel korral (1978 ja 1982) ülemaailmsel sotsioloogide kongressil.

„Tagasi vaadates võib öelda, et perekonnatemaatika sai aastatel 1970–1990 selgemaks: kuidas valdkond toimib, millised on inimeste hoiakud ja hinnangud,“ arutleb Ene-Margit.

Tänu perekonnauurijatele on nüüd olemas perekonnaga seotud hoiakute muutumise aegrida alates 1960. aastate lõpust. Muu hulgas kajastavad küsitluse „Minu ideaal“ tulemused kolme aastakümmet. Selle küsitluse käigus uuriti Eesti üliõpilastelt, millisena soovitakse näha oma tulevast abikaasat. Sama Eestis välja töötatud ankeeti kasutasid ka Helsingi, Kiievi ja Thbilisi perekonnauurijad. Huvitav fakt: 1990. aasta küsitlus näitas, et Eesti meestudengid pidasid väga tähtsaks, et nende tulevane abikaasa oleks neitsi. Soome meestudengite jaoks oli see tunnus kõige vähem tähtis.

„Muu hulgas selgus, et meie olukord oli siiski suhteliselt sarnane olukorraga Põhjamaades,“ märgib emeriitprofessor, kelle huvi rahvastikuküsimuste vastu pole siiani raugenud. „Mõnda aega oli ju niisugune arvamus, et Põhjamaad lähevad ees ja meie tuleme oma arenguga järele. Selgus, et päris nii see ei olnud: otsest arenguetappide vahet ei ilmnenud, lihtsalt arengutee käis konteksti tõttu natuke erinevalt.“

Perekonnauurijate töörühmast kasvas välja perekonnalabor, mis alustas tööd 1980. aastal. Koos käinud seltskond jäi laboriga seotuks, moodustades labori tegevust suunava teadusnõukogu ja jätkates väiksemas koosseisus ka teadustööga. „90-ndatel võtsime ühe väiksema töörühmaga osa Põhja- ja Baltimaade perekonnauurijate tööst, kus osalejaid oli Rootsist, Norrast ja Islandilt, samuti Lätist-Leedust,“ meenutab emeriitprofessor. Neistki uurimustest kasvas välja kümmekond teadusartiklit.